Home > esteetika, filosoofia, Jacques Rancière, poliitika > Jacques Rancière “Poliitilise kunsti paradoksid”

Jacques Rancière “Poliitilise kunsti paradoksid”

Rancière, Jacques 2012. Poliitilise kunsti paradoksid. Vikerkaar 4-5: 99-127.

Esteetiline mõjusus tähendab nimelt niisugust mõjusust, mis tuleneb igasuguse otsesuhte peatumisest kunstiliste vormide tootmise ning kindlale publikule teatava mõju avaldamise vahel. (104)

Nõnda on esteetiline lahkulöömine tekitanud ühe eripärase mõjuvormi: mõju, mis tuleneb lahtiseotusest, sideme katkemisest kunstilise oskustöö viljade ja kindlaksmääratud ühiskondlike eesmärkide vahel; meeleliste vormide, loetavate tähenduste ja nende võimalike toimete vahel. Seda võib nimetada ka teisiti: dissensuse mõjuks. Dissensuse all ei pea ma silmas ideede või tunnete konflikti. Selleks on mitme meelelisusrežiimi konflikt. Just seeläbi hakkab kunst oma esteetilise eraldatuse režiimis puutuma poliitikasse. Sest dissensus on poliitika tuum. Tõepoolest, poliitika ei seisne esmajoones võimu teostamises ega võimuvõitluses. Poliitika raamistikku ei määratle esmajoones seadused ja institutsioonid. Esmatähtsaks poliitiliseks küsimuseks on see, milliseid objekte ja subjekte need institutsioonid ja seadused puudutavad, millised iseomased suhete vormid määratlevad poliitilise kogukonna, milliseid objekte need suhted puudutavad ning millised subjektid on võimelised neid objekte tähistama ja nende üle vaidlema. Poliitika on tegevus, mis kujundab ümber selle meelelise raamistiku, millesse ühikondlikena määratletavad objektid asetuvad. (104-105)

Poliitika tõttu kaotab meelelise evidentsuse see „loomulik“ kord, mis määrab üksikisikud ja rühmad võimu- või alluvuspositsioonile, avalikku või eraellu, omistades neile juba ette ühe või teise aja- ja ruumitüübi, need või teised olemis-, nägemis- ja eneseväljendusviisid. Selles avaliku ja privaatse jaotuses – mis on ühtlasi nähtava ja nähtamatu, kõne ja müra jaotus – omal kohal asuvate kehade loogika tähistamiseks olen ma pakkunud välja termini police. (105)

Kui esteetiline kogemus poliitikaga seondub, siis seepärast, et ka tema on määratletav dissensuse kogemusena, mis vastandub kunstitoodete mimeetilisele või eetilisele kohandamisele sotsiaalsete eesmärkidega. Kunstitooted kaotavad siin oma funktsionaalsuse, väljuvad seoste võrgustikust, mis oli andnud neile otstarbe ning ennetanud nende toimeid; neid esitatakse neutraliseeritud aegruumis ja pilgule, mis on korraga ära lõigatud igasugusest kindlapiirilisest sensomotoorsest pikendusest. Selle tulemusena ei inkorporeerita mingit teadmist, väärtust ega habitus’t, vaid – vastupidi – lahutatakse koost teatav kogemuskeha. (105)

[…] allutatute jaoks pole kunagi olnud küsimuseks, kuidas teadvustada võimumehhanisme, vaid kuidas olla midagi muud kui allumiseks kõlblik keha. (106)

Kunst ja poliitika on teineteisega seotud kui dissensuse vormid, mis kujundavad ümber meelelist ühiskogemust. Võib kõnelda poliitika esteetikast, mõeldes neid poliitilise subjektivatsiooni akte, mis määratlevad ümber selle, mis on nähtav, selle, mida nähtava kohta saab öelda, ning selle, millised subjektid on võimelised seda tegema. (107)

Kunsti poliitikaks nimetame me niisiis erisuguste loogikate põimingut. Esmajoones võiks „esteetika poliitikaks“ nimetada kunstirežiimile omaste meelekogemuste struktureerimise vormide mõju poliitilisel väljal. Kunsti esteetilises režiimis tähendab see neutraalsete ruumide moodustumist, teoste otstarbekuse kadu ning nende üldist kättesaadavust, eri aegade osalist kattumist, kujutatud teemade võrdväärsust ja teoste adressaatide anonüümsust. […] Need tingivad ka esteetilise lahutuse paradoksaalse kaaslase: kunstiteoste eneste immanentsete kriteeriumide puudumise, eraldusraja puudumise kunsti kuuluvate ja mittekuuluvate asjade vahel. Nende kahe omaduse seos määratleb teatava esteetilise demokratismi, mis ei sõltu kunstnike kavatsustest ja millel puudub kindlapiiriline mõju poliitilisele subjektivatsioonile. (107-108)

Fiktsioon ei ole kujuteldava maailma loomine vastukaaluks reaalsele maailmale. Fiktsioon on töö, mis teostab dissensust, mis muudab meelelise esitamise viise ning lausumise vorme, muutes raame, mastaape või rütme, konstrueerides uusi seoseid näivuse ja tegelikkuse, ainulise ja ühise, nähtava ja selle tähenduse vahel. See töö muudab representeeritava koordinaate. See muudab ka seda, kuidas me meelelisi sündmusi tajume, seda, kuidas me seostame neid süžeedega (sujets), ning seda, kuidas meie maailm on sündmuste ja figuuridega täidetud. (108)

Kui poliitika tavatähendus seisneb subjektide tootmises, kes annavad nimetutele hääle, siis kunstile omane poliitika esteetilises režiimis seisneb meelelise anonüümsusmaailma ning selle ja mina sääraste laadide väljatöötamises, millest tärkavad poliitiliste meie’de maailmad. (108)

Nii põimuvad „kunsti poliitika“ moodustumisel kolm loogikat: esteetilise kogemuse vormide, fiktsioonitöö ja metapoliitiliste strateegiate loogika. See põiming eeldab ühtlasi, et need kolm mõjuvormi, mida üritasin määratleda, põimuksid kokku ainulaadsel ja vastuolulisel viisil: representeerimisloogika, mis püüab mõjuda representatsioonidega, esteetiline loogika, mis mõjub representatiivsete eesmärkide peatumise kaudu, ning eetiline loogika, mis soovib, et kunsti ja poliitika vormid otseselt samastuksid. (109)

Konsensus tähistab kooskõla (aistilise) meele ja (mõistelise) meele vahel, teisisõnu, meelelise esitusviisi ja selle andmete tõlgendamise režiimi vahel. Ta märgib seda, et hoolimata meie ideede ja püüdluste kõikidest lahknevustest me tajume ühtesid ja samu asju ning anname neile ühe ja sama tähenduse. (110)

Niisiis ei suuda kunsti poliitika lahendada oma paradokse sekkumisega „reaalsesse maailma“ väljaspool kunstile määratud paiku. Kunstivälist „reaalset maailma“ ei ole olemas. On vaid ühise meelelisuse koe kurrud ja krooked, milles esteetika poliitika ja poliitika esteetika ühinevad ja lahknevad. Pole reaalsust iseeneses, vaid selle konfiguratsioonid, mis on antud meile reaalsusena, meie tajude, mõtete ja sekkumiste objektina. Reaalsus on alati fiktsioon ehk sellise ruumikonstrueerimise objekt, milles nähtav, öeldav ja tehtav omavahel sõlmuvad. See on domineeriv fiktsioon, konsensuslik fiktsioon, mis oma fiktsionaalset iseloomu eitab, lastes end pidada reaalsuseks eneseks ning vedades lihtsa eraldusjoone reaalsuse valla ning representatsioonide ja nähtumuste, arvamuste ja utoopiate valla vahele. […] Niisamuti ei ilmne kunsti suhe poliitikasse üleminekuna fiktsioonilt reaalsusse, vaid suhtena kahe fiktsiooniloomise viisi vahel. (117)

Nüüdisaegne poliitiline film tähendab võib-olla ka filmi, mida tehakse ühe teistsuguse filmi asemel, see on film, mis demonstreerib oma distantsi sellest sõnade, helide, piltide, žestide ja tunnete käibimisviisist, millele ta oma vormidega mõju võiks avaldada. (125)

Kriitiline kunst on kunst, mis teab, et tema poliitiline mõju avaldub esteetilise distantsi kaudu. Ta teab, et see mõju pole millegagi tagatud – et sellesse jääb alati osake otsustamatust. (125)

Advertisements
  1. No comments yet.
  1. No trackbacks yet.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: