Home > semiootika, subjekt > Anti Randviir “Ruumisemiootika”

Anti Randviir “Ruumisemiootika”

Randviir, Anti 2010. Ruumisemiootika: tähendusliku maailma kaardistamine. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Semiootiline subjekt

Esmajoones tuleb märkida, et semiootilise subjekti määratlemisel ei paku lahendusi mitmesugused filosoofilised arutluskäigud, mis peamiselt käsitlevad subjekti kui kategooriat. Selle asemel on antud diskursuse jaoks oluline semiootilise subjekti funktsionaalne aspekt […] Ülal rääkisime semiootilistest subjektidest kui tähenduslikest sfääridest, mille vahel tekkiv pingeväli teeb võimalikuks uue tähenduse tekke. (72)

Praegu võime need kaks terminit – omailma ja semiosfääri – seostada semiootilise subjektiga nii, et esimene võimaldab kirjeldada semiootilise subjekti suhet ümbritsevasse keskkonda, teine aga võimaldab tegelda märgiloome analüüsiga subjektisiseselt: käsitades kultuuri semiootilise makroobjektina kui tekstilist nähtust, saame ’semiosfääri’ kaudu kirjeldada semiootilise subjekti sidusust tekstitasandil (vt nt Taborsky 1997), nagu ka sellele eelnevaid märgiloomelisi protsesse nii-öelda subjektisiseses suhtluses. (73-74)

[…] semiootilise subjekti individuaalsuse kaudu mõistame käesolevas kontekstis võimalust kirjeldada semiootilist reaalsust sidusana, see tähendab vähemalt minimaalselt individuaalse tervikuna. (75)

Siinkohal peamegi tõdema paradoksaalset olukorda: olemaks võimeline rääkima semiootilisest subjektist ja selle individuaalsusest kui nähtusest, mille aluseks on kontrast semiotiseeritud ja mittesemiotiseeritud maailma vahel ning nende vaheline dünaamiline piir, võime järeldada, et seda piiri polegi võimalik määratleda. Täpsemalt, seda piiri ja seega ka semiootilise reaalsuse ulatuvusega kaasnevaid tunnuseid ja omadusi ei saa esile tuua kestvana. See kehtib nii semiootilisel uurimistasandil kui ka, veelgi enam (hüpoteetiliselt refereeritaval) semiootilise reaalia kui uurimisobjekti tasandil: kõneldes tähendusliku maailma ulatuvusest, peame selle piiri kirjeldamiseks olema tähendustanud (algselt) ’tähenduseta maailma’ elemente. On ilmne, et seeläbi lülitatakse viimati mainitud elemendid semiootilise reaalsuse raamistikku. (75)

Vastandus, milles sisalduvad loetamatu/arusaamatu/raskesti tõlgendatav ning loetav/arusaadav/interpreteeritav, toob sisse vaatepunktiteguri ja elimineerib semiosfääri liialt kategoorilise olemuse. (76)

Nagu juba tähendatud, on semiootiliste subjektide (semio-)sfääriline või ruumiline kontseptualisatsioon otseselt seotud identiteedi (ehk semiootiliste piiride) ja (enese-)positsioneerimise teemaga kommunikatsioonis, olgu interaktsioon seotud kas isikute- või kultuuridevahelise tasandiga. (80)

Advertisements
Categories: semiootika, subjekt
  1. No comments yet.
  1. No trackbacks yet.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: