Home > filosoofia, Soren Kierkegaard > Soren Kierkegaard “Kartus ja värin”

Soren Kierkegaard “Kartus ja värin”

Kierkegaard, Soren 1998. Kartus ja värin. Meeliülendavad kõned. Tallinn: Vagabund.

Kartus ja värin (51-193)

Aabrahami teo eetiline iseloomustus on see, et ta tahtis Iisaki tappa, religioosne aga see, et ta tahtis Iisaki ohvriks tuua; ent just selles vastuolus peitubki äng, mis võib inimeselt une röövida, ja siiski pole Aabraham ilma selle ängita see, kes ta on. (79-80)

Kangelasse ma elan sisse, Aabrahami aga ei suuda ma sisse elada; niipea kui ma olen tema kõrguseni jõudnud, kukun ma alla, kuna see, mida mulle pakutakse, on paradoks. (83)

Aabraham uskus absurdi jõul; sest igasugune inimlik arvestus oli ju ammu lakanud olemast. (87)

[…] usu liikumist tuleb pidevalt sooritada absurdi jõul, kuigi muide nõnda, et inimene ei kaotaks sealjuures lõplikkust, vaid omandaks selle tervikuna. […] olles lõpmatuse liikumisega valmis saanud, sooritab ta lõpliku liikumised. (89)

Vaimses mõttes on kõik võimalik, aga lõplikkuse maailmas on paljud asjad võimatud. Rüütel muudab võimatu siiski võimalikuks, väljendades seda vaimsel tasandil, vaimses mõttes väljendab ta seda aga nii, et ütleb sellest lahti. (96-97)

Absurdne ei kuulu nende diferentside hulka, mis asuvad mõistuse hõlmamisulatuses. Ta pole samane ebatõenäolisega, ootamatuga, ettearvamatuga. […] Ta tunnetab niisiis võimatust, uskudes samal absurdi […] (100)

Ent usus, ütleb too imeline rüütel, usus saad sa ta endale absurdi jõul. (104)

[…] milline tohutu paradoks on usk; paradoks, mis suudab muuta mõrva pühaks ja Jumalale meelepäraseks teoks, paradoks, mis annab Aabrahamile Iisaki tagasi ja mida mõtlemine haarata ei suuda, kuna usk algab just nimelt sealt, kus lõpeb mõtlemine. (108-109)

Vahetult meelelises ja hingelises mõttes on üksik niisugune indiviid, kellel on üldises oma telos, ja tema eetiline ülesanne on iseennast lakkamatult selles väljendada, et oma individuaalsusest loobudes muutuda üldiseks. (110)

[…] üksik, kes on olnud kui üksik üldisele alluv, muutub nüüd üldise kaudu üksikuks, kes kui üksik on sellest ülem; et üksik kui üksik on absoluutsega seoses. (112)

Aabraham tegutseb absurdi jõul; sest absurdne on just see, et tema kui üksik on kõrgem kui üldine. […] Aabrahami suhe Iisakisse väljendub eetilises mõttes üsna lihtsalt nii, et isa peab armastama poega rohkem kui iseennast. (113)

Traagiline kangelane jääb ikka eetilise raamidesse. Tema laseb eetilisel väljendada oma telost eetilise kõrgemas väljendusvormis, taandades eetilise suhte isa ja poja või isa ja tütre vahel tundeks, mille dialektika kätkeb selle suhetes kõlblusideega. Sellepärast ei saa siin juttugi olla eetilise enda teleoloogilisest suspensioonist. (116)

Inimest viib ju kiusatusse enamasti see, mis takistab teda oma kohust täitmast, ent siin on kiusatus hoopis eetiline ise, mis hoiab teda tagasi Jumala tahet täitmast. Aga mis on siis kohustus? Kohustus on ju nimelt Jumala tahte väljendus. (117)

Niipea kui ma rääkima hakkan, väljendan ma üldist, ja kui ma seda ei tee, siis ei saa keegi minust aru. Niipea kui Aabraham tahaks väljenduda üldises, peaks ta ütlema, et tema olukord kujutab endast kiusatust, kuna tal pole mingit kõrgemat väljendust üldise kohta, mis seisaks kõrgemal üldisest, millest ta üle astub. (117)

See on paradoks, mille kaudu ta püsiv tipus, mida ta kellelegi teisele selgeks teha ei saa, sest paradoks seisneb selles, et tema kui üksik seab end absoluutsesse vahekorda absoluutsega. (119)

Traagiliseks kangelaseks võib inimene saada omal jõul, kuid usu rüütliks mitte. Kui inimene satub traagilise kangelase teatud mõttes raskele teele, siis võivad paljud talle nõu anda; sellele, kes käib usu kitsast rada, ei saa keegi nõu anda, teda ei suuda keegi mõista. (125)

Eetilise käsitluse kohaselt on üksiku ülesanne vabastada end seesmise meelevallast ja väljendada seda välise kaudu. […] Usu paradoks seisneb selles, et temas on välisega võrreldamatu seesmine, mis muide pole identne ka eelmainituga, vaid on uus seesmine. (128)

Usu paradoks on ju see, et üksik on kõrgem kui üldine, et üksik, kui meelde tuletada praeguseks haruldasemat dogmaatilist distinktsiooni, määratleb oma suhet üldisega oma suhetes absoluutsega, aga mitte suhet absoluutsega oma suhetes üldisega. […] kui see kohustus on absoluutne, siis on eetiline taandatud relatiivseks. (129)

Luukas 14,26: „Kui keegi tuleb minu juurde ja ei vihka oma isa ja ema ja naist ja lapsi ja vendi ja õdesid ja veel pealegi oma elu, see ei või olla mu jünger.“ (131)

Absoluutne kohustus võib sel juhul panna tegema seda, mida eetika keelaks, aga ta ei saa mingil juhul panna usu rüütlit loobuma armastamast. (134)

[…] arvamus, et üksikuna eksisteerida on üsna lihtne asi, sisaldab üpris kahtlast kaudset järeleandmist ka iseendale; sest see, kes tõepoolest endast lugu peab ja oma hinge pärast muretseb, on veendunud selles, et inimene, kes elab maailmas ihuüksi ja omaenda vastutusel, elab tegelikult rangemat ja suletumat elu kui tütarlaps neitsitornis. (135)

Traagiline kangelane resigneerub, et väljendada üldist, usu rüütel aga resigneerub üldisest, et muutuda üksikuks. […] ta teab, et on kohutav sündida üksildasena üldise rüpest […] Inimlikus mõttes on ta meeletu ega suuda end kellelegi arusaadavaks teha. (136-7)

Järelikult emb-kumb, kas on olemas absoluutne kohustus Jumala suhtes, ja kui see on olemas, siis on see eelpool kirjeldatud paradoks, et üksik kui üksik on kõrgem kui üldine ja kui üksik on ta absoluutses suhtes absoluutsega – või ei ole usku kunagi olemas olnud, kuna see on alati olemas olnud, või on siis ka Aabraham kadunud mees […] (142)

Kui pole olemas varjatust, mida põhjustab see, et üksik kui üksik on kõrgem kui üldine, siis ei saa Aabrahami käitumist kuidagi kaitsta; sest ta pole märganud eetilisi vaheinstantse. (143)

Igal pool, kus võib olla juttu äratundmisest, on eo ipso juttu eelnevast varjatusest. (145)

Eetikaga ei ole hea vaielda, kuna tal on puhtad kategooriad. Eetika ei rajane kogemusel […] Eetikas ei ole juhuseid, järelikult ei jõua ta seletusteni ega naljata väärtustega, ta paneb õblukese kangelase õlgadele tohutu vastutuse […] Esteetika nõudis järelikult varjatust ja tasus selle eest, eetika nõudis ilmutamist ja karistas varjatuse eest. (148)

Kui ta vaikib, siis võtab ta endale kui üksik vastutuse, kuna ta ei märka argumenti, mis võib tulla väljastpoolt. Seda ei saa tema kui traagiline kangelane teha; sest just sellepärast armastab teda eetika, et ta väljendab pidevalt üldist. (149)

Vaikimises on deemoni võljujõud; ja mida rohkem vaikitakse, seda kohutavamaks muutub deemon, aga vaikimine on ka jumaluse ja üksiku endassetõmbumine. (150)

Niisugused natuurid on juba loomu poolest paradoksis ja nad pole mingil juhul ebatäiuslikumad kui teised inimesed, ainult et nad kas saavad hukka deemonlikus paradoksis või päästetakse nad jumalikus. Inimesed on ajast aega rõõmustanud selle üle, et nõiad, härjapõlvlased, trollid jne on ebardid, ja vajeldamatu on see, et igal inimesel on kalduvus ebardit nähes kohe seostada seda kujutelmaga moraalsest rikutusest. (172)

[…] eetika ütleb: „Sa pead tunnistama üldist, ja seda tunnustad sa just nimelt rääkides, ja sul ei tohi olla üldise vastu kaastunnet.“ (178)

[…] ma võtsin kogu käesoleva uurimuse ette, et toetuda temale; mitte et Aabraham muutuks seeläbi mõistetavamaks, vaid selleks, et mittemõistmine muutuks ebakindlamaks; sest, nagu öeldud, Aabrahami ma ei mõista, vaid saan teda üksnes imetleda. (179)

Tõeliselt traagiline kangela ohverdab iseenda ja kõik, mis tal on, üldise nimel; tema teod, iga liikumine temas kuulub üldisele, ta on nähtaval, ja selle nähtavaloleku tõttu on ta eetika armastatud poeg. Aabrahamile see ei sobi; tema ei tee üldise jaoks midagi ja on varjatud. (180)

Aabraham vaikib – aga ta ei saa rääkida, selles seisnebki häda ja äng. Kui ma nimelt ei suuda end arusaadavaks teha, siis ma ei räägi, isegi kui ma räägiksin vahetpidamata nii ööl kui päeval. Nii ongi Aabrahami puhul. Ta võib öelda kõike; aga üht asja ei saa ta öelda, ja kuna ta ei saa seda öelda nii, et teised sellest aru saaksid, siis ta ei räägi. Kõnelemist leevendab see, et see tõlgib mind üldisesse. (181)

Aabraham ei saa rääkida; sest seda, mis selgitaks kõike, ta (arusaadaval viisil) välja öelda ei saa – et see on katusmus, sealjuures niisugune, kus kiusatuseks on eetiline. (183)

Ta ei ütle ebatõde, aga ta ei ütle ka üldse midagi; sest ta räägib võõrast keelt. (188)

[…] Aabrahami on küll võimalik mõista, kuid teda saab mõista vaid nii, nagu mõistetakse paradoksi. (189)

Advertisements
  1. No comments yet.
  1. No trackbacks yet.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: