Home > filosoofia, Gilles Deleuze, Immanuel Kant > Gilles Deleuze “Kanti kriitiline filosoofia”

Gilles Deleuze “Kanti kriitiline filosoofia”

Deleuze, Gilles 2011. Kanti kriitiline filosoofia. Tartu: Ilmamaa.

 

III peatükk – Võimete suhe „Otsustusjõu kriitikas“

Tundevõime saab olla kõrgem ainult siis, kui tema printsiip on huvitu. Tähtis ei ole mitte esindatava objekti olemasolu, vaid lihtsalt esinduse mõju mulle. See tähendab, et kõrgem mõnu on puhta otsustuse, puhta otsustuste tegemise meeleline väljendus. See otsustuste tegemine esineb kõigepealt „see on ilus“ tüüpi esteetilises otsustuses. (63)

[…] kuna otsustus ei suuda olla seadustandev esemete kohta, saab ta olla vaid heautonoomne, s.t. seadustandev iseenda kohta. Tundevõimel pole valda (ei nähtumused ega asjad iseeneses); ta ei väljenda tingimusi, millele mingit laadi esemed peavad olema allutatud, vaid üksnes subjektiivseid tingimusi võimete rakendamiseks. (64)

Esteetiline ühismeel ei esinda võimete objektiivset kooskõla (s.t. esemete allutatust valitsevale võimele, mis määraks samas ära teiste võimete rolli nende esemete suhtes), vaid puhast subjektiivset harmooniat, kus kujutlusjõud ja aru toimivad spontaanselt, kumbki omal käel. Nii et esteetiline ühismeel ei täienda kaht ülejäänut, vaid ta annab neile aluse ehk teeb nad võimalikuks. (66)

[…] kujutlusjõu ja mõistuse kooskõla pole lihtsalt eeldatud: ta on tõepoolest genereeritud, tekitatud kooskõlatuses. (68)

Aga milles võib siinkohal seisneda mõistuslik huvi? See ei saa käia ilu enese kohta. See käib üksnes looduse soodumuse [aptitude] kohta tekitada ilusaid vorme, s.t. vorme, mis on võimelised kujutluses peegelduma. (70)

Sellest rakenduses saadav mõnu on ise huvitu; kuid me tunneme mõistuslikku huvi looduse sünnitiste sattumusliku kooskõla vastu meie huvitu mõnuga. (71)

Niimoodi ongi Ideed kaudselt esitatud looduse vabades mateeriates. Seda kaudset esitamist nimetab Kant sümbolismiks, ja selle reegliks on iluhuvi. (72) ilu ise on hüve sümbol (Kant, 73)

Kõik tugineb mõttele, et ilu on loonud loodus. Sellepärast näibki, et kunstis pole ilul hüvega mingit pistmist ning et ilumeelt kunstis ei saa genereerida printsiibi järgi, mis määrab meid olema kõlbelised. Sellest Kanti ütelus: austusväärne on see, kes väljub muuseumist ja pöördub looduse poole … (73)

Aga aru ei määra kunagi aprioorselt ära nähtumuse ainet, reaalse kogemuse üksikasju ega ühe või teise eseme üksikseadusi. Neid tunnetatakse ainult empiiriliselt ja nad jäävad meie aru suhtes sattumuslikuks. (80)

[…] arhetüüp-aru väljendab üht meie arule omast tunnust, nimelt meie võimetust määrata ise üksikut, meie võimetust käsitada nähtumuste eesmärgilist ühtsust mõne muu printsiibi järgi kui kavatsuslik põhjustamine ülima põhjuse poolt. Just selles mõttes muundabki Kant põhjalikult dogmaatilist lõpmatu aru mõistet: arhetüüpne aru väljendab lõpmatuses veel ainult meie arule omast piiri – punkti, kus see lakkab olemast seadustandev meie spekulatiivse huvi enda raames ja nähtumuste suhtes. (81)

