Risto Heiskala “Semiootilise sotsioloogia suunas”
Heiskala, Risto 2012. Semiootilise sotsioloogia suunas: semioloogia, semiootika ning fenomenoloogilise sotsioloogia süntees. – Acta Semiotica Estica IX: 42-65
Strukturalistlik kooditeooria:
1) Struktuure mõistetakse kui suletud koode. […] Subjektid on seega oma tegevuses täielikult struktuuri külge seotud. Kõik teated, mida saab edasi anda, on juba koodi kätketud ning „enne kui edastamine on isegi alanud, teab vastuvõtja juba kõike, mida on võimalik öelda. Ainus, mida ta ei tea, on see, mida faktiliselt öeldakse” (Descombes 1979: 93–94).
2) Assotsiatiivsed suhted tõlgendatakse ümber paradigmaatilisteks suheteks, millel on lõplik arv elemente (Barthes 1994: 59).
3) Süntagmaatilised suhted välistatakse struktuurist ja inkorporee-ritakse kõnes aset leidvasse realiseerimisvaldkonda (Barthes 1994: 59–60).
4) Struktuuri elementide vahelised suhted pole mitte ainult binaarsed, vaid ka hierarhilised selles mõttes, et üks liige on opositsiooni alusväärtus (default value) ja teine tuletatud liige.
5) Struktuurid on teadvustamatud.
6) Struktuurid on universaalsed. (46-47)
Strukturalismi vorm, mis võtab omaks need alusveendumused, nagu ka enamik strukturalismi vorme, mis võtavad omaks vaid mõned neist, satuvad raskustesse vähemalt kahes küsimuses. Esiteks ei suuda nad vastata küsimusele, kuidas struktuurid muutuvad. Teiseks ei suuda nad tegeleda kodeeritud tähenduste situatsiooni-liselt loovate kasutustega (vt nt Sperber, Willson 1986). (47)
Neostrukturalistlik teooria:
1) Semioosis leidub (suhteliselt) suletud koode nagu foneemide süsteem, liiklusmärgid või sõjaväelised auastmed, kuid need moodustavad pigem erijuhud kui reegli. Kogu kultuur ise kui hiiglaslik struktureeritud ja struktureeriv tähendussüsteem on pidevas artikulatsiooni voolavuses. […] Artikulatsioonimoment on just täpselt see punkt, kus erinevuste mäng transformeerub, piiramisprotsessi kaudu, keeleliseks või semioloogiliseks struktuuriks kui sotsiaalseks faktiks (vt nt samas, 166–167, 182). See sotsiaalne fakt ei ole aga järeleandmatu ja suletud kood ilma muutusteta, vaid strukturatsiooni või artikulatsiooni- ja ümberartikulatsiooniprotsess.
2) [Juba Saussure ise] mõistis assotsiatiivseid suhteid eksplitsiitselt lõpututena ja igast antud liikmest mitmetes suundades selliselt kiirguvatena, et see tootis pidevas voolavuses oleva situatsiooniliselt varieeruva võrgustiku.
3) Nagu ülal vihjatud, on võimalik struktuuri mõistet tõlgendada nõnda, et nii süntagmaatilised kui ka assotsiatiivsed suhted temasse panustavad.
4) […] pole mingit põhjust arvata, et kõik suhted on binaarsed. Peirce näiteks tõlgendab märgisuhet triaadilisena. Järg-mises alapunktis püüan ma näidata, et seda märgikontseptsiooni võib ilma suurema ümbertegemiseta mõista kui struktuurielementide artikulatsiooni kirjeldust […]
5) Küsimus struktuurielementide loomusest on sattumuslik probleem ning see muudab vajalikuks empiirilised uurimused erinevates kontekstides. On ilmselge, et kultuuris on hierarhilisi erinevusi (näiteks sõjaväelised auastmed). On samuti ilmselge, et leidub erinevuste süsteeme, mis on osaliselt hierarhilised (näiteks soosüs-teem, mille murenemine on edenenud selliselt, et naised on omandanud positsioone ja omadusi, mida varem seostati ainult meeste identiteediga). Ent on samuti erinevuste süsteeme, mis ei ole üldse hierarhilised (näiteks värvide klassifitseerimise süsteem) või on osaliselt hierarhilised ja osaliselt mitte (näiteks soosüsteem).
6) Kuigi võib olla teadvustamatuid struktuure, ei ole tarvilik, et struktuur oleks teadvustamatu ning suur osa (enamik?) strukturridest, mida uurivad sotsiaalteadlased, on kas täielikult või valdavalt toimijate teadvustatud või eelteadvustatud refleksiooni haardeulatuses. Sel juhul seisneb uurija panus peamiselt süsteemi laiahaardelises ja eksplitsiitses kodifitseerimises.
7) […] leidub igas kultuurili-ses süsteemis mõningaid universaalseid dimensioone; s.t, selle asemel, et märgid oleksid täiesti meelevaldsed, on nad teatud ulatu-ses bioloogiliselt motiveeritud […] isegi kui tunnistame, et struktuurides leidub universaalseid dimensioone ja et nende uurimine võib olla viljakas, siis sotsiaalteadlane või kultuuriuurija on enamasti huvitatud ajaliselt ja kohaliselt varieeruvatest protsessidest ning struktuuridest. (48-50)
[…] tähistaja ning tähistatava artikulatsiooni võib tõlgendada kui märgi kolmandat komponenti. Lisaks võib esitada saussure’iliku ja peirce’iliku märgi vahelise isomorfilise suhte nõnda, et tähistaja=esitis; tähistatav=objekt; ja tähistaja ning tähistatava artikulatsioon=tõlgend. (52)
[…] töötas Peirce väga sageli kontseptsiooniga semioosist, milles märgi objekt ei olnud mingi semioosi väline osutus (referent), vaid selle sisene representatsioon. […] Sellel üldisemal kultuuri-semiootilisel väljal on objekt identne saussure’iliku tähistatavaga. Teisisõnu on ta konstruktsioon, mis stabiliseerub kultuuriprotsessis. (52)
Tema [Peirce’i] jaoks oli semioos see viis, kuidas kultuur aset leiab ning selles laiemas semiootilise uurimuse alas jõudis tema objektimõistmine lähedale sellele, kuidas Saussure mõistis tähistatavat. (52)
Mis siis viitab liikumisele ja muutusele? Neostrukturalistlik vastus on artikulatsioon, mida võiks mõista peirce’ilike tõlgendite ahela ajalise vooluna. See tähendab ütelda, et viisi, kuidas neostrukturalistlik struktuur on pidevas artikulatsiooni ja ümberartikulatsiooni protsessis, võib mõista peirce’iliku semioosina. (53)
Sel moel saame kõige üldisema võimali-ku kirjelduse semioosist kui protsessist, milles kultuur kui märgisuhete struktuur on pidevalt ümberartikuleeritud tõlgendite voolus. (54)
Nad [Berger ja Luckmann] defineerisid institutsiooni kui teatud vormis harjumus-pärastatud käitumise, milles teatud liiki toimijad ning tüüpilised tegutsemisskeemid on vastastikku tüpiseeritud; ja legitimatsiooni kui institutsiooni diskursiivse põhjendamise (seoses näiteks sellesünni ja funktsiooni ajalooga). Nendest definitsioonidest oli sotsiaal-teoorial kasu, kuna enam polnud tarvis tõmmata teravat eraldusjoont ühelt poolt tähenduse kultuuriliste tõlgenduste ja teiselt poolt ühiskonna institutsiooniliste struktuuride vahele ning seejärel küsida, kumb määrab kumma. Selle asemel oli tee tähenduste tõlgendustest sotsiaalstruktuuri faktideni kontiinum, kus erinevate elementide vastastiksõltuvuse ja määratlemise suhted võivad erinevatel ajahetkedel sattumuslikel viisidel varieeruda. (57)
Peirce’i terminites (CP 5.480) võiksime ütelda, et kontiinumis harjumus (habit)–uskumus–tõene uskumus, muudavad Berger ja Luckmann teadmiste sotsioloogia fookust ülemineku kaudu tõese uskumuse kategooriast uskumuse kategooriasse; ent ka nende harjumuse mõiste on defineeritud sellel tasemel ning ei ole võimeline end suruma peirce’iliku harjumuse mõiste veelgi fundamentaalsemale tasemele. (57)
[…] tähenduse artikulatsiooni (Saussure) või objekti ja märgi ühenda-mist tõlgendi poolt (Peirce) võib mõista intentsionaalse aktina. (58)
[…] uue uurimise alamvälja avamine, milles toimi-jad ise ei ole oma tähistamistegevuse kompetentsed tõlgendajad ning nende tõlgenduste asemel või lisaks nendele vajame hüpoteetilisi tõlgendusi näiteks semiootikute, kriitiliste sotsioloogide või psühhoanalüütikute poolt (vt Bourdieu 1980; Silverman 1983). (58)
[…] toob strukturalistlik artikulatsiooniteooria lisaks märgi teadvusele ilmumise aktile sisse assotsiatiivsed ja süntagmaatilised suhted, mis märgil on teiste märkidega. Sel viisil on fenomenoloogiline sotsioloogia vabastatud „kohalolu metafüüsikast” ja sellega seotud püüdlustest leida „sisekõnet” (Husserl) või mõnd muud tähistajate mõjust saastamata „transtsendentaalset tähistatavat” (vt Derrida 1973; 1981). (58)
