Home > ajalugu, diskursus, Hayden White, Roger Chartier > Roger Chartier vs Hayden White

Roger Chartier vs Hayden White

Chartier, Roger 2000. Neli küsimust Hayden White’ile. – Vikerkaar 8/9: 76-87

[…] minu esimene küsimus: kas on võimalik ilme tõsiste vasturääkivusteta ühendada Saussure’i-järgset lingvistikat ja ajaloolase kui loovkirjaniku vabadust? (81)

Tema [Hayden White’i] taotluseks pole niisiis kirjeldada või käsitleda klassikalise retoorika reegleid; ja ma arvan, et eksived need, kes süüdistavad teda viimase lihtsustamises või reetmises. White’ile on oluline miski muu: tuvastada need baasstruktuurid, millest lähtudes on võimalik produtseerida kõiki võimalikke figuraalseid diskursusi, see tähendab klassikalise ja uusklassikalise retoorika nelia troopi. (81)

Niisugune [tropoloogiline] lähenemine on otseselt formalistlik […], eeldades invariantsete mentaalstruktuuride olemasolu, mida võib tekstides tuvastada sõltumatult viimaste loomisajast ja –keskkonnast (kuna nende kultuuriruum [Lääne] on kord juba määratletud). Selles mõttes on ajaloolise kujutluse ja laiemalt igasuguse figuuriloome tropoloogiline ülesehitus täielikult lahutatud retoorika kui kõne- ja veenmiskunsti ajaloolistest vormidest. (81)

Siit minu teine küsimus: kas on õigustatud kasutada keelelise ja poeetilise prefiguratsiooni mudelit, arvestamata retoorika ajalooliselt väga muutlikku tähendust ja eri autorite erinevat lähedusastet selle kõnekorrastusviisiga, mis renessansist 19. sajandini ei ole püsinud sugugi ühtse ja muutumatuna. (82)

Lähtudes […] vähem kitsast „teaduse“ määratlusest kui Hayden White’i oma, teeb de Certeau ettepaneku pidada ajalugu teadmisi produtseerivaks „teaduslikuks“ praktikaks, kuid selliseks „teaduslikuks“ praktikaks, mis nagu kõik teisedki on sõltuv tehniliste võtete muutumisest, sotsiaalse situatsiooni ja teadmiste institutsiooni poolt tingitud piirangutest ning samuti reeglitest, mis paratamatult mõjutavad ajaloolase kirjutust. Määratleda ajaloouurimise „teaduslikkust“ kui võimalikult suurt vastavust referentsiaalsele tegelikkusele ei tähenda eitada tema põhjapanevalt narratiivset loomust […] (83-84) (kolmas küs: kuidas hinnata, kui ajalugu ei erine ilukirjanduslikest teadmistest?)

Kas pole ajalookirjutuse uurimise eesmärgiks tuvastada, kuidas ajaloolased kasutavad igal konkreetsel ajalooperioodil uurimistehnikaid ja kriitikaprotseduure, mis tagavad, olgugi ebavõrdsel määral, nende diskuruse „aususe“ ja „objektiivsuse“? (87) – White üritab „mööda minna aususe, referentsiaalsuse probleemist“

White, Hayden 2000. Vastused professor Chartier’ neljale küsimusele. – Vikerkaar 8/9: 88-97

Vastused:

1)      […] ma ei näe mingit västurääkivust ühelt poolt idee vahel, et antud kultuuris ringlevad (keelelised ja muud) koodid seavad piirid sellele, mida on võimalik ütelda, ja idee vahel, et koode saab enam või vähem vabalt, enam või vähem teadlikult valida. Ma olen kõnelenud diskursusest, mitte kosmosest. (88)

2)      […] see tropoloogiateooria, mida olen kasutanud iseloomustamaks käsitletavate ajaloolaste erinevaid figuratsioonistiile, oli Lääne kultuuris dominantne hilisrenessansist kuni modernismini. 20. sajandil on seda vahelduva eduga taaselustatud, revideeritud ja rakendatud diskursuste analüüsimisel. Olen kasutanud seda teooriat mudelina, et iseloomustada erinevaid strateegiaid […] käsitlesin neid […] „poeetilise loogika“ alusena, mis suunab diskursusi palju otsesemalt kui ükskõik milline süllogistliku loogika variant. (88-89)

3)      Reaalset sündmust, isikut, protsessi, suhet või mida tahes ei saa teisendada diskursuse „funktsiooniks“ ilma teda „fiktsionaliseerimata“, mille all ma pean silmas sündmuse „figuuristamist“. Reaalsuse aine ülekandmine diskursuse aineks ongi fiktsionaliseerimine. (90) […] paljud neist „vaevarohketest ja nõudlikest toimingutest“, millest kõneleb Chartier, kuuluvad õpetatuse ja eruditsiooni „teatri“ juurde: sellel on rituaalne funktsioon, mis peab andma tunnistust ajaloolase heausksusest ja meenutama midagi tõsiteadusliku protseduuri taolist. (90) Kuid sedasorti „ausus“ ja „objektiivsus“, millele pretendeerivad ajaloolased, on seotud erudeeritud õpetlastöö konventsioonidega, mis kehtivad teatud ajas ja kohas erinevate õpetlaskollektiivide eriomastes valdkondades. Ühesõnaga ajaloolaste „objektiivsus“ ja „ausus“, nagu nende edastatavad „faktidki“, sõltuvad nende tegutsemise ajas ja kohas valitsevatest kultuuriideaalidest. (92)

4)      Ma ei arva, et vastutustundlik relativism viiks nihilismi. Ma ei usu, et kõige kohta saab öelda, „mida aga soovitakse“. Ma ei usu, et keel determineeriks sündmusi, kuid ma arvan, et need tähendused, mida me sündmustele anname, on produtseeritud keeles ja keele poolt. Seda sellepärast, et ma ei arva, nagu oleksid tähendused sündmustele […] seesmiselt omased. (93)

Advertisements
  1. No comments yet.
  1. No trackbacks yet.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: