Home > Juri Lotman, keel, kommunikatsioon, kultuur, semioos, semiootika > Juri Lotman “Kultuur kui subjekt ja iseenese objekt”

Juri Lotman “Kultuur kui subjekt ja iseenese objekt”

Lotman, Juri 1999. Kultuur kui subjekt ja iseenese objekt. – Lotman, J. Semiosfäärist. Tallinn: Vagabund, 37-52.

[…] sedamööda, kuidas uurimisprotsess use üha enam uurimisobjektiks sai, muutus käsitus uurija asendist keerukamaks ja aktualiseerus traditsioon, mis saab alguse Kantist. Analüüsiobjektiks on nüüd analüüsi mehhanism, teadmine teadmisest. Küsimuselt, kuidas vaim tekstis kehastub, nihkub huvi küsimusele, kuidas auditoorium teksti vastu võtab. […] Kultuuri ajalugu kangastub evolutsioonina kultuuri tõlgendamises – ühelt poolt tema kaasaegse auditooriumi, teisalt järgmiste põlvkondade, k.a teadusliku tõlgendustraditsiooni poolt. Esimesel juhul toimub interpretatsioon kõnealuse kultuuri sünkroonias ja on otsekui osa sellest, teisel juhul on ta kandunud diakrooniasse ja tal tuleb tegemist teha kõigi ühest keelest teise tõlkimise raskustega. (39-40)

Uuteks tekstideks nimetame tekste, mis tekivad pöördumatute protsesside (Ilya Prigogine’i mõistes) tagajärjel, s.o tekste, mis on teatul määral ennustamatud. (41)

Tähendust tekitava struktuuri töö teine iseärasus on ta võime siseneda omaenese sisendisse ja iseend transformeerida. Omaenda vaatepunktist paistab ta kui tekst teiste seas ja on seega endale normaalseks semiootiliseks „toiduks”. Siit tuleneb monaadi loomupärane võime enesekirjelduseks (eneserefleksiooniks) ja iseenese tõlkimiseks metatasandile. (42)

Mittetasakaaluliste olukordade iseärasuseks on see, et dünaamilisele trajektoorile ilmuvad Prigogine’i sõnutsi bifurkatsioonipunktid, s.o punktid, kust edasi võib liikumine võrdse tõenäosusega kulgeda kahes (või enamas) suunas, ning pole võimalik ennustada, millises ta tegelikult läheb. Neis tingimustes kasvab järsult juhuslikkuse, kõrvaltegurite osa, mis võivad protsessi edasist kulgu mõjutada. (48)

Kui valiku bifurkatsioonipunktis määrab juhus, siis on ilmne, et mida keerukam oma sisemise korralduse poolest on arenguseisundis viibiv objekt (ja järelikult, mida rohkem ta tekstina sisaldab „juhuslikku”), seda ennustamatum on tema käitumine. (48)

„Subjekti-objekti” kategooriad saavad siin tekkida vaid hetkel, mil enesekirjelduse tasandini tõusnud üksikmonaad modelleerib end kui isoleeritud ja ainsat intellekti. (50)

Niisiis iga kokkupuude ruumiga, mis asub väljaspool kõnealuse semiosfääri piire, nõuab selle ruumi eelnevat semiotiseerimist. (50)

Kuid ka tõeline välismaailm on semiootilises vahetuses aktiivne osaline. Semiosfääri piir on kõrgenenud semiootilise aktiivsuse ala, kus töötavad paljud „metafoorse tõlke” mehhanismid, „pumbates” kummaski suunas vastavalt transformeeritud tekste. Tegelikult käib siin seesama töö mis monaadi erisuguse korraldusega osade piiril ja igasugusel muul semiosfäärisisesel piiril. (51)

Advertisements
  1. No comments yet.
  1. No trackbacks yet.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: