Foucault “Teadmine, võim, subjekt”

Foucault, Michel 2011. Teadmine, võim, subjekt. Valik räägitust ja kirjutatust. Tallinn: Varrak

 

Mis on valgustus? 366-390

[…] kui Kanti järgi on küsimus selles, et teada, millistest piiridest peab tunnetus nende ületamise nimel lahti ütlema, siis tänapäeva kriitika küsimus peab minu arvates naasma positiivse küsimuseasetuse juurde: milline on ainulaadse, sattumusliku, meelevaldsetest piirangutest sündinu osa kõiges selles, mis on meile antud universaalse, paratamatu ja kohustuslikuna. […] kriitikat ei rakendata enam formaalsete, universaalset väärtust omavate struktuuride otsimiseks, vaid ajaloolise uurimusena sündmustest, mis on viinud meie kujunemisele, võimaldanud meil ennast ära tunda oma tegude, mõtete, sõnade subjektina. (384-385)

[…] see on eesmärgilt genealoogiline ja meetodilt arheoloogiline. Arheoloogiline […] selles mõttes, et see ei taotle mitte kõigi teadmiste või kogu võimaliku moraalse tegevuse universaalsete struktuuride eritlemist, vaid nende diskursuste käsitlemist, mis liigendavad meie mõtteid, sõnu ja tegusid kui ajaloolisi sündmusi. Ja genealoogiline on see kriitika selles mõttes, et ei tuleta mitte meie praeguse olemise võrmist seda, mida meil on võimatu teha või teada, vaid loob sattumuslikkusest, mis on teinud meist need, kes me oleme, esile võimaluse mitte enam olla, teha või mõelda seda, mida me oleme, teeme või mõtleme. (385)

Meie endi kriitilisele ontoloogiale omast filosoofilist ethos’t iseloomustaksin ma seega kui ületatavate piiride ajaloolis-praktilist proovilepanekut, niisiis kui meie endi tööd iseenda kallal niivõrd, kuivõrd me oleme vabad. (386)

Homogeenseks referentsiväljaks ei tule võtta mitte pildid, mida inimesed endast ise annavad, ega ka tingimused, mis neid nende endi teadmata määratlevad. Vaid see, mida nad teevad ja kuidas nad seda teevad. See tähendab, need ratsionaalsuse vormid, mis organiseerivad tegemise viise (see, mida võiks nimetada nende tehniliseks aspektiks), ja vabadus, millega nad neis praktilistes süsteemides tegutsevad, reageerides teiste tegevusele ja teatud piires mängureegleid modifitseerides (see, mida võiks nimetada nende toimingute strateegiliseks küljeks). (388)

Eetika genealoogiast: poolelioleva töö ülevaade. 310-354

Mina tahan näidata, et kreeka põhiprobleem ei olnud enese techne, vaid elu techne. See oli techne tou biou – kuidas elada. (321)

Idee bios’est kui esteetilise kunstiteose materjalist on midagi, mis mind kütkestab. Samuti idee, et eetika võib olla väga tugev eksistentsistruktuur, ilma et tal oleks mingit seost juriidilisega per se, autoritaarse süsteemi ega distsiplinaarse struktuuriga. (321-322)

Arvan, et meil oleks vaja vabaneda ideest, nagu oleks eetika ja muude sotsiaalsete, majanduslike või poliitiliste struktuuride vahel analüütiline või paratamatu seos. (323)

Ideest, et meie ise ei ole meile ette antud, tuleneb minu meelest ainult üks praktiline järeldus: meil tuleb luua iseennast nagu kunstiteost. (325)

Klassikalises enesehooles oli teadmistel teistsugune roll. Teadusliku teadmise ja epimeleia heautou vahel on väga huvitavaid asju, mida analüüsida. See, kes pidas enda eest hoolt, pidi kõigi nende asjade seast, mida teaduslik teadmine võimaldab tundma õppida, valima üksnes neid, mis olid temaga seotud ja elu jaoks olulised. (337)

Taheti muuta oma elu teatavat laadi teadmise objektiks, teha sellest techne – kunst. Meie ühiskonnas pole peaaegu mitte midagi järel ideest, et peamine kunstitöö, mille eest meil tuleb hoolitseda, see tähtsaim ala, kus esteetilisi väärtusi rakendada, on meie ise, meie elu, meie eksistents. (339-340)

Niisiis, kui soovite, on hypomnemata ja enesekultuuri tähelepanuväärseks kokkujooksmispunktiks just see punkt, kus enesekultuur seab endale eesmärgiks täiusliku enesevalitsemise – teatava püsiva poliitlise suhte ise ja enese vahel. (342)

Tähtis pole mitte jälitada kirjeldamatut, paljastada varjatut ega öelda ütlematajäänut, vaid vastupidi, koguda juba öeldut, korjata kokku see, mida kuuldi või loeti, ja kõike seda eesmärgil, mis pole midagi vähemat kui iseenese moodustamine. (344)

Niisiis pole küllalt sellest, kui öelda, et subjekt moodustub sümboolses süsteemis. Subjekt ei moodustu mitte lihtsalt sümbolite mängus. Ta moodustub reaalsetes praktikates – ajalooliselt analüüsitavates praktikates. On olemas enesemoodustuse tehnoloogia, mis kasutab sümboolsed süsteemid ära ja läheb neist risti üle. (349)

Alates hetkest, mil kristlus enesekultuuri üle võttis, pandi see teataval viisil tööle pastoraalse võimu teostamiseks, nõnda et epimeleia heautou’st sai tegelikult epimeleia ton allon – teistehool –, mis oli pastori töö. Kuivõrd aga individuaalne lunastus – vähemasti teataval määral – pidi käima läbi pastoraalse institutsiooni, mille objektiks on hingede hooldamine, kadus endises mõttes ka klassikaline enesehool, see tähendab, ta integreeriti ja kaotas suure osa oma autonoomiast. (350-351)

Suhe enesega ei pea enam olema askeetlik, selleks et jõuda suhteni tõega. Tõe taipamiseks piisab sellest, kui suhe enesega paljastab mulle ilmse tõe selle kohta, mida ma enese jaoks näen. Võin seega olla ebamoraalne ja tunnetada tõde. […] Enne Descartes’i polnud võimalik olla ebapuhas ja ebamoraalne ning tunnetada tõde. Alates Descartes’ist on otsene silmanähtavus piisav. Pärast Descartes’i on meil mitteaskeetlik tunnetuse subjekt. See muutus teeb võimalikuks tänapäeva teaduse institutsionaliseerumise. (353)

Tõde ja võim. 228-262

Seda tahangi ma nimetada genealoogiaks, see tähendab niisuguseks ajaloo uurimise vormiks, mis suudab seletada teadmiste, diskursuste, objektivaldkondade jne. ülesehitamist, ilma et ta seejuures peaks viitama subjektile, mis on sündmuste välja suhtes kas transtsendentne või siis kulgeb tühja samasusena läbi terve ajaloo käigu. (239)

See, mis võimu tugevaks teeb, mis ta vastuvõetavaks muudab, on lihtne tõsiasi, et ta kunagi ei rõhu peale paljalt ei-ütleva jõuna, vaid et ta tegelikult on kõikeläbiv, et ta loob asju, tekitab naudingut, vormib teadmist, toodab diskursust; teda peab hoopis rohkem võtma produktiivse võrgustikuna, mis läheb läbi terve sotsiaalse kehami, kui negatiivse instantsina, mille funktsiooniks on ärakeelamine. (242)

Sellistes ühiskondades nagu meie oma iseloomustavad tõe poliitilist ökonoomiat viis ajalooliselt olulist tunnusjoont: tõde on keskendatud teadusliku diskursuse vormi ja nende institutsioonide ümber, mis seda toodavad; ta on allutatud pidevale majanduslikule ja poliitilisele takkakihutamisele (tõde vajab ni majanduslik tootmine kui poliitiline võim); ta on, erisugustes vormides, tohutu levitamistöö ja tarbimise objektiks  […]; teda toodetakse ja antakse edasi mõnede suurte poliitliste või majanduslike aparaatide mitte küll väljasulgeva, aga domineeriva kontrolli all (ülikool, armee, kirjutus, teabevahendid); ja lõpuks, ta on peapanus kõigis poliitilistes väitlustes ja kõigis sotsiaalsetes kokkupõrgetes (ideoloogilised võitlused). (260)

[…] tõde minu jaoks ei tähenda mitte kogumit tõeseid asju, mis tuleb avastada või omaks võtta, vaid kogumit reegleid, mille järgi tõene lahutatakse väärast ja liidetakse tõesele võimu spetsiifilised avaldused […] (260)

[…] poliitliseks peaküsimuseks pole mitte viga, illusioon, võõrandunud või ideoloogiline teadvus; selleks on tõde ise. (262)

Intellektuaalid ja võim. 170-184

Võitlus võimu vastu, võitlus võimu tuvastamiseks ja paljastamiseks seal, kus ta on kõige nähtamatum ja salakavalam. Võitlus mitte „südametunnistuse äratamiseks” […] vaid võimu õõnestamiseks ja ülevõtmiseks, üheskoos kõigi nendega, kes võimu eest võitlevad, mitte üksinda taamal, et võitlejaid valgustada. „Teooria” on selle võitluse regionaalne süsteem. (Foucault, 173)

Teooria ei totaliseeri, teooria paljuneb ja paljundab. Võimu loomuses on totaliseerida ja te ütlete väga õigesti, et teooria on loomult võimuvastane. […] Tõepoolest, see süsteem, milles me elame, ei suuda taluda kõige vähematki: see tingibki tema hapruse igas punktis, nagu ka vajaduse igakülgse repressiooni järele. Minu arvates te tegite meile esimesena […] selgeks ühe väga olulise asja: teiste eest kõnelemise väärituse. […] teooria lähtekohast peaksid lõppeks ainult otseselt asjasse segatud inimesed rääkima praktilisel moel iseenda eest. (Deleuze, 174-175)

Vangla on ainus paik, kus võim saab ennast ilmutada alastu kujul oma kõige äärmuslikumates vormides ja õigustada ennast sealjuures kõlbelise jõuna. (Foucault, 176)

[…] kui inimesed hakkavad tegutsema ja rääkima iseenda nimel, ei vastanda nad ühte esindamist (olgu see või pea peale pööratud) teisele, nad ei vastanda uut esindamist võimu väärale esindamisele. Näiteks meenub mulle, kuidas te ütlesite, et pole olemas rahvakohut, mis vastanduks tavalisele kohtule; see toimub hoopis teisel tasandil. (Deleuze, 177)

Võitlusdiskursus ei vastandu teadvustamatule: ta vastandub varjatule. […] Terve rida arusaamatusi on seotud mõistetega, nagu „peidetud”, „tõrjutud” ja „mitteöeldu”, mis lubavad odavalt „psühhoanalüüsida” seda, mis peaks olema võitluse objekt. Varjatut on tõenäoliselt keerulisem esile tuua kui teadvustamatut. (Foucault, 181)

Seega ei taga võitluste üleüldist iseloomu kindlasti mitte see totaliseerumisvorm, milles te äsja kõnelesite, see teoreetiline totaliseerimine „tõe” kujul. Võitluse üldise olemuse tagab võimu enda süsteem, kõik võimu teostamise ja rakendamise vormid. (Foucault, 184)

Advertisements
  1. No comments yet.
  1. No trackbacks yet.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: