Home > filosoofia, Immanuel Kant > Immanuel Kant “Mis on Valgustus?”

Immanuel Kant “Mis on Valgustus?”

Kant, Immanuel 1990. Kostmine küsimusele: Mis on Valgustus? Akadeemia 4: 801-809.

Valgustus on inimese väljumine tema omasüülisest alaealisusest. (801)

On ju nii mugav olla alaealine. Oleks mul aru asemel raamat, südametunnistuse asemel hingekarjane, minu enda asemel kirjutaks mulle eluviisi ette arst jne, siis poleks mul tarvis end üldse vaevata. (801)

Revolutsiooni läbi võib küll ehk teoks saada vabanemine rõhumisest, kuid mitte ealeski mõtlemisviisi tõeline reforn; vaid uued eelarvamused saavad arutule inimkarjale niisamasugusteks juhtohjadeks, nagu olid seda vanad. (803)

Sellise valgustuse tarvis on nõutav üksnes vabadus, ei miski muu; ja just ohutuim kõigest sellest, mida iganes võib tähendada vabadus, nimelt: oma mõistuse igas suhtes avalik tarvitus. (803)

[…] oma mõistuse avalik tarvitus peab olema vaba igal ajal, ja ainult see saab inimeste seas valgustust teoks teha; samas võib mõistuse eratarvitus sageli olla vägagi rangelt piiratud, seejuures valgsutuse edenemist oluliselt takistamata. Aga omaenese mõistuse avaliku tarvituse all mõistan ma seda, mida keegi selle abil teeb õpetlasena kogu publiku kui lugejaskonna ees. Eratarvituseks nimetan seda, mida üksikisik võib oma mõistusega teatud temale usaldatud tsiviilametis või –teenistuskohas teha. (803-804)

Ükski ajastu ei saa enesele kohuseks võtta ja seda tõotada, mis seaks järeltuleva olukorda, kus tal oleks võimatu edendada (eelkõige nii hädavajalikke) omaenda teadmisi, puhastuda eksitustest ja üldse valgustuses edasi minna. See oleks kuritegu inimloomuse vastu, mis on algselt määratletud just selles edasiminekus […] (806)

Kuid ka ainult see, kes ise valgustatuna varju ei karda, samas aga käsutab avaliku rahu tagamiseks hästi distsiplineeritud arvukat väge, võib öelda seda, mida ei tohi söandada vabariik: arutlege niipalju kui tahate ja mille üle tahate – ainult kuulake sõna! Nii ilmneb siin võõrastav, inimlike asjade ootamatu käik; kui vaadata üldiselt, siis on ju paradoksaalne peaaegu kõik. Kodanikuvabaduste suurem määr näib rahva vaimu vabadusele soodus olevat, kuid paneb sellele siiski ületamatu tõkke; sellest vähem määr seevastu loob ruumi vaimu arenemiseks kõigi oma võimete kohaselt. Kui loodus on kõva kesta all valla päästnud eo, mille eest ta kõige hellemalt hoolitseb, nimelt kalduvuse ja kutsumuse eest vabalt mõelda, siis sellel on vähehaaval tagasimõju rahva meelsusele (misläbi see saab järk-järgult tegutsemisvabaduse-võimelisemaks) ning lõpuks isegi selle valitsuse põhimõtteile, kes peab iseendale kasutoovaks kohelda inimest inimese vääriliselt, sest ta on enam kui masin. (808-809)

Advertisements
Categories: filosoofia, Immanuel Kant
  1. No comments yet.
  1. No trackbacks yet.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: