Home > Giorgio Agamben, keel, poliitika > Giorgio Agamben “Sõber”

Giorgio Agamben “Sõber”

Agamben, Giorgio 2012. Sõber. – Vikerkaar nr 1-2: 143-148

[…] „sõber“ kuulub nende mõistete klassi, mida keeleteadlased määratlevad mitte-predikatiivsetena, see tähendab mõistete hulka, millest lähtudes pole võimalik luua objektide klassi, kuhu paigutada entiteedid, millele saab omistada kõnealuse predikaadi. (144)

Kui veider see ka ei tundu, jagab „sõber“ seda omadust ühe teise mittepredikatiivsete mõistete liigiga, nimelt solvangutega. Keeleteadlased on tõestanud, et solvang ei solva seda, kellele ta osaks saab, mitte selle pärast, et too kuuluks mingisse erilisse kategooriasse (näiteks ekskrementide või vastavalt keelele kas mees- või naissuguelundite hulka), mis oleks lihtsalt võimatu või vale. Solvang on tõhust just seetõttu, et ta ei toimi konstatiivse predikatsioonina, vaid pigem pärisnimena, kuna ta nimetab keeles sel viisil, mida nimetatu ei saa aktsepteerida ja mille eest ta sellegipoolest ei saa end kaitsta […] See, mis solvangus solvab, on niisiis puhas keelekogemus ja mitte osutus maailmale.

Kui see on tõsi, jagab „sõber“ neid tingimusi mitte ainult solvangute, vaid ka filosoofiliste mõistetega, millel, nagu teada, pole objektiivset denotaati ja mis nagu need mõisted, mida keskaegsed loogikud nimetasid „transtsendentseteks“, tähendavad lihtsalt olemist. (144-145)

Tõepoolest, mis see sõprus siis on, kui mitte niisugune lähedus, mida pole võimalik vormida ei kujutiseks ega mõisteks? Tunnistada kedagi sõbraks tähendab mitte saada teda tunnistada „millekski“. Ei saa öelda sõber, nii nagu öeldakse „valge“, „itaallane“, „soe“ – sõprus ei ole subjektile kuuluv omadus või kvaliteet. (145)

Sõprus on instants, milles koos-tuntakse sõbra olemasolu oma olemasolu tundmises. Aga see tähendab, et sõprusel on ontoloogiline ja sellega koos poliitiline mõõde. Olemise taju on tõepoolest juba alati jagatud ja koos-jagatud ning sõprus annab sellele koosjagamisele nime. Siin pole tegu mingisuguse intersubjektiivsusega – selle tänapäeva kimääriga –, ei mingite subjektidevaheliste suhetega: pigem jagatakse olemist ennast, see on enesega mitteidentne, ning mina ja sõber oleme selle koos-jagamise kaks nägu või kaks poolust. (146-147)

Sõber ei ole teine mina, vaid iseduses immanentne teisesus, enese teiseks saamine. Hetkel, kui mina tajun oma olemasolu nauditavana, läbistab mu taju koos-tundmine, mis nihutab taju paigast ja pagendab ta sõbra, teise enese suunas. Sõprus ongi see desubjektivatsioon kõige intiimsema enesetajus südames. (147)

Sõprus on omavaheline jagamine [condivisione], mis eelneb igasugusele jagunemisele [divisione], kuna see, mis tal on jagada, on olemasolu enese fakt, elu ise. Ja just see jagamine ilma objektita, see algne koostundmine konstitueeribki poliitika.

Kuidas see algne poliitiline sünesteesia on aja jooksul muutunud konsensuseks, mille hoolde usaldavad täna oma saatuse demokraatiad, jõudnuna evolutsiooni viimasesse, äärmuslikku ja kurnatud faasi, on juba omaette lugu, mille üle ma jätan teid mõtlema. (148)

Advertisements
  1. No comments yet.
  1. No trackbacks yet.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: