Home > diskursus, erinewus, filosoofia, Jacques Derrida, keel, strukturalism > Jacques Derrida “Struktuur, märk ja mäng humanitaarteaduste diskursuses”

Jacques Derrida “Struktuur, märk ja mäng humanitaarteaduste diskursuses”

Derrida, Jacques 1991. Struktuur, märk ja mäng humanitaarteaduste diskursuses. Akadeemia 7: 1411-1438.

Keskme funktsioon pole […] üksnes struktuuri orienteerida, tasakaalustada ja korrastada – õigupoolest ei saagi ju ette kujutada korrastamata struktuuri –, vaid eelkõige tagada, et struktuuri korrastav printsiip piiraks seda, mida me võiksime nimetada struktuuri vabamänguks [jeu]. (1412)

[…] on alati arvatud, et kese, mis on määratluse järgi unikaalne, moodustab selle ainsa asja struktuuris, mis kuigi valitseb struktuuri, on ise strukturaalsusest vaba. Seetõttu võiski klassikaline struktuurikäsitlus öelda, et kese on – paradoksaalselt – ühtlasi struktuuri sees ja väljaspool teda. Kese on terviku [totalité] keskmes, ja ometi – et kese ei kuulu tervikusse, siis on terviku kese kusagil mujal. Kese ei ole kese. (1413)

[…] kese pole fikseeritud asukoht, vaid funktsioon, teatav mitteasukoht [nonlieu], kus tuleb mängu lõputu hulk märgiasendusi. See on moment, mil keel tungib universaalsesse problemaatikasse, moment, kui keskme või lähtekoha puudumisel muutub kõik diskursuseks – eeldusel, et me võime selle sõnaga soostuda –, tähendab, et kõik muutub süsteemiks, kus keskne tähistatav, algne või transtsendentaalne tähistatav pole mitte kunagi absoluutselt presentne väljaspool erinevuste süsteemi. Transtsendentaalse tähistatava puudumine avardab tähendussfääri ja –mängu lõpmatuseni. (1415)

[…] on mõttetu loobuda metafüüsika mõistetest selleks, et metafüüsikat kõigutada. Meil pole keelt – ei süntaksit ega sõnavara, mis seisaks väljaspool seda ajalugu; me ei saa välja öelda ainsatki destruktiivset väidet, mis poleks juba libisenud just nimelt selle nähtuse vormi, loogikasse ning implitsiitsetesse postulaatidesse, mida see väide püüab vaidlustada. (1416)

Vististi võib öelda, et kogu filosoofiline mõistemoodustus, mis kuulub ühte süsteemi looduse-kultuuri vastandusega, on määratud jätma mõteldamatu sfääri just nimelt selle, mis selle mõistete moodustamise üldse võimalikuks teeb – nimelt verepilastuskeelu lähtekoha. (1421)

See, mis osutub diskursusele uue staatuse kriitilisel otsingul tegelikult põnevaimaks, on avalik loobumine igasugusest viitamisest keskmele, subjektile, privilegeeritud referentsile, lähtekohale või absoluutsele arche’le (algusele). (1425)

Vastandina episteemilisele diskursusele peab strukturaalne diskursus müüdist – müto-loogiline diskursus – olema müto-morfne. Tal peab olema selle vorm, millest ta räägib. (1426)

Tervikustamist võib pidada võimatuks klassikalises stiilis: seal kutsutakse välja mingi subjekti [sujet] empiiriline pingutus või mingi sellise lõpetatud diskursuse oma, mis asjatult ohkleb piiritu rikkuse järele, mida ta ei suuda kunagi valitseda. Seda on liiga palju, rohkem kui sõnades saab väljendada. Kuid mitte-tervikustamist [non-totalisation] saab piiritleda ka teistmoodi: mitte enam lõplikkuse mõiste seisukohalt, mis tähendaks empiirilisuseni alandumist, vaid vabamängu mõistest lähtudes. Kui tervikustamisel niisiis pole enam mingit tähendust, pole asi selles, nagu ei saaks teatud lõpmatut ala ainsa lõpliku pilgu või lõpliku diskursusega haarata, vaid põhjus on selle ala loomuses: keel üleüldse ja teatud piiritletud keel välistavad tervikustamise. See on tegelikult vabamängu ala, lõputute asenduste ala just seetõttu, et ta on lõplik – selle asemel et olla ammendamatu nagu klassikalises hüpoteesis, selle asemel et olla liiga suur, miski hoopis puudub sealt: puudub teadmine keskmest, mis kütkestaks ja põhjendaks asenduste vabamängu. Võiks öelda, et vabamäng, mis toimub tänu keskme ja lähtekoha puudumisele [absence], on suplementaarsuse [supplémentarité] liikumine – kasutades rangelt sõna, mille kummalist tähendust on prantsuse keelest alati püütud kustutada. Ei saa piiritleda keset ja viia lõpule terviku moodustamist, sest märk, mis asendab keset, mis lisandub [supplée] talle, võttes endale keskme koha viimase puudumisel – see märk lisatakse, ta tuleb esile kui lisa, kui lisand [supplément]. Tähistamine lisab midagi, mis viib selleni, et alati on midagi rohkem, kuid see lisandus on ebakindel, sest ta hakkab täitma asendusfunktsiooni, korvama [suppléer] tähistatava-poolest puudujääki. (1430-1431)

Tähistaja ülekoormatus, ta suplementaarne iseloom, on seega teatud lõplikkuse tulemus, s.t mingisuguse puudumise tulemus, mis tuleb korvata. (1433)

On niisiis kaks tõlgendust tõlgenduse, struktuuri, märgi ja vabamängu jaoks. Üks ihaldab dešifreerida tõde või lähtekohta, mis jääb vabamängust ja märgitasandist välja ning elab tõlgenduse paratamatust üle kui pagulust. Teine, mis enam lähtekoha poole ei pöördu, jaatab vabamängu ning püüab minna teisele poole inimest ja humanismi: inimese nime kannab see, kes on kogu metafüüsika või onto-teoloogia ajaloo jooksul – teiste sõnadega, kogu omaenese ajaloo jooksul – unistanud täispresentsist, usaldatavast põhialusest, mängu lähtekohast ja lõpust. (1436)

Advertisements
  1. No comments yet.
  1. No trackbacks yet.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: