Home > ajalugu, diskursus, filosoofia, Hayden White, kirjandus > Hayden White “Kirjandusteooria ning ajalookirjutus”

Hayden White “Kirjandusteooria ning ajalookirjutus”

White, Hayden 2003 [1988]. Kirjandusteooria ning ajalookirjutus. – Tuna 1: 111-127

[…] iga ajalugu on eelkõige sõnateos, üht kindlat liiki keelekasutuse saadus. See lubab arvata, et kui ajaloodiskursust nähakse teatavat liiki teadmiste andjana, tuleb seda esmalt analüüside kui keelelist ehitist. (113)

[…] keel ei ole kogum tühje vorme, mis ootavad täitimist faktilise ja mõistelise sisuga või on kinnistatud maailmas leiduvate iseseisvate referentide külge, vaid on ka ise üks maailma „asjadest“ oma kujundliku, troobilise ja kujunemisloolise sisuga, mida ta kannab endas juba enne konkreetses lausungis aktualiseerumist. (114)

[…] ei tohiks ajaloodiskursust vaadata esmajärjekorras kui üht erilist „teadvuse toimimisviisi“ tõeluse tunnetamisel või kirjeldamisel, vaid kui erilist keelt, mis sarnaselt metafoorse kõne, sümbolikeele ja allegoorilise väljendusviisiga alati ütleb midagi muud, kui esmapilgul paistab, ning näitab alati üht maailma tahku mõnd teist peites. (115)

Teel arhiivitöölt diskursuse koostamiseni ja selle kirjalikku vormi tõlkimiseni tuleb ajaloolastel kasutada samu keelelise kujundiloome strateegiaid, mille abil ilukirjanikud varustavad oma diskursused varjatud, teiseste ja konnotatiivsete tähendustega, mis muudavad nende teosed mitte üksnes sõnumine vastuvõetavaks, vaid ka sümbolehitistena loetavaks. Ajaloodiskursuses sisalduv latentne, teisene või konnotatiivne tähendus on selle silmanähtava sisu – sündmuste – tõlgendus. […] Sündmuste kroonika varustamine süžee struktuuriga, mida ma nimenta süžeestamiseks [emplotment], toimub pigem troobiliste kui loogiliste diskursiivvõtete abil. (115-116)

Kuna lugusid ei elata, pole olemas midagi sellist, nagu tõestisündinud lugu. Lugusid jutustatakse või kirjutatakse, mitte ei leita. Ja mis puutub mõistesse „tõestisündinud lugu“, siis on siin sisuliselt tegu vasturääkivusega mõistete ühendamises. Kõik lood on väljamõeldud, fiktsioonid. Mis mõistagi tähendab, et need võivad olla tõesed ainult metafoorses tähenduses, milles kõnekujund saab olla tõene. (116)

Tropoloogia keskendub üleminekutele diskursuses – üleminekutele ühelt üldistustasandilt teisele, ühelt sekventsi faasilt teisele, kirjelduselt analüüsile või vastupidi, kujundilt alusele või sündmuselt kontekstile, ühe žanri tavadelt teise omadele ühe diskursuse piirides ja nii edasi. (117)

Kui terves diskursuses on valdav üks sõnade ja mõtete seostamise viis, siis on antud diskursuse ehitus tervikuna tropoloogiliselt kirjeldatav. Nimetatud troobilised ehitised – metafoor, metonüüm, sünekdohh ja iroonia […] – võimaldavad ajaloodiskursusi klassifitseerida märksa täpsemalt kui tavapärane jaotus ajalooprotsesside lineaarseks ja tsükliliseks esitusviisiks. Lisaks võimaldavad need palju selgemini mõista, kuidas ajaloodiskursus sarnaneb ja koguni kattub väljamõeldud narratiiviga [fictional narrative] niihästi strateegiate poolest, mida kasutatakse sündmustele tähenduste omistamiseks, kui ka käsitletava tõe liigi poolest. (118)

Ajalooteadvus veab alt, kui unustatakse, et ajalugu – nii sündmused kui ka nende kirjeldused – mitte üksnes ei toimu, vaid seda tehakse. (119)

Vastuväited:

1)      […] see [teooria] justkui suruks meid keelelisse determinismi või – mõne kriitiku meelest teevad need sama välja – keelelisse relativismi. (119)

2)      Tropoloogiline keeleteooria näikse kaotavat vahe kujundliku ja otsemõttelise kõne vahel, nähes viimases esimese erijuhtu. […] Lühidalt öeldes ründab tropoloogiline keele- ja diskursuseteooria faktilisuse enda käsitust ja iseäranis ajaloolaste faktilise tõepärasuse taotlust […] (120)

3)      Käesolevast teooriast nagu järelduks, et need objektid ei ole osa reaalsusest (ja isegi mitte mineviku reaalsusest), vaid keelekonstruktsioonid, viirastuslikud ja ebareaalsed objektid, luulelised ja retoorilised väljamõeldised, mis eksisteerivad ainult raamatutes. Ühesõnaga, vastav teooria tõstab esile ajaloodiskursuse poeetilist (enesekohast), konatiivset (afektiivset) ja eelkõige metakeelelist (kodeerivat) funktsiooni, taandades samas selle referentsiaalset (predikatiivset), faatilist (kommunikatiivset) ja ekspressiivset (autoriaalset) funktsiooni. (120)

4)      Kui igasugune diskursus on fiktiivne, kujundlik, kujutlev, poeetilis-retooriline; kui selle aines on väljamõeldud, selle asemel et olla tegelikkusest võetud; kui seda saab mõista üksnes kujundlikult, nagu tropoloogiline teooria näib ütlevat, siis kas ei kehti sama ka tropoloogi enda diskursuse kohta? (121)

Kui traditsiooniline kriitikateooria suhtub otsemõttelisse ja kujundlikku, fiktsioonilisse ja faktilisse, referentsiaalsesse ja intentsionaalsesse mõõtmesse keeles kui vastandlikesse ja iga tõsiseltvõetava diskursuse puhul lausa üksteist välistavatesse, siis nüüdisaegne keele- ja kirjandusteooria kalduvad suhtuma neisse kui keelekontiinumi poolustesse, mille vahel kõne peab liikuma iga diskursuse, olgu tõsiseltvõetava või kergekaalulise artikuleerimisel. (121)

Vastused:

1)      Tropoloogia on diskursuse, mitte teadvuse teooria. Ehkki see teooria lähtub eeldusest, et kujundlikkust ei saa diskursuses vältida, ei suuna ta meid kaugeltki keelelisse determinismi, vaid püüab anda teadmisi, mida läheb tarvis erinevate kujundlikkus strateegiate vahel vabalt valimiseks. (121)

2)      […] tropoloogia ei eita diskursuseväliste üksuste olemasolu ega meie võimet neile kõnes osutada ja neid esitada. Ta ei arva, et kõik oleks keel, kõne, diskursus või tekst, vaid ainult, et osutamine ja esitamine on keeles hoopis keerukamad nähtused kui lubasid arvata varasemad, kitsamõttelised arusaamad keelest ja diskursusest. (121)

3)      […] tees, et igasugune diskursus on ehituselt troobiline, lubab tõepoolest arvata, et see kehtib ka tropoloogi diskursuse kohta. Siit aga järeldub ainult, et tropoloogilist analüüsi tuleb arendada täiesti teadlikult selle analüüsi enda kujundlikust aspektist. (122)

4)      […] tropoloogiline teooria ei kaota erinevust faktide ja fiktsiooni vahelt, vaid määratleb teisiti nende vahekorra iga konkreetse diskursuse raames. Kui pole olemas puhtaid fakte, vaid üksnes sündmuste erinevad kirjeldused, siis tuleneb faktilisus sündmuste faktideks transformeerimise deskriptiivsetest protokollidest. […] Sündmused toimuvad, faktid aga on nende keelelised kirjeldused. (122)

Traditsioonilise kirjandusteooria järgi tuleks võimalust, et diskursuse vorm on mingil määral selle sisu, vaadata kui paradoksi või mõistatust. Tropoloogilise teooria vaatepunktist aga ei ole sellises mõttes midagi paradoksaalset ega mõistatuslikku. See vormi sisu oleks keeleline ja moodustuks vastavast troobist – troobist, mis toimib ühe või teise asja tuvastatavate tervikute osadena esitamise keelelise paradigmana. Niisugusest vaatepunktist lähtudes võib narratiivi nimetada teatavat liiki diskursuseks, milles sünekdohh toimib valdava troobina, ülesandega „haarata kokku“ […] ajateljele laotuvana tajutava kõiksuse hajali osi üheks tervikuks. (124)

Advertisements
  1. No comments yet.
  1. No trackbacks yet.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: