Home > ökoloogia, kultuur, loodus, semiootika, Timo Maran > Timo Maran “Lokaalsuse ökosemiootilised alused”

Timo Maran “Lokaalsuse ökosemiootilised alused”

Maran, Timo 2002. Lokaalsuse ökosemiootilised alused. – Koht ja paik. Toim. Sarapik, Virve; Tüür, Kadri; Laanemets, Mari. Eesti Kunstiakadeemia Toimetised 10. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia: 81-92.

Lokaalsuse all mõistan ma siin semiootiliste struktuuride omadust seonduda ümbritsevaga nõnda, et neid pole võimalik oma keskkonnast eraldada, ilma et seejuures muutuks oluliselt nende struktuur või selles struktuuris sisalduv informatsioon. (82)

Juhul, kui me lähtume organismi ja keskkonna suhte vaatlemisel semiootilisest paradigmast, muutub elusorganismi lokaliseeritus konkreetses keskkonnas esmatähtsaks  ümbritseva keskkonna omadused saavad siin subjekti interpreteeriva tegevuse ehk semioosi allikaks ja mõjutajaks. Keskkond annab elusorganismile ette tunnusjooned, millest lähtudes saab organism kui subjekt keskkonnaelementidele enesekohaseid tähendusi omistada. (84)

Mehhanismina, mis lubab subjekti ja keskkonna vaheliste vastavuste kujunemist ehk adapteerumist, võib vaadelda iga tagasisidemel põhinevat subjekti ja keskkonna vahelist kommunikatsioonimudelit. (85)

Siinkohal on tarvilik rõhutada erisust mõistete semiootiline kohasus ja kohanemisvõime vahel. Erinevalt kohanemisvõimest, mis on subjekti omadus, näidates ta potentsiaali erinevate keskkondadega kohaneda, on semiootiline kohasus subjekti ja keskkonna seost iseloomustav suurus. Sidudes ennast konkreetse keskkonnaga, suureneb subjekti–keskkonna seose semiootiline kohasus, ent samas väheneb subjekti edasine kohanemisvõime (joon 2). Keskkonnaga kohanedes lokaliseerib subjekt ennast keskkonda, seega näitab semiootiline kohasus lokaliseerituse intensiivsust. Ühel poolt näitab semiootiline kohasus, kuivõrd on subjektil õnnestunud endapärast ja keskkonnapärast informatsiooni vastavusse viia, teisalt aga üsna paratamatult, kuivõrd muutub subjekti struktuur tema eraldamisel keskkonnast. (86)

Kontekst kui märki või teksti ümbritsev struktuursus mõjutab ja määratleb nii märgi vormilisi aspekte kui ka võimalike tähendusi, mida subjekt võib märgile omistada. Kontekst jääb väljapoole märki, määratledes seejuures märgi piiri ja omadusi nii semiootiliste seoste kui nende puudumise (välistav määratlus) kaudu. (87)

Konteksti määrava mõju kirjeldamisel on oluliseks piirangute (restraints) kontseptsioon, mis on semiootilisse paradigmasse laenatud küberneetikast. Selle vaate alusel toob kontekst endas sisalduva märgi suhtes kaasa informatsioonilise liiasuse (redundancy restraints), millest lähtuvalt on võimalik määratleda märgi võimalikke tähendusi, ent samuti võib märk kanda endas informatsiooni oma kasutamise konteksti suhtes. (87)

Samuti määrab igasugune juba toimiv semiootiline protsess osaliselt kindlaks sellesama protsessi edasised arenguvõimalused – ajalisele teljele laienduva konteksti mõju. (87)

Subjekt, kes oma semiootilise tegevusega kehtestab ümbritseva konteksti suhtes informatsioonilise liiasuse, muudab seeläbi ümbritseva konteksti enese jaoks väärtuslikuks. Semiootiline kohasus ja konteksti või keskkonna väärtuslikkus ei saa olla keskkonda iseloomustavad objektiivsed parameetrid, pigem tulenevad need subjekti eksisteerimisest ja semiootilisest tegevusest konkreetses keskkonnas. (88)

[..] nn liiase informatsiooni hulk, mis seob subjekti tema keskkonnaga, kasvab põliskultuuris aja jooksul. Informatsiooni kogunemisel muutuvad keskkonnaprotsessid indiviidile etteennustatavateks, mis teeb ka võimalikuks usalduse tekkimise keskkonna vastu. Mida kauem on kultuur või indiviid samas keskkonnas püsinud, seda suurem on keskkonna osa tema enesemäärangutes ja seda enam on ta kohanenud suhtlema paikkondliku keskkonnaga. (88)

Globaalne kultuur on eneseküllane, omandades identiteedi abstraktsete, enesest väljapoole projekteeritud ideede ja väärtushinnangute kaudu nagu üldinimlikud väärtused, sümbolid, ideaalid. Lokaalse kultuuri tähelepanu on seevastu enam suunatud ümbritsevale keskkonnale, teda iseloomustavad eripärasused tulenevad valdavalt seosest keskkonnaga. (89)

Sedavõrd kui kultuur haarab endasse loodust, teeb loodust enda omaks ja tähenduslikuks, muutub kultuur ise selle looduse ja tema konkreetsete paikade nägu. Niivõrd, kui on kultuur omistanud loodusele tähendust, on ta ise muutunud selle looduse päraseks. (90)

Advertisements
  1. No comments yet.
  1. No trackbacks yet.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: