Archive

Archive for September, 2012

Stuart J. Murray “Care and the self”

September 26, 2012 Leave a comment

Murray, Stuart J. 2007. Care and the self: biotechnology, reproduction, and the good life. – Philosophy, Ethics, and Humanities in Medicine 2:6. available: http://www.peh-med.com/content/2/1/6

To “examine” one’s life today is to submit to medical knowledge and techniques, to evaluations, and to normalizing judge-ments. It is to be governed by so-called experts, and to be understood in and through recent genomic and molecular vocabularies of biomedicine.

Medical discourse thus informs one manner in which the self or subject is constituted – and silently comes effec-tively to constitute itself as a subject. In this sense, medi-cine operates as a “technology of the self,” a nexus of social, political, and historical practices and beliefs that provide the very terms of the self and its self-understand-ing.

What Foucault famously called the “clinical gaze” is fast being sup-planted by the “molecular gaze” [4]; biopolitics – a poli-tics concerned with the life of the population – is being supplanted by “molecular politics” [5].

I argue that human identity is fast becoming a mat-ter of genomics, the identity of the self collapsed into its genetic identity.

[…] two sharply contrasting models of “care.” The first I call “self-care,” a model that has dominated public health policy in recent years. “Self-care” relies on a model of selfhood that is drawn from the tradition of lib-eral humanism: the Enlightened, knowing self, the self that is conceived as the source of its own agency, autono-mous, free, and guided by conceptual reason. This is the self that medical ethics typically presumes as founda-tional: rational, autonomous, and freely able to consent. […] In contradistinction, I shall pro-pose a second model of care that I borrow from Foucault’s ethics – “care of the self.” I hope to show how the Foucaultian “care of the self” is incommensurate with the care that we find in the “self-care” paradigm.

[…] while for the Greeks, the question was how to live and live well, for Rome – and for us – life is no longer the “ethical substance” or the fundamental question, but selfhood is that substance.

Today, medicine has become part of the  problem  of the self, and this becomes even more obvious in our genomic era of medi-cine: who or what am I if I am first and foremost a genetic self; what ethico-political responsibilities do I have to myself, to others, and to my offspring within this para-digm; and what subjective agency is left to me if the sov-ereignty of the Kantian “I” is displaced from a rational, autonomous self onto a sovereign genetic code that has the first and last word on who I am, what I am, and on who and what I shall become? These are the new problems of the self in a genocentric age.

Responsibility is conceived in economic or entrepreneurial terms [5,15,19]: I, as a patient, am treated foremost as a client who employs expert-providers in my own health care initiatives, to improve my health, to work on my self as if I were not the subject of my own well-being but an object in need of repair or enhancement. Here, the self-self relation is explicitly technologized, instrumentalized. The self relates to itself as through a knowledge economy – I am respon-sible to “know” my self biomedically, to take decisions and perform “best practice” actions in the project of my own well-being […]

This emphasis on the autonomous individual effec-tively privatizes and depoliticizes what are properly social and political effects, embodied historical effects whose operational power is summarily masked and disavowed by liberalism.

I prefer to imagine the “care of the self” as a self-self relation that is inventive and open, as a self that questions the norms and constraints in and by which that self is said to be a self in the first place.

So to repeat, the spiritual relation the self has to itself will inform epistemological truths and falsities, not the other way around – epistemology is not the founda-tion of the self, as it has been since Descartes. This turns modern Western philosophy and politics upside down.

So we can see that care is a relation that is directed both within and without. It is an ethical relation because it has everything to do with one’s ethos, with the way one lives one’s life and conducts oneself with respect to oneself, to others, and to the world in general. It is about the good life, not the good self.

The self relates to itself non-foundationally, non-substantially, and in this respect, we might be justified to invoke Socra-tes when he speaks of the “soul.” The soul or “psyche” is dynamic and without substance; it is neither body nor mind, as these terms are traditionally understood; it is nei-ther cognitive nor conceptual. Instead, we might call it a rhetorical device for plotting the relation between the self and itself, which includes the relation between the self and the other whose love and wisdom helps to bring that self into a caring proximity with itself.

[…] I fear that increased choice in, say, the genetic marketplace may prove detrimental to truly progressive social and political projects. Ultimately, a proliferation of choices in the genetic marketplace will not unequivocally result in greater social and political diversity, but may instead result in more stringent norms, less diversity, and greater intolerance of all forms of difference, genetic and otherwise.

But by the “care of the self,” Foucault helps us to depart from this normativity. For him, care is a way of being-in-the-world, an attitude, a chiasmatic rela-tion that constitutes the individual and the institution as two separate poles whose positions rely on dynamic power relations and norms that ought to be critiqued. Sev-enhuijsen and Tronto erroneously start by presuming the givenness of individual selves and institutions responsible for our care; this is the model of “self-care” as I have defined it. In contradistinction, Foucault does not pre-sume such a givenness.

Francois Jullien “Tõhususe traktaat”

September 26, 2012 Leave a comment

Jullien, Francois 2011. Tõhususe traktaat. Tallinn: TLÜ Kirjastus

1. Pilk mudelis kinni

Kuid me teame – juba Aristoteles möönis seda –, et teadus võib küll suruda asjadele peale oma ranguse, mõista nende paratamatuid seoseid ning sünnitada niimodi tehnilise tõhususe, kuid meie tegutsemise taust on määramatu, sest ei ole võimalik kõrvaldada tegutsemise sattumuslikkust ja üksikteod ei allu üldisele seadusele. […] Ühesõnaga, praktika reedab teooriat alati kas või natuke. Ja mudel jääb pilgu silmapiiriks. Taevasse tõmbuv ideaal jääb kättesaamatuks. (18-19)

2. Või toetuda kalduvusele

Vanasõna on järgmine: „Isegi kui sul on teadmine ja tarkus, siis parem on toetuda olukorda kätketud kalduvusele; isegi kui sul on hark ja kõblas, siis parem on oodata küpsemise aega“ (MZ, II, A, 1). Tarkus ja strateegia saavad siin tõepoolest kokku: soovitud tagajärje saavutamiseks on parem toetuda protsessi arengule kui tööriistadele, parem on ära kasutada seda, mis on olukorda kätketud ja mida tema areng meile lubab, kui ise plaane teha. Sest see potentsiaal on midagi palju enamat – ja isegi midagi hoopis teistsugust – kui pelgalt asjaolude kokkusattumine, ükskõik kui soodsad need ka ei oleks. Ta on pärit reguleeritud lahtirullumise loogikast, kus olukord kaldub iseenesest arenema ja suudab meid „kanda“. (34)

On hästi näha, kuidas strateegiline käsitlus, nii nagu ta on Hiinas tänapäevani traditsiooniliseks jäänud, on pidevuslikult seotud erilise poliitikakäsitlusega: sõduri vaprus või argus tulenevad olukorra potentsiaalist samamoodi nagu alamate kuulekus või allumatus (sama mõiste shi). Mõlemal juhul on olukorra objektiivne tingitus tähtsam kui indiviidide sisemised omadused ja jõupingutused. (51)

3. Eesmärk või tagajärg

Eespool visandatud alternatiivis liigub esimene, „euroopalik“ modelleerimise tee vahendite ja eesmärgi suhte kaudu. Kui mingi ideaalne eesmärk on välja mõeldud, siis me hakkame otsima vahendeid, mille abil seda ellu viia (kusjuures see „viimine“ tähendab mingil määral sekkumist, meele- ja vägivaldsust). Või kui seda teistpidi esitada, siis plaani kui tegevuskava all peame silmas igasugust välja arendatud projekti, milles on järjestatud rida tegevusi, mis peavad vahenditena aitama saavutada soovitud eesmärki. (53)

Aga ennäe, Hiinast me leiame tõhususest mõtlemise, mis ei projitseeri asjade käigule mingit plaani, mistõttu pole tarvis käsitleda käitumist vahendite ja eesmärgi kaudu. Käitumine pole mitte rakendamine (eelnevalt välja mõeldud teooria asetub reaalsuse peale, nii et reaalsust saab tema pealt maha joonistada), vaid pigem ärakasutamine (lõigatakse kasu mingisse olukorda kätketud potentsiaalist). (54)

[tüüpiline Euroopa lüke]: me lähtume ideaalsest mudelist (mis saadakse eelistatavalt matemaatikast) ning uurime seejärel, kui palju praktika temast erineb. (56)

[…] tema [Hiina strateegi] jaoks pole isegi „eesmärki“ […] Täpsemini öeldes, kogu tema strateegia seisneb selles, et arendada olukorda niimoodi, et tulemus järk-järgult iseenesest tuleneks ja et see oleks vältimatu. […] Olukord on arendatud nii kaugele, et ta sisaldab tulemust […] (62)

Kui strateegia seisneb selles, et lasta olukorral niimoodi areneda ja ennast niimoodi kanda, et temasse kogunenud potentsiaal viib loomuldasa tulemuseni – siis ei pea enam valima (vahendite vahel) ega nägema vaeva (eesmärgi saavutamiseks). Me väljume modelleerimise loogikast (mis tugineb eesmärgi kui vormi konstrueerimisele) ja siseneme protsessiloogikasse […]: ühel pool on avatud, keerukas ja lõpmatute kombinatsioonidega põhjuslik süsteem ning teisel pool suletud protsess ja tema lahtirullumisse kätketud tulemus. (63-64)

4. Tegu või muundamine

Tegutsemisega sekkutakse asjade kulgu ja juba sellepärast ollakse vahelesegaja, ning oma algatusega ollakse pealetükkiv. Kuna tegutsemine tuleb mujalt – plaanist, projektist, ideaalist –, siis jääb tegutseja alati maailma suhtes mingil määral väliseks ja on seega alati maailma suhtes nihkes – tegutsemine jääb meelevaldseks. Meelevaldseks ja kohatuks, sest asjade kulgu sisse lõigates lõhutakse tegutsemisega alati mingil määral asjade kangast ja häiritakse sidusust. (81)

Tegutsemine koondab tähelepanu ja kristalliseerib huvi: liigendus, mille see asjade arengus välja toob, saab jutus süžeeks ning tegutsemise käigus ette tulevad raskused loovad haarava pinge; ühesõnaga, kuna tegu on kare, siis saab tema külge haakuda lugu. Kuid silmatorkava tegutsemise teine külg on nõrk kokkupuude tegelikkusega, kunstlikkus ja pinnapealsus. Kokkuvõttes on tegutsemine pelgalt epifenomen, mis eendub korraks vahuna asjade vaikselt taustalt ja kaob peagi sinna tagasi. Sellega kaasnev pinge võib küll rahuldada meie draamavajadust […], aga selline tegutsemine pole tõhus. Ka meie keel annab seda mõista: kuna iga agent ehk tegija murrab sisse asjade korda, siis käitub ta energumen’ina […] – selle asemel et olla demiurg, kelleks ta end peab. Igasugune tegutsemine on naiivne. (82)

5. Soodsa võimaluse struktuur

Ootamine on ettenägemise paariline. Me teame, et pragunemine on asjade loogikasse sisse kirjutatud, nii et võib kindel olla, et teine satub varem või hiljem ohtu. Seni kuni maailm on sile, ilma pidepunktita ja lõheta, kuhu tungida, hoiab strateeg end tagasi ja ootab soodsat võimalust.“ (GGZ, 4. ptk „Dixi“) (101-102)

Euroopas seoti soodne võimalus tegutsemisega, seda mõisteti kohtumisena ja sellest tehti sündmus – nii muutus see euroopaliku mõtlemise sõlmpunktiks ja ühtlasi ka oluliseks probleemiks. (113)

6. Mitte midagi teha (ja midagi ei jää tegemata)

Toimida toimimata: ma ei toimi (valmis plaani järgi, punktilaadselt, asju tagant sundides), aga ometi ei ole ma ka mittetoimija – ma ei jää mitteaktiivseks –, sest ma käin tegelikkusega kaasas kogu tema lahtirullumise valtel (ja ma käin temaga koos, ma olen tema partner). Maailm pole enam tegutsemise objekt, aga samal ajal saan ma tema muutumise lahutamatuks osaliseks: toimides ei „põrka ma temaga kokku“ („Laozi“). (125-126)

Üleskutse olla tihedas kokkupuutes asjade iseenesliku käiguga […] ja reageerida sellele „emasena“, nagu „Laozi“ soovitab, võimaldab mõtestada strateegilist käitumist mitte enam tegutsemise, vaid vastamise […] terminites; ja sellest nihkest piisab, et konteksti täielikult muuta. (136-137)

7. Lasta tulemusel tulla

Sest sellel, mis on täis, pole tulevikku ja ta on hävingule määratud, sest ta saab ainult „üle voolata“, aga see, mis ei ole täis, püüdleb täielikkuse poole ja saab „uueneda“. […] Pangem hästi tähele sõnu „näib“, „justkui“: see ei tähenda, et tõhusus olekski puuduolek, vaid seda, et ta täiesti õigustatult paistab sellisena, sest ta peab jätkuvalt tulema ja toimima, aga ei tohi kunagi täielikult kätte jõuda. (150)

Õppetund on selge: Hiina ootab vabanemist pigem tegelikkuse eneseregulatsioonilt kui revolutsioonilt … Kuid on tõsi, et revolutsioon on tegutsemise apogee, mis sihib oma eesmärki, usaldab eeskuju ja teeb sellest eepose. (162)

8. Tõhususest toimivusse

Hiina mõtlemine on meid algusest peale õpetanud vaatama asju muutumise perspektiivist ning juhtinud meid niimoodi kaudse tõhususe ideeni (tõhusus, mis saab olla ainult kaudne, viitab paradoksile mõiste enese sees). Aga rangelt võttes polegi ta rääkinud sellega niivõrd tõhususest kui veelgi radikaalsemalt toimivusest. Vähemasti see mõiste hakkab nüüd paremini välja joonistuma. Toimivust iseloomustavad protsessi voolavus ja pidevus: ta avab tõhususele võime toime tulla ilma konkreetseta. Ta lähtub terviku ökonoomiast ega vaja ei eesmärki ega pingutust. Ja kuna ta pole tahtlik, vaid voolab välja implitseeritud tingimustest, siis ei saa ta äkitselt ära kaduda ega hälbida. (180)

[…] mida tõhusam on käitumine, seda vähem on ta nähtav (sest seda enam sulandub ta protsessilisuse sisse). (182)

9. Manipuleerimise loogika

Manipuleerimise põhimõe, mis teeb manipuleerimise huvitavaks, on see, et tuleb teha nii, et teine „ise“ tahaks ja ihaldaks teha seda, mida tegelikult tahan mina ja mille kohta ma ette näen, et see tuleb talle kahjuks (aga tema arvab, et see tuleb talle kasuks). (186-187)

[…] vastase „liikumapanemine“ temaga manipuleerimiseks seisneb selles, et olukorrale antakse selline „kuju“, et vaenlane on sunnitud seda „järgima“ […] Selleks, et ta „järgneks“, peab ta selles kasu nägema, ja just seda ma talle näitangi, just nagu enda kahjuks. Aga tegelikult on tähtis see, et ta hakkab „järgnema“ ja muutub niimoodi sõltuvaks. (187)

11. Veekujundid

Sest tõeline jõud on hoitud, kätketud jõud, ja mitte see, mis peab ennast välja näitama ja seetõttu jäigastub ning peab lõpuks purunema või vähemasti ära kuluma. Ehk teisisõnu, tõeline jõud ei peitu mitte nähtavas väes, vaid potentsiaali väes: strateegia puhul olukorra potentsiaalis, mida illustreerib kogunenud vesi. (226)

Pole suuremat kahju kui hoida kinni muutumatutest reeglitest ja nõudmistest. Need teevad meie käitumise jäigaks ega lase meil ära kasutada varieerimist, millest tuleneb potentsiaal (sama kehtib ka moraali kohta). […] Nõnda nagu tark […], samamoodi ei ole ka strateeg „jäärapäine“ ja kogu tema kunst seisneb selles, et osata varieerida ühest äärmusest teise – sama laialt kui tegelikkus ise. (236)

12. Hõlpsuse kiituseks

[…] Hiinast vaadates saab veelgi selgemaks, et Euroopa mõtte ajalugu võib pidada enesega sidusa subjekti järkjärguliseks ülesehitamiseks, kuni see uuemal ajal kildudeks lendas. Palju on räägitud tunnetuse subjektist, kuid tunduvalt vähem tegevuse omast. […] Aristotelesest peale ning eepose ja teari poolt välja arendatud kategooriate kiiluvees pandi eetilistel eesmärkidel paika mitmesugused elemendid teoreetilises raamistikus, millega hakati käsitlema tegevuse subjekti ja mis olid nii tema äratundmise kui ka moodustamise kriteeriumid. Tema autonoomia vanikut illustreerivad sellised võimed nagu „soovimine“, „arutlemine“, „valimine“ ning eeskätt „vabatahtlikud“ ja sunniviisilised tegevused. Tuleb nentida, et neid eristusi ei eksplitseeritud Hiinas kunagi. (242)

Kummaline tahe… Euroopa mõtlemises on seda üksmeelselt käsitatud võimena maailmale vastu seista, ning see tähendab subjekti suutlikkust ennast jaatada, teostada ennast ja oma kavasid. Just tahte kaudu me läheneme kõige rohkem Jumalale, sest see avab meie ees lõpmatuse (Descartes). Ühesõnaga, tahe on inimlik viis olla Jumal. (243)

Võtame kokku Lääne ja Hiina erinevuse selles küsimuses. Üks konstrueerib eeskujuliku vormi, mida projitseeritakse olukorrale, mistõttu olukord tuleb seisata. Teine toetub olukorrale kui seatusele, mille kohta teatakse, et see lakkamatult areneb. See seatus toimib seadeldisena – ja ka sel puhul tuleb mõisted lahku viia. Sest sellist seadeldist ei tule võtta niisuguses sõjanduslikus tähenduses nagu Euroopas („vahendite kogum, mis on seatud vastavalt mingile plaanile“), vaid pigem tähenduses, mille me avastame tagurpidi: teatav konfiguratsioon, millega saab manipuleerida ja mis iseenese kaudu annab efekti. […] Selline seadeldis võimaldab niisiis reguleeritud voolu (nii voolu kui ka selle reguleerimist). (248)