Archive

Archive for the ‘Boriss Uspenski’ Category

Juri Lotman ja Boriss Uspenski “Kultuuri semiootilisest mehhanismist”

September 5, 2013 Leave a comment

Lotman, Juri; Boriss Uspenski 2013. Kultuuri semiootilisest mehhanismist. – Uspenski, B. Vene kultuuri jõujooni. Valik artikleid. Tartu: Ilmamaa, 207-239.

Kultuur on struktuursuse generaator, ja sedaviisi loob ta inimest ümbritseva sotsiaalse sfääri, mis biosfääri kombel teeb võimalikuks elu – siiski mitte orgaanilise, vaid ühiskondliku elu.

Kuid selleks, et niisugust rolli täita, peab kultuur eneses sisaldama struktuuripõhist „šabloone väljatöötavat seadet”. Seda funktsiooni loomulik keel täidabki. Nimelt tema varustab koosluse liikmed intuitiivse struktuuritajuga; oma võimega muuta reaalide „avatud” maailm nimede „suletud” maailmaks paneb ta inimesi tõlgendama struktuuridena niisugust laadi nähtusi, mille struktuursus ei ole enesestmõistetav. Seejuures ilmneb, et tervel real juhtudest polegi oluline, kas see või teine mõtet kujundav alge on struktuur otseses mõttes. Piisab, et kommunikatsioonis osalejad peavad seda struktuuriks ja kasutavad seda struktuurina, et sedamööda hakkaksid ilmnema selle struktuuriomased jooned. Mõistagi on eriti tähtis, et kultuuri keskmes on sedavõrd võimas struktuursuse allikas, nagu seda on keel.

Struktuursuse presumptsioonil, mis keelelise suhtlemisvilumuse resultaadina välja kujuneb, on võimas korrastav toime kommunikatsioonivahendite kompleksile tervikuna. Niisiis baseerub kogu inimkogemuse säilitamise ja vahendamise süsteem teataval konstsentrilisusel, mille keskmes asuvad enesestmõistetavamad ja püsikindlamad (n-ö kõige struktuursemad) struktuurid. Äärealadele lähemal paiknevad moodustised, millede struktuursus ei ole ilmne või pole leidnud tõestust, kuid mis üldistesse märgilis-kommunikatsioonilistesse situatsioonidesse sisestatuna funktsioneerivad struktuuridena. Niisugustel kvaasistruktuuridel on inimkultuuris nähtavasti väga kaalukas koht. Veel enamgi: just teatav seesmine korrastamatus, poolik plaanipärasus tagab nii inimkultuuri suurema sisemise mahutavuse kui ka dünamismi, mida korrapärasemad süsteemid ei tunne. (Lotman, Uspenski 2013: 211-212)

Advertisements