Erinevalt mõistuse Ideest on looduseesmärgi mõistel antud ese; erinevalt arumõistest ei määra ta oma eset. Tegelikult on ta vajalik selleks, et võimaldada kujutlusjõul eset määramatult „reflekteerida“, nii et aru „omandadab“ mõisted vastavalt mõistuse enese Ideedele. […] Ja ümberpöördult, looduseesmärgi mõistest lähtudes me määrame mõistuse Idee eseme. (82)

Me ei leia loodusest kavatsuslikke jumalikke eesmärke, vaid me hoopis lähtume eesmärkidest, mis on kõigepealt looduse omad, ja lisame neile kavatsusliku jumaliku põhjuse Idee kui nende mõistmise tingimuse. Me ei sunni loodusele „vägivaldselt ja diktaatorlikult“ eesmärke peale, vaid me hoopis reflekteerime looduse eesmärgilist ühtsust, mida mitmekesisuses empiiriliselt tunnetatakse, et tõusta ülima põhjuse Ideeni, mis on määratud analoogia põhjal. (82-83)

Tuleb silmas pidada, et esteetiline otsustus ilmutab juba ehtsat eesmärgipärasust. Kuid see eesmärgipärasus on subjektiivne ja vormiline ning välistab igasuguse eesmärgi (nii objektiivse kui subjektiivse). (83)

Looduse aineline soodumus ei moodusta looduseesmärki (mis oleks vastuolus eesmärgita eesmärgipärasuse ideega): „on soosing, millega meie loodust vastu võtame, ei ole soosingut, mida tema meile osutaks.“ (84)

Kui vaadelda teleoloogilist otsustusjõudu, siis näeme hoopis teistsugust arusaama eesmärgipärasusest. Nüüd on tegemist eesmärgipärasusega, mis on objektiivne ja aineline ning kätkeb eesmärke. Siin valitseb looduseesmärgi mõiste, mis väljendab empiiriliselt asjade eesmärgilist ühtsust oma mitmekesisuse suhtes. (84)

Nende kahe [teleoloogilise ja esteetilise] otsustusjõu erinevus seisneb järgmises: teleoloogiline otsustusjõud ei viita erilistele printsiipidele (välja arvatud tema tarvituses ehk rakenduses). […] Esteetiline formaalne eesmärgipära „valmistab meid ette“ moodustama eesmärgimõistet, mis lisandub eesmärgipärasuse mõistele, täiendab seda ja käib looduse kohta; see on mõisteta refleksioon, mis valmistab meid ette moodustama refleksioonimõistet. (85)

Seega tuleb mõelda nii, et reflekteeriv otsustusjõud üldse teeb võimalikuks ülemineku tunnetusvõimelt ihavõimele, spekulatiivselt huvilt praktilisele huvile, ja valmistab ette esimese allutamist teisele, samal ajal kui eesmärgipärasus teeb võimalikuks ülemineku looduselt vabadusele ehk valmistab ette vabaduse teostumist looduses. (86)

 

Kokkuvõte: Mõistuse eesmärgid

Kanti võimeteõpetuse originaalsus seisneb järgmises: võimete kõrgem vorm ei abstraheeri neid kunagi nende inimlikust lõplikkusest ega kaota ka nende loomuserinevust. Just spetsiifiliste ja lõplikena küündivad võimed esimese tähenduse järgi kõrgema vormini ning teise tähenduse järgi seadustandva rollini. (88)

Dogmatism postuleeris subjekti ja objekti vahelise harmoonia ja tõi sisse Jumala (kellel on lõpmatut võimed) selle harmoonia tagamiseks. Kaks esimest „Kriitikat“ toovad selle asemel idee, et ese on paratamatult allutatut „lõplikule“ subjektile: meie oleme seadusandjad just nimelt oma lõplikkuses (isegi moraaliseadus on lõpliku mõistuse asi). Selles seisnebki koperniklik revolutsioon. Kuid sellest vaatepunktist näib „Otsustusjõu kriitika“ tekitavat erilise raskuse: kui Kant avastab võimete määratud vahekorra alt vaba kooskõla, kas ei too ta siis mitte lihtsalt tagasi harmoonia ja eesmärgipärasuse idee? Ja seda kahel moel: võimetevahelise nii-öelda „eesmärgipärase“ kooskõlana (subjektiivne eesmärgipärasus) ning looduse ja võimete eneste vahelise nii-öelda „sattumusliku“ kooskõlana (objektiivne eesmärgipärasus). (88)

Kuid: […] eesmärgipärasusel pole enam teoloogilist printsiipi, vaid hoopis teoloogial on inimlik „eesmärgipärane“ vundament. See muudabki tähtsaks „Otsustusjõu kriitika“ järgmised kaks teesi: võimete eesmärgipärane kooskõla on erilise geneesi objekt; Looduse ja inimese eesmärgipärane suhe on ehtinimliku praktilise tegevuse tulemus. (88-89)

Ühest külhest on väline eesmärgipärasus iseenesest puhtalt suhteline ja hüpoteetiline. Et see enam nii ei oleks, peaksime olema võimelised määrama viimset eesmärki; seda on aga looduse vaatlemise põhjal võimatu määrata. Me saame vaadelda ainult vahendeid, mis on oma põhjuse suhtes juba eesmärgid, mis on omakorda vahendid millegi muu suhtes. Me oleme seega sunnitud allutama välise eesmärgipärasuse sisemisele, s.t. pidama asja vahendiks ainult juhul, kui eesmärk, mida ta teenib, on ise organiseeritud olend.

Kuid teisest küljest tekib kahtlus, kas mitte sisemine eesmärgipärasus ei viita omakorda mingile välisele eesmärgipärasusele, tõstatades viimse eesmärgi küsimuse (mis näib lahendamatuna). (90)

„Viimeks eesmärgiks“ võiks nimetada ainult olendit, kelle olemasolu eesmärk on temas eneses; viimse eesmärgi idee kätkeb seega lõppeesmärgi ideed, mi ületab kõik meie vaatlusvõimalused meelelises looduses nagu ka kõik meie refleksiooniressursid.

Looduseesmärk on võimalikkuse vundament [fondement]; viimne eesmärk on olemasolemise alus [raison]; lõppesmärk on olend, kes omab olemasolemise alust iseendas. (91)

Ühesõnaga õigustab looduse teleoloogia küll aruka loova põhjuse mõistet, kuid ainult olemasolevate asjade võimalikkuse vaatepunktist. Küsimus lõppeesmärgi kohta loomisaktis (milleks üldse maailma ja ka inimese enese olemasolu?) ületab igasuguse loodusliku teleoloogia ja seda ei saa selle kaudu üldse käsitadagi. (92)

Siin ilmneb praktilise eesmärgipärasuse ja tingimusteta seadusandluse absoluutne ühtsus. See ühtsus moodustab „moraaliteleoloogia“, kuna praktiline eemärgipärasus on meis enestes koos oma seadusega aprioorselt ära määratud. (92-93)

Kuivõrd viimne eesmärk pole midagi muud kui lõppeesmärk, on ta põhjapaneva paradoksi objekt: meelelise looduse viimne eesmärk on eesmärk, mille teostamiseks ei saa piisata sellest loodusest enesest. Mitte loodus ei teosta vabadust, vaid vabadusemõiste teostub ehk viiakse täide looduses. Vabaduse ja Ülima hüve täideviimine meelelises maailmas kätkeb seega inimese algupärast sünteetilist tegevust: Ajalugu ongi see täideviimine, ning seda ei maksa segamini ajada lihtsalt looduse arenguga. (94)

Eesmärgipärase vahekorra sisseseadmine tähendab täiusliku tsiviilkonstitutsiooni kujundamist: see ongi Kultuuri kõige kõrge siht, ajaloo eesmärk ja puhtmaine Ülim hüve. (95)

Advertisements
  1. No comments yet.
  1. No trackbacks yet.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: