Home > Jaak Tomberg, keel, kirjandus, subjekt > Jaak Tomberg “Kirjanduse lepitav otstarve”

Jaak Tomberg “Kirjanduse lepitav otstarve”

Tomberg, Jaak 2011. Kirjanduse lepitav otstarve. Tallinn-Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus
[…] alles siis, kui on lausutud, saab öelda, et enne lausumist oli vaikus – ja just selles mõttes “oli alguses sõna”. Tõeline vaikus sünnib keele-eelseks keele enese sees. See on veel kõike võimaldav vaikus, kuid sõna, lausumine on selle vaikuse eeltingimus. (27)

Lausumishetkest kumab vaikuse pidevat kokkuvarisemist, vaikuse ülevuse pidevat haihtumist. Kuid just lausumine on see, mis kehtestab vaikuse kui millegi lausumiseelse, ja just selles mõttes on vaikus keele-eelne keele enese sees. (28)

Vaikus ei vastandu keelele kui miski, mis keeleväliselt ja keelega samal tasandil keelega otsekui silmitsi seisaks ning millel oleks potentsiaal keel kuidagi tühistada või neutraliseerida. Pigem lahkneb vaikus keelest just keelt kui universaali kehastava partikulaarine, jäädes täienisti keele valda kuuluvaks nähtuseks. Vaikus on oma võimalikkuste paljususes ja lõpmatus rikkuses keeletervikut olematuna konstitueeriv üksikelement. Keele ja vaikuse vaheline antagonism nähtub seega keelele kui Tervikule omase minimaalse erinevusena keele ning vaikuse kui ülima vormi (keelelise substantsi) vahel. (33)

Nimetan niisugust tegelikkuse ülimat vormi – seda, kui tegelikkusest on lahutunud “tegelikkus meie jaoks” – puhtaks võimalikkuseks ning määratlen seda ainuliste võimalikkuste võimaliku teostumise lõpmatu väljana. Nii nagu nimetasin undusklikku vaikust varem keele-eelsekks keele enese sees, võib ka sellist puhast võimalikkust kutsuda tegelikkuse-eelseks mõõtmeks tegelikkuses eneses. (34-35)

[…] põhistab tegelikkust kui immanentsust  […] sisemine lõhe või pidevusetus, mis – nagu ka Deleuze osutas – “toob transtsendentaalse tagasi mängu” ning määrab tegelikkusele selle “oma kohta mitteomava” põhjuspunkti. See lõhe või pidevusetus, mida edaspidi […] hakkan nimetama subjektiks, näeb puhast võimalikkust  tollesama tegelikkuse tontliku, transtsendentse variefektina, mida kirjeldades Žižek end deleuze’iliku puhta Saamise loogikast väga kaugele viib. (38)

[…] väljaöeldud  sõna võrsub keelelise substantsi kõikevõimaldavusest, kuid samal ajal kangastub see lausumiseelne kõikevõimaldavus ie lausumise tontliku variefektina. […] tegelikkuse ja võimalikkuse vahelises erinevuses tuleks näha vähimat lahknevust tegelikkuse enese sees. Puhas võimalikkus [on] miski, mis küll tegelikkuse valda kuuludes, kuid omamata õiget kohta tegelikkuse struktuuris, taga tegelikkusele otseselt tema “keha”. (42)

Subjekt on (üksnes) see miski, mis hoiab võimalikkust alal. (44)

Kui öelda, et subjekt on (üksnes) see miski, mis hoiab alal võimalikkust – seda, mis võiks või võinuks olla -, siis selle määrava laiendiga, et võimalikkus kui tegelikkuse (ette projitseeritud) substantsiaalne läte on konkreetselt määratletavatest võimalustest midagi kvalitatiivselt paljususlikumat. (46)
Mitte puhas võimalikkus ei luhtu, vaid tegelikkust tajutakse kui niisugust, mis on alati juba luhtunud. (47)

[…] subjekt tekitab võimaliku ja tegeliku vahelise ületamatu lõhe, eraldab tegelikkusest tema steriilse teisiku ning on ühtlasi sellest eraldamisest tingitud, on selle eraldatuse tunnistus ise. (51)

Võiks niisiis öelda, et fikseeritud entiteetidega ajalooline tegelikkus ei paistapuhtast võimalikkusest moodustuvat mitte mingi materiaalse komponendi lisandumise, vaid pigem ideaalse komponendi, plõksatuse, subjekti juurdetuleku tõttu – subjekt on (ainuüksi) see, mis läheb puhtale võimalikkusele alati, juba olemuslikult liiga lähedale. (52)

Tõeline väljamõeldis ei muuda mitte teostunud tegelikkust ennast, vaid paratamatuse ja puhta võimalikkuse vahelist tasakaalu tegelikkuses. (54)

[…] subjekti ilmumise seisukohalt – mõtte sekkumise vaatenurgast ehk arvestades “viga, mida tehakse” – tundub tegelikkuse selline kinnistumus olevat põhimise sattumuse küsimus. Just subjekti ilmumine on see, mis tekitab pingevälja võimalikkuse ja paratamatuse vahele ning paneb küsima, “miks just see, aga mitte teine asi?”. (56)

Väljamõeldis, hoides tegelikkust ühenduses tema puhtvõimaliku substantsiga ning tehes seda, nagu Undusk vihjab, subjektiivselt ja objektiivselt vahelduval määral, takistab tegelikkust langemast pelga paratamatuse sulgu. (59)

[…] revolutsioonilises olukorras kangastub […] uuesti see, mis pole tegelikult kunagi meeles olnudki – luhtunud võimalikkused saavad eksisteerida üksnes kujutise, retroaktiivselt jõustava tajuvälgatuse tulemusena. (73)

[…] ka õnnestunud revolutsioonikatse ei muuda retroaktiivselt mitte kunagi teostunud minevikku, vaid puhta võimalikkuse ja paratamatuse vahelist tasakaalu minevikukujtluses. (78)

[…] aeg on, sest ta on liigestest lahti, sest eksisteerib fundamentaalne ebakõla (immanentsuse sees), mis ta liikuma paneb ning ajalisuse, ajaloolisuse võimalikuks teeb. Just messianistliku jõu nõrkus ajab ajaloolise aja liigestest lahti. (81)

Selle kaudu, et kirjandusteos meenutab mulle üht luhtunud võimalikkust, kutsub ta minus esile ka tundmuse puhta võimalikkuse kui niisuguse vabastavast potentsiaalist ja selle kaudu ühtlasi teadlikkuse rängast kontrastist, mille kaudu on seotud puhta võimalikkuse kõikevõimaldavus ning pelga paratamatuse, kehtiva tegelikkuse möödapääsmatu ainitisus. (88)

Teostuv tegelikkus omandabki õieti tähenduse alles siis, kui seda läbistab (luhtunud) võimalikkuste paljusus on sellesse piisaval määral “uuesti” sümboolselt lõimitud – tegelikkus, mida me tajume, ongi niisiis juba fiktsioonidega rikastatud, fiktsionaalse pilguga loodud tegelikkus. (91)

[…] kas ei jää igasugune naudinguline lause või tekst meelde mingis mõttes “tühja kohana”, nii et iga järgmise lugemiskorra perspektiivist polekski kogemust sellest justkui “varem olemas olnud”? (149)

Võiks öelda, et need “varem mitte olemas olnud” talumatud üleküllushetked, mis panevad raamatu käest kukkuma ning jätavad äsjase lugemiskogemuse “täpse sisu” asemele otsekui naudingulised tühjad kohad, on samuti märgid sellest, et ollakse kokku puutunud millegi loomult Uuega, uuega, mis ei saa juba oma olemuselt tuttav ette tulla. (149)

[…] hõlmatavat ja seletatavat autorit läheb tarvis selleks, et ka tekst ise muutuks täienisti arusaadavuse ja selguse nõuetele vastavaks. Arusaam autorist kui lähteallikast lülitab tasa teksti mõistetamatuse vähemalt minimaalse määra, mis tuleneb sellest, et kirjandustekst (ehkki tegelikkuse pinnal ainitine) on alati ühesuunalise liikumise tulemusena (olemuslikult paljususlikust) tundmatust “välja mõeldud”, mistõttu selles sisaldub alati teatav “ellumaandamatut autonoomiat” põhistav tõese ja vääruse vahelise otsustamatuse komponent. (153)

Niisugune on retroaktiivne avastusetk, mille kirjandus lugejani toob: äkitselt on see miski (nüüd tähistatult) nii, nagu see alati juba (tundmatult ehk tegelikult) oligi. Kirjapandud lause peibutava tõmbe tagant paljastub unustatud keeleline kõikevõimaldavus; ajaloo muidu nii segamatu pidevuse tagant terendab luhtunud võimalikkuste arhiiv; […] meie ees tekstis laiuva tänava kui oinalihast padriku tagant asjade puhas öeldavus kui niisugune. (154)

[…] naudinguline kirjutaja on keegi, kes võitleb kirjutades katkematult omaenese igavuse talumatu survega, omaenese võimelisusega mitte kirjutada. (155)

Võimelisus […] on niisiis esmajoones võimelisus mitte teha. Kui see kitsam võimelisus poleks eelkõige võimelisus mitte teha, siis ei saaks võimelisust ja elluviidut eristada, kõik võimeline oleks juba elluviidud ning nendel mõistetel ja eristusel, millel nende olemus selles kontekstis rajaneb, puuduks otstarve. (164)

Kirjandusel, kirjutamisel, kirjanduslikul väljamõeldisel on lepitav otstarve: see lepitab paratamatuse ainulisust luhtunud võimalikkuste lõpmatusega, tegelikkust tema enese luhtumusliku loomusega. (175)

Advertisements
  1. No comments yet.
  1. No trackbacks yet.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: