Archive

Archive for February, 2013

Ernesto Laclau “On Populist Reason”

February 28, 2013 Leave a comment

Laclau, Ernesto 2005. On Populist Reason. London, New York: Verso

Concluding Remarks

Heterogeneity, however, does not mean pure plurality or multiplicity, as the latter is compatible with the full positivity of its aggregated elements. Heterogeneity, in the sense in which I conceive it, has as one of its defining features a dimension of deficient being or failed unicity. If heterogeneity is, on the one hand, ultimately irreducible to a deeper homogeneity, it is, on the other, not simply absent but present as that which is absent. (223)

Pluraalsus ka võimalik täiusena, täieliku korra tingimustes. Heterogeensuses aga alati puuduse dimensioon. Kas pluraalsus kuulub siis põhimõtteliselt homogeensuse juurde kui ühtse printsiibi alusel kirjeldatav paljusus? (Multikulturalism kui pluraalse ühtsuse utoopia).

A first theoretical decision is to conceive of the ’people’ as a political cateogry, not as a datum of the social structure. This designates not a given group, but an act of institution that creates a new agency out of a plurality of heterogeneous elements. (224)

It is in this contamination of the universality of the populus by the partiality of the plebs that the peculiarity of the ’people’ as a historical actor lies. (224)

A popular demand is one that embodies the absent fullness of the community through a potentially endless chain of equivalences. That is why populist reason – which amounts, as we have seen, to political reason tout court – breaks with two forms of rationality which herald the end of politics: a total revolutionary event that, bringing about the full reconciliation of society with itself, would make the political moment superfluous, or a mere gradualist practice that reduces politics to administration. (225)

Rahvas kui puuduva täiuse kehastaja. Partikulaarsus, mis hõivab universaalse tähistatava koha. Rahvas kui Ühiskond. Siin peaks aga oluline olema ka rahva kui universaalse tähistaja seisukohalt täiuse puudumise tunnistamine, vastasel juhul muutuks rahva huvi just revolutsiooniliseks sündmuseks, mis kustutab poliitilise momendi.

Since society as fullness has no proper meaning beyond the ontic contents that embody it, those contents are, for the subjects attached to them, all there is. They are thus not an empirically achievable second best vis-à-vis an unattainable ultimate fullness for which we wait in vain. This, as we have seen, is the logic of hegemony. (226)

Puudub ligipääs ontoloogiale, olemisele kui sellisele. Samamoodi nagu Agambeni puhul puudub ligipääs paljale elule kui sellisele. Ühiskondlikud olemisviisid ja suhted (ontilisus) on ainus, millele ligipääs. Heidegger: olemise kohta ei suuda me midagi öelda, ainult spetsiifiliste olemiste kohta.

If, however, the unity of the social agent is the result of a plurality of social demands coming together through equivalential (metonymic) relations of contiguity, the contingent moment of naming has an absolutely central and constitutive role. The psychoanalytic category of overdetermination points in the same direction. In this respect, naming is the key moment in the constitution of a ’people’, whose boundaries and equivalential components permanently fluctuate. (227)

Vrd Badiou nimetamine, mis kehtestab geneerilise hulga kui eksisteeriva, kuid ei erista selle hulga elemente. Hulk on nimetatud, kuid täpse kirjelduseta – see võimaldab elementide lisamist, hulga protsessuaalset edasiarendust Nimega seostamise, mitte omaduste loendamise kaudu. Tähtis ka “pidev fluktuatsioon”, mis takistab lõplikku sulgemist (sulgemine on reetmine).

[…] what is crucial for the emergence of the ’people’ as a new historical actor is that the unification of a plurality of demands in a new configuration is constitutive and not derivative. In other words, it constitutes an act in the strict sense, for it does not have its source in anything external to itself. The emergence of the ’people’ as a historical actor is thus always transgressive vis-à-vis the situation preceding it. This transgression is the emergence of a new order. (228)

Rahva loomine ei toimu mingite huvide alusel. Rahva loomise akt loob ka huvid. Eelneva aluse puudumine. See ei tähenda muidugi täielikku isolatsiooni valitsevast kirjelduskeelest, vaid täpse definitsiooni puudumist. Vrd Occupy: meie olemegi meie nõudmised – vastus küsimusele, mis on teie nõudmised. Siin täielik kokku langemine poliitilise subjekti ja huvide vahel.

We can no longer understand capitalism as a purely economic reality, but as a complex in which economic, political, military, technological and other determinations – each endowed with its own logic and a certain autonomy – enter into the determination of the movement of the whole. In other terms, heterogeneity belongs to the essence of capitalism, the partial stablilizations of which are hegemonic in nature. (230)

Finally, there is the question of the status of the political. In my view, the political is linked to what could be called contingent articulation – another name for the dialectic between differential and equivalential logics. In this sense, all antagonism is essentially political. (231)

Kogu antagonism on olemuslikult poliitiline ehk: poliitiline on olemuslikult antagonistlik. Kui käsitleda antagonismi tõlkimatusena, nagu nt Andreas Ventsel on teinud, saame tähendusnihkest poliitilisuse tingimuse? Denotatsiooni ja tähenduse kokkulangemise võimatus loob aluse poliitiliseks praktikaks. Liberaal-demokraatlik poliitika: selle nihke kustutamisvajadus, ühiskond peab olema täpselt kirjeldatav, subjektid paika pandud. Laclau radikaalne demokraatia samuti kokkusobimatu tänapäevase “tegeliku demokraatiaga”?

How does this unifying mechanism operate? According to Empire, it does not involve any kind of political mediation. Because it is only natural, according to the authors, that the oppressed revolt, their unity is simply the expression of a spontaneous tendenct to converge. Unity, as a gift from Heaven, occupies in their theory the same place we attribute to hegemonic articulation. Since vertically separated struggles do not need to be horizontally linked, every political construction disappears. The only principle ensuring the union of the multitude around a common goal is what Hardt and Negri call ’being against’: it is a matter of being against everything, everywhere. The aim is universal desertion. This process is already taking place through the nomadic, rhizomatic movements of people accross frontiers. (240)

What is important is that Hardt and Negri’s approach to this question leads them to oversimplfy the political process. If there is a natrual tendency to revolt, no political construction of the subject of the revolt is needed. (241)

Subjekt eeldab vahendatust ehk kommunikatsiooni. Subjekt saab tekkida ainult (auto)kommunikatsiooniprotsessis, semioosis. (Siit ka etteheide Foucault’le: biopoliitika tegeleb subjektide kui objektidega, ei pööra tähelepanu enesekommunikatsioonile – Foucault küll üritas end viimastel aastatel parandada…)

[…] while police involves the attempt to reduce all differences to partialities within the communitarian whole – to conceive any difference as mere particularity, and refer the moment of universality to a pure, uncontaminated instance […] – politics involves an ineradicable distortion, a part that functions simultaneously as the whole. While the task of political philosophy traditionally has been to reduce politics to police, truly political thought and practice would consist in liberating the political moment from its enthrallment to policed societal frameworks. (245)

Rancière identifies the possibility of politics too much, I believe, with the possibility of emancipatory politics, without taking into account other alternatives – for example, that the uncounted might construct their incountability in ways that are ideologically incompatible with what eiher Rancière or I would advocate politically (in a Fascist direction, for instance). (246)

See on oluline kriitika. Dissensuse-poliitika ei tähenda automaatselt emantsipatiivset poliitikat. Seepärast vajalik edasi mõelda Badiou kolme subjektiprotsessi terminites: truudus, reetmine ja okultatsioon.

The ’people’ is for him [Rancière] as for me, the central protagonist of politics, and politics is what prevents the social from crystallizing in a fully fledged society, an entity defined by its own clear-cut distinctions and functions. (249)

Advertisements

February 27, 2013 Leave a comment

Märkus: otsustasin hakata ka avaldama lisaks loetu tsitaatidele ka oma mõtteid selle kohta. Kuid kuna tsitaadid moodustavad põhiteksti, leiate, kui kedagi huvitab, minu kommentaarid märgituna tsitaadina. Ehk vastupidi tegelikkusele. Loodan, et ei ole liiga segadusseajav.

Note: I’ve decided to make some comments on what i’ve been reading, but, since the main text is still composed of citations, you’ll find my comments marked as citations. So – the opposite of what it seems. Hope it’s not too confusing.

Categories: Uncategorized

Saskia Sassen “The Repositioning of Citizenship”

February 27, 2013 Leave a comment

Sassen, Saskia 2005. The Repositioning of Citizenship: Emergent Subjects and Spaces for Politics. – Passavant, P.A.; Dean, J. (eds). Empire’s New Clothes: Reading Hardt and Negri. London; New York: Routledge, 177-201.

The global city is a denationalized space where people from all over the world come together and claim-making is not confined to formal citizens. (178)

Linn kui ruum, mille suhete ja ülesehituse keerukus ei allu riiklikule poliitikale. Riiklik kodanikustaatus ei ole (globaalsele) linnale niivõrd oluline: võimalus arendada teistlaadi praktikaid ja kohalolu-viise.

One of my hypotheses, partly worked out in the paper that follows, is that in these types of cities we can detect emergent types of political subjects and political spaces. Their emergence is partly enabled by the destabilization of key elements in nation-based politico-legal architectures, a result of what Hardt and Negri call the “new global order.” (180)

We still need to identify, however, a theoretical schema that can sustain us in this inquiry. The old analyses of imperialism will not be sufficient here because in the end they stop at the threshold of the analysis of subjectivity and concentrate rather on the contradictions of capital’s own development. We need to identify a theoretical schema that puts the subjectivity of the social movements of the proletariat at center stage in the processes of globalization and the constitution of global order. (180; Hardt and Negri „Empire“: 235)

Hardti ja Negri mõtte keskmes subjektsus? Peab hoolikamalt lugema. Siiamaani olen aru saanud, et nende “multituud” ei anna kuidagi poliitilise subjekti mõõtu välja: pigem desubjektivatsioon, mitte-subjektsus.

The transformations afoot today raise questions about this proposition, insofar as they significantly alter those conditions that in the past fed the articulation between citizenship and the national state. The context for this possible alteration is defined by two major, partly interconnected conditions. One is the change in the position and institutional features of national states since the 1980s, resulting from various forms of globalization. These range from economic privatization and deregulation to the increased prominence of the international human rights regime. The second is the emergence of multiple actors, groups, and communities partly strengthened by  these transformations in the state and increasingly unwilling automatically to identify with a nation as represented by the state. (181)

More broadly, the destabilizing of national state-centered hierarchies of legitimate power and allegiance has enabled a multiplication of nonformalized or only partly formalized political dynamics and actors. These signal a deterritorializing of citizenship practices and identities and of discourses about loyalty and allegiance. (182)

Kodanikustaatuse deterritorialisatsioon. Küsimus: kui suhtes rahvusriigiga saab kodanikustaatus deterritorialiseeritud, siis millistes praktikates-võimusuhetes see reterritorialiseeritakse. D & G rääkisid, kui õigesti mäletan, et iga deterritorialisatsioon viib reterritorialisatsioonini: kapitalismis lõhutakse vanad suhted (nt identiteet, mis seotud maaga, riigiga jne) ning luuakse koheselt uued (rahasüsteem kui aksiomaatika). Rahvusriigist lahtisidumine tähendab eelkõige majandusliku subjekti – kodaniku – sündi? Kuid ilmselgelt ei taha Sassen siin piirduda vaid majandusega, vaid otsib uusi poliitilise eksistentsi võimalusi, mispärast ongi vajalik deterritorialisatsiooni järje ajamine uutese territoriaalsustesse. Poliitilisuse topoloogia.

One of my assumptions here is that the destabilizing impact of globalization contributes to accentuate the distinctiveness of each of these elements. A case in point is the growing tension between the legal form and the normative project towards enhanced inclusion, as various minorities and disadvantaged sectors gain visibility for their claim-making. Critical here is the failure in most countries to achieve “equal” citizenship—that is, not  just a formal status but an enabling condition. (182)

Passiivne ja aktiivne kodakondsus: formaalsed kodakondsustunnustused võivad takistada poliitilise subjektsuse eksistentsi: naised kui valimisõigusetud kodanikud. Kuid see kodakondsuse võimaldamise kaudu poliitilise subjektsuse hülgamine loob samal ajal ka (hüljatud) ruumi, milles luua teistlaadseid praktikaid.

Generally, the analysis in this paper suggests that we might see an unbounding of existing types of subjects, particularly dominant ones such as the citizen-subject, the alien, and the racialized subject. (183)

“Linnakodanik” saab määravaks? See oleks siis mitte omadustele keskenduv kodakondsus, vaid konkreetselt praktikale? Kodaniku tegevus linnas, kogukonnas määrab tema staatuse? Selles mõttes: mitte-identifikatsiooniline.

[…] insofar as equality is based on membership, citizenship status forms the basis of an exclusive politics and identity. (187)

Võrduse põhistamine kuulumisega loob välistava poliitika: sissearvav väljaarvamine? See, et keegi on kodanikuna defineeritud, identifitseeritud, ei kindlusta tema “igavesi ja võõrandamatuid” õiguseid. Võrdsus kuulumise alusel – väljaheidetuna, hüljatuna võib igast kodanikust saada mitte-kodanik, võõras, vaenlane (nt vanglad kui “hüljatute ruum”, milles seadused ei kehti – vangla pole mitte seaduste täideviimise ruum, vaid seaduste peatamise ruum – samamoodi getod ja slummid).

[…] legal citizenship does not always bring full and equal membership rights. Citizenship is affected by the position of different groups within a nation-state. (187)

Perhaps one of the more extreme instances of a condition akin to effective, as opposed to formal, nationality is what has been called the informal social contract that binds undocumented immigrants to their communities of resi dence. Hence, unauthorized immigrants who demonstrate civic involvement, social deservedness, and national loyalty can argue that they merit legal residency. (188)

At perhaps the other extreme from the undocumented immigrant whose practices allow her to become accepted as a member of the political community is the case of those who are full citizens yet are not recognized as political subjects. In an enormously insightful study of Japanese housewives, Robin LeBlanc finds precisely this combination. […] A “housewife” in Japan is a person whose very identity is customarily that of a particularistic, nonpolitical actor. Yet, paradoxically, it is also a condition providing these women with a unique vehicle for other forms of public participation, ones where being a housewife is an advantage, one denied to those who might have the qualifications of higher-level political life. (190)

1) Kodanikud praktika alusel, kes ei ole ametlikult/formaalselt tunnustatud. 2) Kodanikud, kel formaalne tunnustus, kuid ei ole poliitilise subjektsuse (praktika) võimalust. – Mõlemad kui uue tegutsemisruumi loojad; alternatiivse poliitika. Hea näide poliitikast badioulikus mõttes.

Women in the condition of housewives and mothers do not fit the categories and indicators used to capture participation in political life. Feminist scholarship in all the social sciences has had to deal with a set of similar or equivalent difficulties and tensions in its effort to constitute its subject or to reconfigure a subject that has been flattened. (191)

Insofar as citizenship is theorized as necessarily national, by definition these new developments cannot be captured in the language of citizenship. An alternative interpretation would be to suspend the national, as in postnational conceptions, and to posit that the issue of where citizenship is enacted is one to be determined in light of developing social practice. From where I look at these issues, there is a third possibility beyond these two. It is that citizenship—even if situated in institutional settings that are “national”—is a possibly changed institution if the meaning of the national itself has changed. (192)

I distinguish what I would narrowly define as denationalized from postnational citizenship, the latter being the term most commonly used and the only one used in the broader debate.46 In my reading, we  are dealing with two distinct dynamics rather than only the emergence of locations for citizenship outside the frame of the national state. Their difference is a question of scope and institutional embeddedness. The understanding in the scholarship is that postnational citizenship is located partly outside the confines of the national. In considering denationalization, the focus moves on to the transformation of the national, including the national in its condition as foundational for citizenship. Hence it could be argued that postnationalism and denationalization represent two different trajectories. Both are viable, and they do not exclude each other. (192)

My efforts to detect the extent to which the global is embedded and filtered through the national51 is one way of understanding whether therein lies a possibility for citizens, still largely confined to national institutions, to demand accountability of global economic actors through national institutional channels rather than having to wait for a “global” state. (193)

The loss of power at the national level produces the possibility for new forms of power and politics at the subnational level. The national as container of social process and power is cracked. This cracked casing opens up possibilities for a geography of politics that links subnational spaces. Cities are foremost in this new geography. (193-194)

Where Lefebvre found this agency in the working class in the Paris of the twentieth century, I find it in two strategic actors—global corporate capital and immigration—in today’s global cities. (194)

Immigratsioon kui tänapäevase poliitilise agentsuse võimaldaja. Riigispoliitikast mööda minev, agambenlikult öeldes, rahva (populus) õõnestaja. Siin on oluline, kui immigratsiooni vaadata uue poliitilise subjektsuse võimaldajana, minna mööda “kuuluvusest”, sellest, mis võimaldav väljaheitmist. St, reterritorialisatsiooni-iha, tahtmine “süsteemis sisalduda”, kustutab poliitilise subjektsuse võimaluse. Immigrant kui poliitiline subjekt ei tohi muutuda “formaalseks kodanikuks”, kelle nt välismaine sünnikoht võimaldab deportatsiooni (vt Immigration Reform 2013).

Today’s citizenship practices have to do with the production of “presence” of  those without power and a politics that claims rights to the city. (194)

The conditions that today mark the possibility of cities as strategic sites are basically two, and both capture major transformations that are destabilizing older systems organizing territory and politics. One of these is the rescaling of what are the strategic territories that articulate the new political-economic system. The other is the partial unbundling or at least weakening of the national as container of social process due to the variety of dynamics encompassed by globalization and digitization. (197)

There is something to be captured here—a distinction between powerlessness and the condition of being an actor even though lacking power. I use the term “presence” to name this condition. In the context of a strategic space such as the global city, the types of disadvantaged people described here are not simply marginal; they acquire presence in a broader political process that escapes the boundaries of the formal polity. This presence signals the possibility of a politics. What this politics will be will depend on the specific projects and practices of various communities. Insofar  as the sense of membership of these communities is not subsumed under the national, it may well signal the possibility of a politics that, while transnational, is actually centered in concrete localities. (197)

Jacques Derrida “Struktuur, märk ja mäng humanitaarteaduste diskursuses”

February 18, 2013 Leave a comment

Derrida, Jacques 1991. Struktuur, märk ja mäng humanitaarteaduste diskursuses. Akadeemia 7: 1411-1438.

Keskme funktsioon pole […] üksnes struktuuri orienteerida, tasakaalustada ja korrastada – õigupoolest ei saagi ju ette kujutada korrastamata struktuuri –, vaid eelkõige tagada, et struktuuri korrastav printsiip piiraks seda, mida me võiksime nimetada struktuuri vabamänguks [jeu]. (1412)

[…] on alati arvatud, et kese, mis on määratluse järgi unikaalne, moodustab selle ainsa asja struktuuris, mis kuigi valitseb struktuuri, on ise strukturaalsusest vaba. Seetõttu võiski klassikaline struktuurikäsitlus öelda, et kese on – paradoksaalselt – ühtlasi struktuuri sees ja väljaspool teda. Kese on terviku [totalité] keskmes, ja ometi – et kese ei kuulu tervikusse, siis on terviku kese kusagil mujal. Kese ei ole kese. (1413)

[…] kese pole fikseeritud asukoht, vaid funktsioon, teatav mitteasukoht [nonlieu], kus tuleb mängu lõputu hulk märgiasendusi. See on moment, mil keel tungib universaalsesse problemaatikasse, moment, kui keskme või lähtekoha puudumisel muutub kõik diskursuseks – eeldusel, et me võime selle sõnaga soostuda –, tähendab, et kõik muutub süsteemiks, kus keskne tähistatav, algne või transtsendentaalne tähistatav pole mitte kunagi absoluutselt presentne väljaspool erinevuste süsteemi. Transtsendentaalse tähistatava puudumine avardab tähendussfääri ja –mängu lõpmatuseni. (1415)

[…] on mõttetu loobuda metafüüsika mõistetest selleks, et metafüüsikat kõigutada. Meil pole keelt – ei süntaksit ega sõnavara, mis seisaks väljaspool seda ajalugu; me ei saa välja öelda ainsatki destruktiivset väidet, mis poleks juba libisenud just nimelt selle nähtuse vormi, loogikasse ning implitsiitsetesse postulaatidesse, mida see väide püüab vaidlustada. (1416)

Vististi võib öelda, et kogu filosoofiline mõistemoodustus, mis kuulub ühte süsteemi looduse-kultuuri vastandusega, on määratud jätma mõteldamatu sfääri just nimelt selle, mis selle mõistete moodustamise üldse võimalikuks teeb – nimelt verepilastuskeelu lähtekoha. (1421)

See, mis osutub diskursusele uue staatuse kriitilisel otsingul tegelikult põnevaimaks, on avalik loobumine igasugusest viitamisest keskmele, subjektile, privilegeeritud referentsile, lähtekohale või absoluutsele arche’le (algusele). (1425)

Vastandina episteemilisele diskursusele peab strukturaalne diskursus müüdist – müto-loogiline diskursus – olema müto-morfne. Tal peab olema selle vorm, millest ta räägib. (1426)

Tervikustamist võib pidada võimatuks klassikalises stiilis: seal kutsutakse välja mingi subjekti [sujet] empiiriline pingutus või mingi sellise lõpetatud diskursuse oma, mis asjatult ohkleb piiritu rikkuse järele, mida ta ei suuda kunagi valitseda. Seda on liiga palju, rohkem kui sõnades saab väljendada. Kuid mitte-tervikustamist [non-totalisation] saab piiritleda ka teistmoodi: mitte enam lõplikkuse mõiste seisukohalt, mis tähendaks empiirilisuseni alandumist, vaid vabamängu mõistest lähtudes. Kui tervikustamisel niisiis pole enam mingit tähendust, pole asi selles, nagu ei saaks teatud lõpmatut ala ainsa lõpliku pilgu või lõpliku diskursusega haarata, vaid põhjus on selle ala loomuses: keel üleüldse ja teatud piiritletud keel välistavad tervikustamise. See on tegelikult vabamängu ala, lõputute asenduste ala just seetõttu, et ta on lõplik – selle asemel et olla ammendamatu nagu klassikalises hüpoteesis, selle asemel et olla liiga suur, miski hoopis puudub sealt: puudub teadmine keskmest, mis kütkestaks ja põhjendaks asenduste vabamängu. Võiks öelda, et vabamäng, mis toimub tänu keskme ja lähtekoha puudumisele [absence], on suplementaarsuse [supplémentarité] liikumine – kasutades rangelt sõna, mille kummalist tähendust on prantsuse keelest alati püütud kustutada. Ei saa piiritleda keset ja viia lõpule terviku moodustamist, sest märk, mis asendab keset, mis lisandub [supplée] talle, võttes endale keskme koha viimase puudumisel – see märk lisatakse, ta tuleb esile kui lisa, kui lisand [supplément]. Tähistamine lisab midagi, mis viib selleni, et alati on midagi rohkem, kuid see lisandus on ebakindel, sest ta hakkab täitma asendusfunktsiooni, korvama [suppléer] tähistatava-poolest puudujääki. (1430-1431)

Tähistaja ülekoormatus, ta suplementaarne iseloom, on seega teatud lõplikkuse tulemus, s.t mingisuguse puudumise tulemus, mis tuleb korvata. (1433)

On niisiis kaks tõlgendust tõlgenduse, struktuuri, märgi ja vabamängu jaoks. Üks ihaldab dešifreerida tõde või lähtekohta, mis jääb vabamängust ja märgitasandist välja ning elab tõlgenduse paratamatust üle kui pagulust. Teine, mis enam lähtekoha poole ei pöördu, jaatab vabamängu ning püüab minna teisele poole inimest ja humanismi: inimese nime kannab see, kes on kogu metafüüsika või onto-teoloogia ajaloo jooksul – teiste sõnadega, kogu omaenese ajaloo jooksul – unistanud täispresentsist, usaldatavast põhialusest, mängu lähtekohast ja lõpust. (1436)

Ernesto Laclau “Discourse”

February 18, 2013 Leave a comment

Laclau, Ernesto 2007. Discourse. – Goodin, R.E.; Pettit, P.; Pogge, T. (eds). A Companion to Contemporary Political Philosophy, Volume Two. Oxford: Blackwell Publishing, 541-547.

Saussure’i järgi on strukturaalne lingvistika korrastatud kahe põhiprintsiibi ümber. Esiteks see, et keeles puuduvad positiivsed terminid, on ainult erinevused. […] See keeleliste identiteetide puhtalt suhtel põhinev ja eristuv [differential] iseloom tähendab seda, et keel moodustab süsteemi, kus ühtki elementi ei saa määratleda teistest sõltumatult.  Teiseks printsiibiks on see, et keel on vorm ja mitte substants—see tähendab, et iga süsteemi element on ainuüksi määratletud ühendus- ja asendusreeglitega teiste elementide suhtes. […] Selles täielikult erinevusel põhinevas universumis, mida domineerivad puhtformaalsed reeglid, eksisteerib range isomorfism: igale sõna moodustavale häälikutevoole vastab üks ja ainult üks mõiste.  Tähistaja kord ja tähistatava kord on rangelt kattuvad. (542)

Saussure’ilikust vaatepunktist on diskursus igasugune lausest ulatuslikum keeleline jada.  See aga tähendab, et saussure’ilikus perspektiivis on diskursuse lingvistika võimatu, sest lausete järgnevus, mida valitseb üksnes kõneleja kapriis, ei kujuta endast mitte mingit üldise teooriaga haaratavat struktuurset regulaarsust. (542)

Kui elementidevahelist ühendust ja asendust valitsevate formaalsete reeglite abstraktne süsteem pole enam paratamatult seotud mitte ühegi konkreetse substantsiga, siis saab igasugust tähistamissüsteemi ühiskonnas—toitumiskorda, mööblit, moodi jne—kirjeldada selle süsteemi terminites. (543)

Kui formalism rakendub rangelt, siis tähendab see, et substantsiaalsed erinevused keelelisuse ja mitte-keelelisuse vahel tuleb samuti kõrvale heita.  Teisisõnu, tegutsemise ja struktuuri vaheline eristus muutub teisejärguliseks eristuseks tähenduslike totaalsuste üldisema kategooria raames. (543)

Lõpuks, range formalism võimaldas samuti ületada ühe teisegi takistuse lingvistilise diskursuseteooria formuleerimisel: niivõrd kui kõiki eristusi tuli pidada lihtsalt erinevusel põhinevaiks—s.o struktuurisisesteks—, polnud subjekti enam võimalik vaadelda tähenduse allikana, vaid hoopis ühe järjekordse konkreetse asukohana tähenduslikus totaalsuses. (543)

Klassikaline fenomenoloogia oli keskendunud väidete (statement) tähendusele, sulustades nende osutuse mis tahes välisele reaalsusele.  Foucault’ siirdub teise tasandi sulustamisele, näidates et tähendus ise eeldab ette [pre-supposes] loomistingimusi, mis ise ei ole tähendusele taandatavad.  Selline “kvaasi-transtsendentaalne” käik viib välja nähtustekihi/ladestu eraldamiseni, mida Foucault nimetab diskursuseks. (544)

Niisiis järeldas ta, et diskursiivse formatsiooni ühtsusprintsiipi pole võimalik leida ei samale objektile viitamise, ei lausungite produtseerimise ühtse stiili, ei mõistete püsivuse ega ka ühisele teemale viitamise alusel, vaid selles, mida ta kutsus “regulaarsuseks hajutatuses” [regularity in dispersion]—püsivus välistes suhetes elementide vahel, mis ei allu mitte mingile põhjapanevale või olemuslikule strukturatsiooniprintsiibile. (545)

Kuna aga teostunud on just üks, mitte aga teised võimalikud konfiguratsioonid, siis tuleneb siit: (1) et tegelikult eksisteeriv konfiguratsioon on olemuslikult sattumuslik; (2) et seda ei saa seletada mitte struktuuri enese kaudu, vaid jõu kaudu, mis peab olema osaliselt struktuuriväline.  See on hegemoonse jõu roll.  “Hegemoonia” on teooria otsuste kohta, mis langetatakse otsustamatuse tandril/väljal.  Järeldus on, nagu näitab dekonstruktsioon, et kuna otsustamatus toimib ühiskondlikkuse pinnal enesel, muutuvad objektiivsus ja võim eristamatuks.  Just seda silmas pidades on väidetud, et võim on sattumuslikkuse jälg struktuuris (Laclau, 1990). (545-546)

Jacques Rancière “Poliitilise kunsti paradoksid”

February 15, 2013 Leave a comment

Rancière, Jacques 2012. Poliitilise kunsti paradoksid. Vikerkaar 4-5: 99-127.

Esteetiline mõjusus tähendab nimelt niisugust mõjusust, mis tuleneb igasuguse otsesuhte peatumisest kunstiliste vormide tootmise ning kindlale publikule teatava mõju avaldamise vahel. (104)

Nõnda on esteetiline lahkulöömine tekitanud ühe eripärase mõjuvormi: mõju, mis tuleneb lahtiseotusest, sideme katkemisest kunstilise oskustöö viljade ja kindlaksmääratud ühiskondlike eesmärkide vahel; meeleliste vormide, loetavate tähenduste ja nende võimalike toimete vahel. Seda võib nimetada ka teisiti: dissensuse mõjuks. Dissensuse all ei pea ma silmas ideede või tunnete konflikti. Selleks on mitme meelelisusrežiimi konflikt. Just seeläbi hakkab kunst oma esteetilise eraldatuse režiimis puutuma poliitikasse. Sest dissensus on poliitika tuum. Tõepoolest, poliitika ei seisne esmajoones võimu teostamises ega võimuvõitluses. Poliitika raamistikku ei määratle esmajoones seadused ja institutsioonid. Esmatähtsaks poliitiliseks küsimuseks on see, milliseid objekte ja subjekte need institutsioonid ja seadused puudutavad, millised iseomased suhete vormid määratlevad poliitilise kogukonna, milliseid objekte need suhted puudutavad ning millised subjektid on võimelised neid objekte tähistama ja nende üle vaidlema. Poliitika on tegevus, mis kujundab ümber selle meelelise raamistiku, millesse ühikondlikena määratletavad objektid asetuvad. (104-105)

Poliitika tõttu kaotab meelelise evidentsuse see „loomulik“ kord, mis määrab üksikisikud ja rühmad võimu- või alluvuspositsioonile, avalikku või eraellu, omistades neile juba ette ühe või teise aja- ja ruumitüübi, need või teised olemis-, nägemis- ja eneseväljendusviisid. Selles avaliku ja privaatse jaotuses – mis on ühtlasi nähtava ja nähtamatu, kõne ja müra jaotus – omal kohal asuvate kehade loogika tähistamiseks olen ma pakkunud välja termini police. (105)

Kui esteetiline kogemus poliitikaga seondub, siis seepärast, et ka tema on määratletav dissensuse kogemusena, mis vastandub kunstitoodete mimeetilisele või eetilisele kohandamisele sotsiaalsete eesmärkidega. Kunstitooted kaotavad siin oma funktsionaalsuse, väljuvad seoste võrgustikust, mis oli andnud neile otstarbe ning ennetanud nende toimeid; neid esitatakse neutraliseeritud aegruumis ja pilgule, mis on korraga ära lõigatud igasugusest kindlapiirilisest sensomotoorsest pikendusest. Selle tulemusena ei inkorporeerita mingit teadmist, väärtust ega habitus’t, vaid – vastupidi – lahutatakse koost teatav kogemuskeha. (105)

[…] allutatute jaoks pole kunagi olnud küsimuseks, kuidas teadvustada võimumehhanisme, vaid kuidas olla midagi muud kui allumiseks kõlblik keha. (106)

Kunst ja poliitika on teineteisega seotud kui dissensuse vormid, mis kujundavad ümber meelelist ühiskogemust. Võib kõnelda poliitika esteetikast, mõeldes neid poliitilise subjektivatsiooni akte, mis määratlevad ümber selle, mis on nähtav, selle, mida nähtava kohta saab öelda, ning selle, millised subjektid on võimelised seda tegema. (107)

Kunsti poliitikaks nimetame me niisiis erisuguste loogikate põimingut. Esmajoones võiks „esteetika poliitikaks“ nimetada kunstirežiimile omaste meelekogemuste struktureerimise vormide mõju poliitilisel väljal. Kunsti esteetilises režiimis tähendab see neutraalsete ruumide moodustumist, teoste otstarbekuse kadu ning nende üldist kättesaadavust, eri aegade osalist kattumist, kujutatud teemade võrdväärsust ja teoste adressaatide anonüümsust. […] Need tingivad ka esteetilise lahutuse paradoksaalse kaaslase: kunstiteoste eneste immanentsete kriteeriumide puudumise, eraldusraja puudumise kunsti kuuluvate ja mittekuuluvate asjade vahel. Nende kahe omaduse seos määratleb teatava esteetilise demokratismi, mis ei sõltu kunstnike kavatsustest ja millel puudub kindlapiiriline mõju poliitilisele subjektivatsioonile. (107-108)

Fiktsioon ei ole kujuteldava maailma loomine vastukaaluks reaalsele maailmale. Fiktsioon on töö, mis teostab dissensust, mis muudab meelelise esitamise viise ning lausumise vorme, muutes raame, mastaape või rütme, konstrueerides uusi seoseid näivuse ja tegelikkuse, ainulise ja ühise, nähtava ja selle tähenduse vahel. See töö muudab representeeritava koordinaate. See muudab ka seda, kuidas me meelelisi sündmusi tajume, seda, kuidas me seostame neid süžeedega (sujets), ning seda, kuidas meie maailm on sündmuste ja figuuridega täidetud. (108)

Kui poliitika tavatähendus seisneb subjektide tootmises, kes annavad nimetutele hääle, siis kunstile omane poliitika esteetilises režiimis seisneb meelelise anonüümsusmaailma ning selle ja mina sääraste laadide väljatöötamises, millest tärkavad poliitiliste meie’de maailmad. (108)

Nii põimuvad „kunsti poliitika“ moodustumisel kolm loogikat: esteetilise kogemuse vormide, fiktsioonitöö ja metapoliitiliste strateegiate loogika. See põiming eeldab ühtlasi, et need kolm mõjuvormi, mida üritasin määratleda, põimuksid kokku ainulaadsel ja vastuolulisel viisil: representeerimisloogika, mis püüab mõjuda representatsioonidega, esteetiline loogika, mis mõjub representatiivsete eesmärkide peatumise kaudu, ning eetiline loogika, mis soovib, et kunsti ja poliitika vormid otseselt samastuksid. (109)

Konsensus tähistab kooskõla (aistilise) meele ja (mõistelise) meele vahel, teisisõnu, meelelise esitusviisi ja selle andmete tõlgendamise režiimi vahel. Ta märgib seda, et hoolimata meie ideede ja püüdluste kõikidest lahknevustest me tajume ühtesid ja samu asju ning anname neile ühe ja sama tähenduse. (110)

Niisiis ei suuda kunsti poliitika lahendada oma paradokse sekkumisega „reaalsesse maailma“ väljaspool kunstile määratud paiku. Kunstivälist „reaalset maailma“ ei ole olemas. On vaid ühise meelelisuse koe kurrud ja krooked, milles esteetika poliitika ja poliitika esteetika ühinevad ja lahknevad. Pole reaalsust iseeneses, vaid selle konfiguratsioonid, mis on antud meile reaalsusena, meie tajude, mõtete ja sekkumiste objektina. Reaalsus on alati fiktsioon ehk sellise ruumikonstrueerimise objekt, milles nähtav, öeldav ja tehtav omavahel sõlmuvad. See on domineeriv fiktsioon, konsensuslik fiktsioon, mis oma fiktsionaalset iseloomu eitab, lastes end pidada reaalsuseks eneseks ning vedades lihtsa eraldusjoone reaalsuse valla ning representatsioonide ja nähtumuste, arvamuste ja utoopiate valla vahele. […] Niisamuti ei ilmne kunsti suhe poliitikasse üleminekuna fiktsioonilt reaalsusse, vaid suhtena kahe fiktsiooniloomise viisi vahel. (117)

Nüüdisaegne poliitiline film tähendab võib-olla ka filmi, mida tehakse ühe teistsuguse filmi asemel, see on film, mis demonstreerib oma distantsi sellest sõnade, helide, piltide, žestide ja tunnete käibimisviisist, millele ta oma vormidega mõju võiks avaldada. (125)

Kriitiline kunst on kunst, mis teab, et tema poliitiline mõju avaldub esteetilise distantsi kaudu. Ta teab, et see mõju pole millegagi tagatud – et sellesse jääb alati osake otsustamatust. (125)

Todd May “The Political Thought of Jacques Rancière”

February 13, 2013 Leave a comment

May, Todd 2008. The Political Thought of Jacques Rancière: Creating Equality. Edinburgh: Edinburgh University Press.

 

Active Equality in Contemporary Politics

It is a framework that does not speak to the elites of their obligations, but to the demos of their possibilities. It is not a discourse of duty, nor is it a discourse of rights. It is a discourse of emancipation. Unlike mainstream polit-ical theory, Rancière’s articulation of active equality is not commis-sioned by a tradition whose discussants are those who have a part. (142)

Democratic politics “is a matter of interpreting, in the theatrical sense of the word, the gap between the place where the demos exists and a place where it does not, where there are only populations, individu-als, employers and employees, heads of households and spouses, and so on.” (142; Rancière, Disagreement, 88)

Distributive theories of justice, because they concern themselves with what is owed to people, can offer people nothing more than the obligations of others. Whether those obligations are material, social, or, as with Nozick, simply obligations of non-interference, they come to us rather than from us. (144)

In a democratic politics, since the moment of active equality is at the same time and in the same gesture the moment of self-creation, hope is folded into political expression. It is a politics of hope, rather than a politics that offers the resources out of which a person may, if she overcomes her role as recipient, create a bit of hope. (144)

Hope, we are told, is economic, not polit-ical; private, not public. (145)

Democratic politics is not a spectator sport. We do not watch the theorist in reflection and become emancipated. (145)

Rancière claims that the politics of active equality cannot be institutionalized, which denies all permanency to democratic expression. (145)

Rancière writes that consensus democracy, or what he sometimes calls post-democracy, is „the paradox that, in the name of democracy, emphasizes the consen-sual practice of effacing the forms of democratic action. Postdemocracy is the government practice and conceptual legitimization of a democ-racy after the demos, a democracy that has eliminated the appearance, miscount, and dispute of the people and is thereby reducible to the sole interplay of state mechanisms and combinations of social energies and interests . . . This is the actual meaning of what is called consensus democracy.“ (146; Rancière, Disagreement, 101-102)

While in the U.S. the paring away of state services (except those associated with the military) leaves people to their own devices, Europe is more oriented toward a social safety net. Nevertheless, common to both is the view that the political sphere is subservient to the economic one. Otherwise put, capitalist economic development is the answer to questions that once may have seemed political, and the role of the state is to help create the conditions for the efficient (and, in Europe, minimally humane) functioning of a capitalist market. (147)

The technological approach to politics is not far from the traditional liberal political philosophy we considered in the first chapter. It is concerned with the distribution of goods rather than with the par-ticipation of people in the creation of their lives. (149)

Instead of acting in solidarity with those who struggle, humanitarianism places those who might struggle in the position of recipients of aid or intervention. They are to be helped because they cannot help themselves. As with Levinas’ view, it is the vulnerability of the victims that obliges us rather than their equality to us. (152)

Humanitarian assistance is, while certainly necessary at moments, profoundly apolitical. It is a counter-movement to democratic politics. And to the degree to which it substitutes itself for such a politics, the ability to act in solidarity under the banner of equality is com-promised. (152)

In any case, the intervention of states is not  with or alongside peoples (as anarchists have long recognized, states cannot do this), but for them. (153)

First, what terrorism aims at is what has been called our way of life. That way of life is defined by capitalism and liberal freedom. The struggle against terrorism is waged on behalf of a historical legacy of markets and, to one degree or another, individualism and personal liberty. Neoliberalism is, centrally, the object to be protected in the war on terrorism. (155)

He sums up this recent suspicion regarding democratic individualism as a „triple operation: it is necessary, first, to reduce democracy to a form of society; second, to identify this form of society with the reign of egalitarian individualism, subsuming under this concept all sorts of disparate properties from rampant consumerism to claims of minor-ity rights, passing along the way trade union struggles; and finally, to cash out (verser au compte) the “individualist society of the masses” thus identified with democracy in the quest for an indefinite growth that is inherent in the logic of the capitalist economy.“ (156; Rancière, La haine de la democratie, 26)

By reducing all values into market values, everything becomes a matter of personal choice. (157)

That is why, as Rancière points out, when the people do resist, as for instance when the French voted against the European Constitution in May, 2005, this is con-sidered not so much a matter of opposition as of ignorance. We can be more specific. The inequality ascribed to the people is an ignorance about economics. In a world dominated by neoliberalism, those who are not conversant with the workings of the market need to yield their political involvement to those who are. Where pol-itics is a matter of proper economic administration, only those with economic expertise are qualified to participate fully in the political realm. (159)

Rancière points out that a mobile population does not necessarily include those who have no part. (169)

The question of institutionalization is not so much of the present as of the future. It bears upon the character of what we can hope for from a democratic politics. So far, the conception of democratic pol-itics that has been proposed treats it in the context of resistance. A democratic politics, in the present but also in the past, is a dissensus from the police order. But this dissensus is not simply reactive. It does not amount only to a refusal of the police order. It is, more signifi-cantly, an expression – the expression of equality. (176)

Given the complexity of dominations, what guarantee do we have that the results of a democratic politics in one area will not result in a new form of domination arising in another? None at all. (177)

The argument is not that there cannot be a democratic political utopia, but that to envision one in any specificity (that is, aside from the general idea of expressing equal-ity) neglects both the various registers along which domination operates and the contingency that characterizes political struggle. (178)