Archive

Archive for the ‘Charles S. Peirce’ Category

Andrew Garnar “Power, Action, Signs: Between Peirce and Foucault”

Garnar, Andrew 2006. Power, Action, Signs: Between Peirce and Foucault. Transactions of the Charles S. Peirce Society 42(3): 347-366.

I argue that any understanding of the subject must account for the subject being distributed through a field of power. (347)

I think it is clear that Foucault’s target here is the semiology of the Structuralists, but his point might also hold for Peirce. Yet Peirce should be able to escape this challenge since he is concerned with far more than significa-tion. For such an attempt to work though, I believe it necessary to accept, at least in part, Foucault’s agonistic account of human relations. (350)

Foucault kirjutas kuskil, et semiootika tegeleb kommunikatsiooniuuringutega. Kui semiootikat niiviisi (teadete edastamise ja vastuvõtmise teadusena) mõista, välistab see uurimisvaldkonnana võimu. Kuid semiootikat saab kenasti võimusuhete uurimisele laiendada. Siin ei tohiks vastuolu tekkida, kui tuleme foucault’likust vaatepunktist kaugemale.

Our habits guide our conduct. Habits are performed without thought, though thought is key for their development. “What the habit is depends on when and how it causes us to act. As for the when, every stimulus to action is derived from perception; as for the how, every purpose of action is to produce some sensible result.” (CP: 5.400) So there are two key parts to any habit. First, the conditions under which we are lead to use the habit. Second, what actions result from the habit, what it causes us to do. This is not just the mechanics of the habit, what motions are gone through, but also the aim, the purpose, of that action. (350-351)

Power is about structuring habits. Power encourages or discourages certain habits. Power acts through the development and transformation of habits. By inciting, seducing, encouraging, discouraging, prohibiting, or mandating habits, one subject creates the field of possible actions in another. To return to the previous example, teachers create the environment in which habit-production occurs. (352)

Kas õpetaja-subjekt tõepoolest loob õpilaste keskkonna? Foucault eesmärgiks on ju olnud läbi oma töö näidata, et üks subjekt ei oma teise üle võimu, vaid et subjektid paigutuvad võimusuhete võrgustikku, milles nad peavad tegutsema. Õpetaja keskkond on juba institutsionaalselt, diskursiivselt ja ruumiliselt struktureeritud. Kui läheme tagasi valemi juurde “subjekt praktiseerib võimu teise subjekti üle”, ei ole me Foucault’ võimukäsitlust mõistnud.

Unlike traditional discussions of power, Foucault argues that power is not simply repressive, involved with limiting freedom. Instead, power rewards the development of some habits and punishes others. Power is involved at every stage in “constructing” the individual. This point is significant, since Peirce sees habit as a key aspect of being. Habits are what ground the subject in the world, connecting it to the world. Habits allow the subject to successfully navigate through the world. (352)

Power creates knowledge and knowledge sustains power. Knowledge creates spaces for power to operate, while power provides sites for knowledge to be produced. In producing a field of knowledge, one develops techniques for transforming the actions of subjects that fall within that field. Furthermore, every power relation presupposes a body of knowledge about the subjects on which that power is operating. (353)

Iga võimusuhe eeldab teadmist subjektide kohta. See on juba lähemal ja täpsem. Võimusuhe ei ole vägivald, kahene suhe, vaid, Peirce’i järgi, sümboolne. Kokkuleppeline, seaduspärane suhestatus. Ehk ühiskondlikult institutsionaliseeritud. Minnes näitega edasi, õpetaja tegutseb alati juba võimusuhete võrgustikus, mitte pelgalt ei aseta sellesse õpilasi.

The representamen is “something which stands to somebody for something in some respect or capacity.” (CP: 2.228) The object is that thing the representamen stands in for. The interpretant makes the connection between the object and the representamen, determining in what capacity the representamen stands in for the object. In making this connection, the interpretant generates the representamen for the next triad and so on. Thus, we are forever caught up in semiosis. Meaning arises out of this semiotic process. Meaning is never present within a sign. It is derived from later signs. (355)

Siit leiame jälle semiootika põhitõe: märk ei ole iseendaga identne: peab viitama alati millelegi endast väljaspoolsele, olgugi et see väljaspoolne võib olla loodud märgi poolt. Märk kui väljaspoolsust loov protsess. Edaspidi sama ka subjekti puhul, kui subjekt ligikaudselt võrdub märgiga. Subjekt loob piiri sisemise ja välise vahel, subjekt on see piiritlemistegevus, mis loob subjektiivse ja objektiivse eristuse ning seetõttu ei ole meil kunagi võimalik subjekti kui entiteeti fikseerida. Subjekt ei ole lihtsalt keha maailmas, üksus ühiskonnas, vaid piiritlemistegevuse jätkuv rada. Subjektil saab olla ainult ajalugu, mitte positsioon.

So, what then is the status of “truth” now? It would appear that “truth” is an interpretation of a sign, which means it is another sign among others. It is a Peircian symbol, a linguistic sign, which is a sign that has “no existence although it has a real being, consisting in the fact that existents will con-form to it.” (CP 2.292) (356-357)

Tõde kui märk teiste seas. Foucault: diskursus loob omaenese tõe, kustutades oma ajaloolisuse, kontingentsuse. Tõde, mõistetuna diskursuseväliselt, muutuks mitte-märgiks, lõplikuks tähistatavaks, mis jõustaks meie diskursuse (olgu selleks siis subjekti teadvus, keskaegne jumal või teaduslik kindlus). “Fixation of Beliefs” loob aga nt just sellise diskursuse (Peirce’i puhul uskumuste/harjumuste-) välise kinnistamise vastandina teadusliku uuringu, mis peab alati püsima kriitiline, kahtlema uskumustes ja teadmistes, mitte viitama lõplikule tähistatavale.

The truth of a sign will be borne out in action. It this through this process that the sense of which signs are true is produced. Power is in play here because the meaning of signs, what actions result from them, is in question. Power channels those meanings in particular directions. (357)

Through the operations of power, communication by way of symbols becomes possible. By communicating in a field where interpretations are constrained, shared meanings are possible. (357)

„Two things here are all-important to assure oneself of and to remember. The first is that a person is not absolutely an individual. His thoughts are what he is “saying to himself,” that is, is saving [sic] to that other self that is just coming into life in the flow of time. When one reasons, it is that critical self that one is trying to persuade; and all thought whatsoever is a sign, and is mostly of the nature of language. The second thing to remem-ber is that the man’s circle of society (however widely or narrowly this phrase may be understood) is a sort of loosely compacted person, in some respects of higher rank than the person of an individual organism.“ (CP: 5.421) (359)

I propose that habits are a species of symbols. In terms of semiosis, this means that whenever a particular repre-sentamen and object comes up, the same interpretation or translation of the

sign occurs. A habit is a stabilized interpretant, such that the same meaning is always derived from the sign.7 These particular symbols make up a large portion of the self≈sign. They form the battery of meanings we deploy throughout much of our lives. (360)

In point of fact, if I am correct in proposing that power relations are important for symbolic communication, then power is a necessary part of human existence. (361)

Häiring: võimu kasutatakse liialt enesestmõistetavalt ning seetõttu omandab väga laialivalguva kuju, samastudes juba nietzscheliku “jõuga”, mis juhib kõike ja kõiki. Samas, võimu sidumine harjumuste formeerimisega annab sellele üsna täpse ja jälgitava kuju. Samas: igasugune harjumus kehtestatud võimusuhte kaudu?

Why is this significant? I think in large part because Peirce offers a non-Cartesian philosophy of the subject. Or, more properly, a sketch of such a philosophy. Let us return to the 1868 essay “Some Consequences of Four Incapacities.” The essay is one of the single most devastating assaults on Cartesianism. This becomes clear from the first incapacity: “We have no power of Introspection, but all knowledge of the internal world is derived by  hypothetical reasoning from our knowledge of external facts.” (CP: 5.265) (363)

We do not have such open access to the mind. Instead, when we reflect on ourselves, this is reasoning about those things “commonly called external.” This is the reason why the self is not given. The self must be inferred. (363)

Foucault üritas subjektifilosoofiast väljuda. Peirce pakub mitte-kartesiaanliku subjektifilosoofia. Kas need on omavahel ühendatavad? Kreeka-loengud annavad alust mõelda, et on. Kas Foucault mitte ise ei arendanud teatavat subjekti(ajaloo)filosoofiat?

Advertisements

Mihhail Lotman “Struktuur ja vabadus I”

February 4, 2013 Leave a comment

Lotman, Mihhail 2012. Struktuur ja vabadus I: semiootika vaatevinklist. I.I, Tartu-Moskva koolkond: tekstist semiosfäärini. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.

 

Peirce, Saussure ja semiootika alused

Peirce’i lähenemist märkidele võiks nimetada atomistikuks. Tähelepanu keskmes on (üksik)märk, veelgi enam, need eeltingimused, mis teevad märgi märgiks. Peirce’i semiootika seisukohalt on märk elementaarne ja semiootiliselt väikseim element. […] „Märk või esitis on midagi, mis esindab kellelegi midagi mingis suhtes või ulatuses.“ Ehkki niisugune definitsioon on puhtrelativistlik (märgi moodustab suhete süsteem), on märk semiootilises mõttes siiski elementaarne objekt, koosnemata mingisugustest väiksematest koostisosadest. […] Et märk on ükskõik missugune objekt (midagi), võib see olla oma ehituselt üpris keeruline jne, olles semiootilises mõttes ikkagi elementaarne, st see ei koosne väiksematest semiootiliselt relevantsetest elementidest. (52)

Saussure’i jaoks ei eksisteeri isoleeritud märki üldse. Tema seisukohalt on kogu Peirce’i semioosi skeem ebakorrektne, märgi loob mitte selle seos objektiga või märgi kasutajaga, vaid sidemed teiste märkidega, mis kuuluvad samasse märgisüsteemi. (53)

[…] Peirce’il ja Saussure’il tähistab üks ja sama sõna ’märk’ täiesti erinevaid asju. Peirce’i märk on konkreetne objekt, see on substituut, mis asendab teist, samuti konkreetset objekti, Saussure’il aga abstraktne, mis realiseerub konkreetses substantsis, ja mis kõige huvitavam, antud realisatsioon õõnestab teatud määral selle märgilisust: kõnes realiseeritud märk ei ole enam üldse märk selle sõna otseses mõttes. (54)

Ehkki tavaliselt saussure’ilikus traditsioonis semioosist juttu ei ole ja seda terminit ei kasutata, võib siiski öelda, et just märgi funktsioon on märgi moodustuse (st semioosi) aluseks. Niisiis on erinevalt Peirce’ist Saussure’i märk esiteks abstraktne ja teiseks (semiootiliselt) kompleksne objekt. (55)

Arbitraarsus iseloomustab märgi tähendust, absoluutne determineeritus aga väärtust. Tähendus tekib tähistaja ja tähistatava omavahelisest seosest, väärtus iseloomustab elemendi positsiooni süsteemis, s.o väärtus on antud süsteemi elemendi kõikide süsteemisiseste seoste kompleks. (56)

Kui me läheneme sellele probleemile Saussure’i vaimus, peame arvesse võtma, et kõik, mida Peirce vaatleb, iseloomustab mitte keelt, vaid kõnet; kõik keelemärgid on Saussure’i süsteemis samatüübilised. […] kõik Peirce’i märgitüübid iseloomustavad üksnes kõnet, samas kui keelemärgid baseeruvad põhimõtteliselt teistsugusel loogikal, mis rajaneb märgi väärtusel, mitte selle seostel teiste objektidega. (59)

Émile Benveniste rõhutas, et kõnel on oma semiootilised omadused, mis ei tulene keelest. Teiseks, kõne võib olla ka suletud ja stabiilne süsteem. Sellist süsteemi hakati nimetama tekstiks. […] Seega on tekst immanentne süsteem, teksti elemendid moodustavad struktuuri ning igal tekstil on oma kindel väärtus. (60)

Peirce, mitteortodoksne pragmatist, lähtub arusaamast, et mitte keegi ei saa tõeni jõuda teisiti kui praktika kaudu. (61)

Kui me püüame defineerida märki, lähtudes samast loogikast, millega defineerime ükskõik millist teist empiirilist objekti (ent see ongi täpselt, mida Peirce üritab oma fenomenoloogias või faneroloogias teha), libiseb märk lihtsalt minema. See ei ole objekt nagu teised asjad. Märk ei ole „mingiasi“ (something), see pole üldse mingi asi (thing). (64)

[…] Saussure’i jaoks ei ole märk algusest saadik empiiriline fenomen. Tema implitsiitselt platonistlikus süsteemis on märgil sama loomus nagu Platoni ideel. See ei ole mingi objekt, vaid see realiseerub objektis. Teisisõnu, ka Saussure’i puhul peame järeldama sama mis Peirce’i puhul: märke ei saa käsitleda sarnaselt teiste asjadega. Asjade maailmas pole kohta märkidel, märkide maailmas pole kohta asjadel. Semiootika püüab leida ja rajada teid nende maailmade vahel. (65)

Märgi identiteet ei ole temas endas, vaid on täiesti teises objektis, mida nimetatakse märgi tähenduseks. Märk ei ole identne ei iseenda ega objektiga, mida ta tähistab. Märki identifitseerib tema tähendus, kuid märk ei ole identne ka oma tähendusega, need on põhimõtteliselt erinevad fenomenid. Seega ei kehti märgimaailmas identsuse seadus. Semiootika aluseks on sisemine paradoks: A ≠ A. (65-66)

Mis on eneseidentiteedi alus jõe või ükskõik millise teise objekti puhul? See on märk, mis tähistab vastavat objekti. (67)

 

Semiootika, kultuur ja kultuurisemiootika

Peirce’i klassikalise definitsiooni järgi on märk „miski, mis esindab kellelegi midagi mingis suhtes või mingil määral“ (CP 2.228), st märgil enesel ei ole mingit n-ö märgilisuse tunnust, märgilisus on nelja muutujaga funktsioon ning märgiks saamise protsessi nimetatakse Peirce’i õpilase Charles Morrise terminit kasutades semioosiks. (68)

Peirce’i semiootikat võiks nimetada substitutiivseks: märk on objekti asendaja; Peirce nimetbki märki esitiseks (representaameniks), kasutaja on see, kes selle asenduse sooritab (kas adressandina teksti luues või adressaadina seda dešifreerides). (69)

Võiks arvata, et mitte-semiootiline ala on primaarne, semiootiline ala aga tekib selle semiotiseerimise käigus. Kuid semiootika seisukohalt on see suhe vastupidine: mittesemiootiline ala on sekundaarne ja tekib kultuuri teatud semiootilise arengu etapil. Loodus osutub asendatuks kultuuri poolt, niisamuti on mittesemiootiline valdkond välja arendatud semiootilisest. (72-73)

[…] nagu tekst saab eksisteerida ainult tekstivälise reaalsuse taustal, sellest eraldudes, on ka tekstiväline reaalsus spetsiifiline igale tekstile. Jakob von Uexkülli terminoloogiat kasutades võiks öelda, et tekstiväline reaalsus on teksti omailm (Umwelt). Tekst on suletud ja suveräänne struktuur ning just niisugusena tuleb seda tundma õppida. (75)

 

Sekundaarne modelleeriv süsteem

[…] primaarne märgisüsteem on primaarne ainult antud sekundaarse süsteemi suhtes ja sekundaarne süsteem on sekundaarne ainult antud primaarse süsteemi suhtes. See, et luule on sekundaarne märgisüsteem loomuliku keele suhtes, ei tähenda, et loomulik keel ei saa olla sekundaarne mingi muu süsteemi suhtes. (105)

Tihtipeale figureerib keel semiootilise süsteemi sünonüümina. Ma tahan need mõisted lahutada – keel on vaid üks komponent igas semiootilises süsteemis. Teine kohustuslik komponent on väli. Seega defineerime semiootilist süsteemi S paarina ’keel ja väli’: S = {L,F}. Keel  tähendab edaspidi paari ’leksikon ja grammatika’: L = {A,G}, kus L on keel, A on leksikon ja G grammatika. […] Konstruktsioonid, mis on moodustatud baaselementides reeglite abil, moodustavad antud keele lausete hulga. Tekst on ühe või mitme lause realiseerimina a) kindlas aines – materialiseeritud lauset nimetame ütluseks ja b) kindlal väljal (taustal) […] Väli – erinevalt ütlusest – ei ole tuletatav keelest, kuigi neid seob vastastikune sõltuvus; erinevates semiootilistes süsteemides on keel ja välja vahelised seosed erinevad. Väli ei ole üksnes konkreetne materiaalne fenomen – nagu keeleski, võib väljas eristada abstraktset ja materialiseeritud plaani. (106-107)

Autonoomseteks nimetame keeli, mis ei vaja oma realiseerimiseks mõnda teist keelt; nad võivad realiseeruda ka teiste keelte kaudu (st kasutada teist keelt oma väljana), kuid samas võivad esineda iseseisvalt. Need keeled, mis saavad realiseeruda ainult mõnd teist keelt väljana kasutades, on mitteautonoomsed. (111)

Émile Benveniste “Sémiologie de la langue (1)”

January 22, 2013 Leave a comment

Benveniste, Émile 1969. Semiologie de la langue (1). Semiotica 1(1): 1-12

Pour lui [Peirce] la langue est partout et nulle part. Il ne s’est jamais intéressé au fonctionnement de la langue, si même il y a prêté attention. La langue se réduit pour lui aux mots, et ceux-ci sont bien des signes, mais ils ne relèvent pas d’une catégorie distincte ou même d’une espèce constante. (2)

Il faut donc que tout signe soit pris et compris dans un SYSTÈME de signes. Là est la condition de la SIGNIFIANCE. Il s’ensuivra, à l’encontre de Peirce, que tous les signes ne peuvent fonctionner identiquement ni relever d’un système unique. On devra constituer plusieurs systèmes de signes, et entre ces systèmes, expliciter un rapport de différence et d’analogie. (2-3)

La réduction du langage à la langue satisfait cette double condition : elle permet de poser la langue comme principe d’unité et du même coup de trouver la place de la langue parmi les faits humains. Principe de l’unité, principe de classement, voilà introduits les deux concepts qui vont à leur tour introduire la sémiologie. (4)

La langue se présente sous tous ses aspects comme une dualité : institution sociale, elle est mise en œuvre par l’individu ; discours continu, elle se compose d’unités fixes. […] Où la langue trouve-t-elle son unité et le principe de son fonctionnement ? Dans son caractère sémiotique. Par là se définit sa nature, par là aussi elle s’intègre à un ensemble de systèmes de même caractère. Pour Saussure, à la différence de Peirce, le signe est d’abord une notion linguistique, qui plus largement s’étend à certains ordres de faits humains et sociaux. (5)

D’une manière générale, l’objet principal de la sémiologie sera « l’ensemble des systèmes fondés sur l’arbitraire du signe ». (6)

Ces signes, pour naitre et s’établir comme système, supposent la langue, qui les produit et les interprète. Ils sont donc d’un ordre distinct, dans une hiérarchie à définir. On entrevoit déjà que, non moins que les systèmes de signes, les RELATIONS entre ces systèmes constitueront l’objet de la sémiologie. (7)

Un système sémiotique se caractérise : […]

Le MODE OPÉRATOIRE est la manière dont le système agit, notamment le sens (vue, ouïe, etc.) auquel il s’adresse.

Le DOMAINE DE VALIDITÉ est celui où le système s’impose et doit être reconnu ou obéi.

La NATURE et le NOMBRE DES SIGNES sont fonction des conditions susdites.

Le TYPE DE FONCTIONNEMENT est la relation qui unit les signes et leur confère fonction distinctive. (8)

Les caractères qui sont réunis dans cette définition forment deux groupes : les deux premiers, relatifs au mode d’opération et au domaine de validité, fournissent les conditions externes, empiriques, du système ; les deux derniers, relatifs aux signes et à leur type de fonctionnement, en indiquent les conditions internes, sémiotiques. Les deux premières admettent certaines variations ou accommodations, les deux autres, non. (9)

Le premier principe peut être énoncé comme le PRINCIPE DE NON-REDONDANCE entre systèmes. Il n’y a pas de ‘synonymie’ entre systèmes sémiotiques ; on ne peut pas ‘dire la même chose’ par la parole et par la musique, qui sont des systèmes à base différente. (9)

[…] il s’agit de déterminer si un système sémiotique donné peut s’interpréter par lui-même ou s’il doit recevoir d’un autre système son interprétation. Le rapport sémiotique entre systèmes s’énoncera alors comme un rapport entre SYSTÈME INTERPRÉTANT et SYSTÈME INTERPRÉTÉ. C’est celui que nous poserons, à grande échelle, entre les signes de la langue et ceux de la société : les signes de la société peuvent être intégralement interprétés par ceux de la langue, non l’inverse. La langue sera donc l’interprétant de la société. A petite échelle on pourra considérer l’alphabet graphique comme l’interprétant du Morse ou du Braille, à cause de la plus grande extension de son domaine de validité, et en dépit du fait qu’ils sont tous mutuellement convertibles. (10)

Tout système sémiotique reposant sur des signes doit nécessairement comporter (1) un répertoire fini de SIGNES, (2) de règles d’arrangement qui en gouvernent les FIGURES (3) indépendamment de la nature et du nombre des DISCOURS que le système permet de produire. (12)

Risto Heiskala “Semiootilise sotsioloogia suunas”

October 22, 2012 Leave a comment

Heiskala, Risto 2012. Semiootilise sotsioloogia suunas: semioloogia, semiootika ning fenomenoloogilise sotsioloogia süntees. – Acta Semiotica Estica IX: 42-65

Strukturalistlik kooditeooria:

1) Struktuure mõistetakse kui suletud koode. […] Subjektid  on  seega  oma  tegevuses täielikult  struktuuri  külge  seotud.  Kõik teated, mida saab edasi anda, on juba koodi kätketud ning „enne kui edastamine  on  isegi  alanud,  teab  vastuvõtja  juba  kõike,  mida  on võimalik  öelda.  Ainus,  mida  ta  ei  tea,  on  see,  mida  faktiliselt öeldakse” (Descombes 1979: 93–94).

2) Assotsiatiivsed  suhted  tõlgendatakse  ümber  paradigmaatilisteks suheteks, millel on lõplik arv elemente (Barthes 1994: 59).

3) Süntagmaatilised  suhted  välistatakse  struktuurist  ja  inkorporee-ritakse  kõnes  aset leidvasse  realiseerimisvaldkonda  (Barthes  1994: 59–60).

4) Struktuuri  elementide  vahelised  suhted  pole  mitte  ainult  binaarsed, vaid ka hierarhilised selles  mõttes, et üks  liige on  opositsiooni alusväärtus (default value) ja teine tuletatud liige.

5) Struktuurid on teadvustamatud.

6) Struktuurid  on  universaalsed. (46-47)

Strukturalismi  vorm,  mis  võtab  omaks  need  alusveendumused, nagu  ka  enamik  strukturalismi  vorme,  mis  võtavad  omaks  vaid mõned neist, satuvad raskustesse vähemalt kahes küsimuses. Esiteks ei  suuda  nad  vastata  küsimusele,  kuidas  struktuurid  muutuvad. Teiseks  ei  suuda  nad  tegeleda  kodeeritud  tähenduste  situatsiooni-liselt  loovate  kasutustega  (vt  nt  Sperber,  Willson  1986). (47)

Neostrukturalistlik teooria:

1) Semioosis  leidub  (suhteliselt)  suletud  koode  nagu  foneemide süsteem,  liiklusmärgid  või  sõjaväelised  auastmed,  kuid  need moodustavad  pigem  erijuhud  kui  reegli.  Kogu  kultuur  ise  kui hiiglaslik  struktureeritud  ja  struktureeriv  tähendussüsteem  on pidevas artikulatsiooni voolavuses. […] Artikulatsioonimoment  on  just  täpselt  see  punkt,  kus erinevuste  mäng  transformeerub,  piiramisprotsessi  kaudu,  keeleliseks või semioloogiliseks struktuuriks kui sotsiaalseks faktiks (vt nt samas,  166–167, 182). See sotsiaalne  fakt  ei  ole  aga  järeleandmatu ja  suletud  kood  ilma  muutusteta,  vaid  strukturatsiooni  või artikulatsiooni- ja ümberartikulatsiooniprotsess.

2) [Juba Saussure ise] mõistis  assotsiatiivseid  suhteid eksplitsiitselt lõpututena ja igast antud liikmest mitmetes suundades selliselt kiirguvatena, et see tootis pidevas voolavuses oleva situatsiooniliselt varieeruva võrgustiku.

3) Nagu  ülal  vihjatud,  on  võimalik  struktuuri  mõistet  tõlgendada nõnda, et nii süntagmaatilised kui ka assotsiatiivsed suhted temasse panustavad.

4) […] pole  mingit  põhjust  arvata,  et  kõik  suhted  on binaarsed.  Peirce  näiteks  tõlgendab  märgisuhet  triaadilisena.  Järg-mises  alapunktis  püüan  ma  näidata,  et seda märgikontseptsiooni võib ilma suurema ümbertegemiseta mõista kui struktuurielementide artikulatsiooni kirjeldust […]

5) Küsimus  struktuurielementide  loomusest  on  sattumuslik  probleem ning see muudab vajalikuks empiirilised uurimused erinevates kontekstides. On  ilmselge,  et  kultuuris  on hierarhilisi  erinevusi (näiteks  sõjaväelised  auastmed).  On  samuti  ilmselge,  et  leidub erinevuste  süsteeme,  mis  on  osaliselt  hierarhilised  (näiteks  soosüs-teem,  mille  murenemine  on  edenenud  selliselt,  et  naised  on  omandanud  positsioone  ja  omadusi,  mida  varem  seostati  ainult  meeste identiteediga).  Ent  on  samuti  erinevuste  süsteeme,  mis  ei  ole  üldse hierarhilised  (näiteks  värvide  klassifitseerimise  süsteem)  või  on osaliselt hierarhilised ja osaliselt mitte (näiteks soosüsteem).

6) Kuigi  võib  olla  teadvustamatuid  struktuure,  ei  ole  tarvilik,  et struktuur  oleks teadvustamatu  ning  suur  osa  (enamik?)  strukturridest, mida uurivad sotsiaalteadlased, on kas täielikult või valdavalt toimijate teadvustatud või eelteadvustatud refleksiooni haardeulatuses.  Sel  juhul  seisneb  uurija  panus  peamiselt  süsteemi  laiahaardelises  ja eksplitsiitses  kodifitseerimises.

7) […] leidub igas kultuurili-ses  süsteemis  mõningaid  universaalseid  dimensioone;  s.t,  selle asemel, et märgid oleksid täiesti meelevaldsed, on nad teatud ulatu-ses  bioloogiliselt motiveeritud […] isegi  kui  tunnistame,  et  struktuurides leidub  universaalseid  dimensioone  ja  et  nende  uurimine  võib  olla viljakas, siis sotsiaalteadlane või kultuuriuurija on enamasti huvitatud  ajaliselt  ja  kohaliselt  varieeruvatest  protsessidest  ning  struktuuridest. (48-50)

[…] tähistaja  ning  tähistatava  artikulatsiooni  võib  tõlgendada  kui märgi  kolmandat  komponenti.  Lisaks  võib  esitada  saussure’iliku  ja peirce’iliku  märgi  vahelise  isomorfilise  suhte  nõnda,  et tähistaja=esitis;  tähistatav=objekt;  ja  tähistaja  ning  tähistatava artikulatsioon=tõlgend. (52)

[…] töötas  Peirce  väga  sageli  kontseptsiooniga semioosist,  milles  märgi  objekt  ei  olnud  mingi  semioosi  väline osutus  (referent),  vaid  selle  sisene  representatsioon. […] Sellel  üldisemal  kultuuri-semiootilisel  väljal  on  objekt  identne  saussure’iliku  tähistatavaga. Teisisõnu on ta konstruktsioon, mis stabiliseerub kultuuriprotsessis. (52)

Tema [Peirce’i] jaoks oli semioos  see  viis,  kuidas  kultuur  aset  leiab  ning  selles  laiemas semiootilise  uurimuse  alas  jõudis  tema  objektimõistmine  lähedale sellele,  kuidas  Saussure  mõistis  tähistatavat. (52)

Mis  siis  viitab  liikumisele  ja  muutusele? Neostrukturalistlik  vastus  on  artikulatsioon,  mida  võiks  mõista peirce’ilike tõlgendite ahela ajalise vooluna. See tähendab ütelda, et viisi,  kuidas  neostrukturalistlik  struktuur  on  pidevas  artikulatsiooni ja  ümberartikulatsiooni  protsessis,  võib  mõista  peirce’iliku semioosina. (53)

Sel moel saame kõige üldisema võimali-ku kirjelduse semioosist kui protsessist, milles kultuur kui märgisuhete struktuur  on  pidevalt  ümberartikuleeritud  tõlgendite  voolus. (54)

Nad [Berger ja Luckmann]  defineerisid  institutsiooni  kui  teatud  vormis  harjumus-pärastatud  käitumise,  milles teatud  liiki  toimijad  ning  tüüpilised tegutsemisskeemid  on  vastastikku  tüpiseeritud;  ja  legitimatsiooni kui  institutsiooni  diskursiivse  põhjendamise  (seoses  näiteks  sellesünni ja funktsiooni ajalooga). Nendest definitsioonidest oli sotsiaal-teoorial kasu, kuna enam polnud tarvis tõmmata teravat eraldusjoont ühelt  poolt  tähenduse  kultuuriliste  tõlgenduste  ja  teiselt  poolt ühiskonna  institutsiooniliste  struktuuride  vahele  ning  seejärel küsida,  kumb  määrab  kumma. Selle  asemel  oli  tee  tähenduste tõlgendustest  sotsiaalstruktuuri  faktideni  kontiinum,  kus  erinevate elementide  vastastiksõltuvuse  ja  määratlemise  suhted  võivad erinevatel ajahetkedel sattumuslikel viisidel varieeruda. (57)

Peirce’i  terminites (CP  5.480)  võiksime  ütelda,  et  kontiinumis  harjumus  (habit)–uskumus–tõene uskumus, muudavad Berger ja Luckmann teadmiste sotsioloogia  fookust  ülemineku  kaudu  tõese  uskumuse  kategooriast uskumuse  kategooriasse;  ent  ka  nende  harjumuse  mõiste  on defineeritud  sellel  tasemel  ning  ei  ole  võimeline  end  suruma peirce’iliku harjumuse mõiste veelgi fundamentaalsemale tasemele. (57)

[…] tähenduse artikulatsiooni (Saussure) või objekti ja märgi ühenda-mist  tõlgendi  poolt (Peirce)  võib  mõista  intentsionaalse  aktina. (58)

[…] uue  uurimise  alamvälja  avamine,  milles  toimi-jad  ise  ei  ole  oma  tähistamistegevuse  kompetentsed  tõlgendajad ning  nende  tõlgenduste  asemel  või  lisaks  nendele  vajame hüpoteetilisi  tõlgendusi  näiteks  semiootikute,  kriitiliste  sotsioloogide  või psühhoanalüütikute  poolt  (vt  Bourdieu  1980;  Silverman  1983). (58)

[…] toob  strukturalistlik artikulatsiooniteooria lisaks märgi teadvusele ilmumise aktile sisse assotsiatiivsed ja süntagmaatilised suhted, mis märgil on teiste märkidega.  Sel  viisil  on  fenomenoloogiline  sotsioloogia  vabastatud „kohalolu  metafüüsikast”  ja  sellega  seotud  püüdlustest  leida „sisekõnet” (Husserl) või mõnd muud tähistajate mõjust saastamata „transtsendentaalset tähistatavat” (vt Derrida 1973; 1981). (58)

Winfried Nöth “Ecosemiotics and the Semiotics of Nature”

September 9, 2011 Leave a comment

Nöth, Winfried 2001. Ecosemiotics and the Semiotics of Nature. – Sign Systems Studies 29.1: 71-81

At the interface between semiotics and ecology, ecosemiotics is the study of environmental semioses, i.e., the study of sign processes which relate organisms to their natural environment. (71)

Communication, defined as a sign process which involves a sender and a receiver, occurs not only among humans, but also between all other organisms throughout the whole biosphere. Not only cultural semiotics, but also bio- and zoosemiotics are hence concerned with processes of communication. Signification, by contrast, which concerns sign processes without a sender, predominates in ecosemiotics, where organisms interact with a natural environment that does not function as the intentional emitter of messages to the interpreting organism. (72)

Ecosemiotics will have to be an approach to semiosis based on the assumption of a very low „semiotic threshold“ between signs and non-signs if it does not reject such a threshold altogether. (72)

Ecosemiotics in this vein [for example the structuralist tradition] is hence the study of the culturalization of nature. Let us call this approach cultural ecosemiotics. (73)

Mind, thought, and semiosis are basically synonyms to Peirce. His radical thesis is: wherever there is semiosis, there is mind. Mind is not only in humans, but also in their natural environment. Peirce did not even believe in a dualism between matter and mind. Instead, he defended the general principle of continuity from nature to mind, which he called synechism. Instead of an opposition, there is continuity between the mind and the natural environment. (75)

But how can teleology be at work in the interpretation of natural signs without a sender? In communication, as we have seen, teleology is rather evident since there is a purpose of a sign producer and an interpreter’s effort to understand as the guiding principles of semiosis. In the interpretation of natural signs, the teleological effect comes from the dynamical object, from the semiotic control which the natural object exerts on the outcome of sign interpretation, the interpretant. (77-78)

[…] Jakob von Uexküll […]abandoned the dualism between the inner and the outer world with his constructivist thesis that the organism’s inner world contains a cognitive model of its outer world so that the natural environment can so to speak be found within, and not, outside of the organism. (78)

Lucia Santaella “What is a Symbol?”

Santaella, Lucia 2003. What is a Symbol? S.E.E.D. (Semiotics, Evolution, Energy, and Development) 3, no. 3: 54-60

The legi-sign is a law that is a sign. But here we have to consider that Peirce’s concept of law is very original. It cannot be confused with necessity neither with norm, since this latter is just a conventional translation of law. For Peirce, law is a living power, a permanent conditional force (CP 3.435), that is, a regularity in the indefinite future (CP 2.293).

The law of representation is in the sign itself, so that it is bound to produce an interpretant sign or a series of interpretant signs as general as the legisign itself. It is through the interpretants that its character of sign is accomplished. It is the law that will lead the sign to be interpreted as a sign, since the legisign functions as a rule that will determine its interpretant, a rule that will determine it to be interpreted as refering to a given object.

The meaning that Peirce gave to a symbol, that of a conventional sign that depends on a habit acquired or inate (2.297), is not new since it goes back to its original meaning.

For Peirce, symbols function as such not in virtue of a character that belongs to them, neither in virtue of a real connection with their objects, but simply in virtue of being represented as being signs (CP 8.119). In contrast with the icon, whose relation to the object is founded in a mere resemblance, and in contrast with the index, whose relation to the object is a relation of fact, an existencial relation, the ground of the relation of the symbol with its object depends on an imputed, arbitrary and non motivated character. Hence, the symbol is a sign which is connected to its object thanks to a convention that it will be interpreted as such and also through an instinct or an intellectual act that takes the symbol as representing its object, without the need of any action to occur and establish a factual connection between sign and object (CP 2.308).

The symbol, in itself, in its nature of a legi-sign, is a general type, an abstraction. The object of the symbol is no less abstract than the symbol.

not only the symbol but also the object and its interpretant, all the three have a general nature. They are abstract types. From this the self reproductive character of the symbol is derived, since the symbol is only constituted as such through the interpretant.

Consequently the symbol is connected to its object in virtue of an idea in the mind that uses the symbol, without which this connection would not exist (CP 2.299). This means that the symbol would lose its character of a sign if there was no interpretant (CP 2.304).

“A Symbol is a sign which refers to the Object that it denotes by virtue of a law, usually an association of general ideas, which operate to cause the Symbol to be interpreted as referring to that Object” (CP 2.249).

“the significative value of a symbol consists in a regularity of association, so that the identity of the symbol lies in this regularity” (CP 4.500).

“habits are general rules to which the organism has become subjected” (CP 3.360).

not only the interpretant but the symbol itself is also a habit or effective general rule (CP 2.249). This is why the symbol is able to activate in the mind of the interpreter an interpretive rule that, once embodied in the mind of a particular interpreter, will produce an association of general rules, an associative regularity (CP 4.500), that is, a habitual connection between the sign and its object.

Although the object of the symbol is as general as the symbol itself, there are singular cases to which it applies. How does it apply? Through an index. That is the reason why in the universe of verbal discourse, there are different types of words, those that are general, which are strictly symbolic, and the indexes, as the personal pronouns, the demonstrative pronouns, the adverbs of place etc. These latter constitute the indexical ingredient of the symbol, also called the marks of enunciation whose function is to connect thought, discourse, the sign in general to particular experiences.

Qualitative generality is ‘of that negative sort which belong to the merely potential, as such, and this is peculiar to the category of quality’. Nomic generality is ‘of that positive kind which belongs to conditional necessity, and this is peculiar to the category of law’ (CP 1.427). I know of no further way to characterize these two types of entitative generality, other than to note that they correspond to Peirce’s firstness and thirdness […]

The indexical sinsign is the only type of sign that lacks generality. It always indicates, it points to individuals or collections of individuals. The icon presents an entitative generality of the qualitative type. The symbol, on its turn, presents both the referential generality and the entitative generality of the nomic type, that is, the generality that belongs to conditional necessity. However, once the symbol contains inside itself elements of iconicity and elements of indexicality it functions as a synthesis of all the three dimensions.

We have already seen that to connect thought to a particular experience or a series of experiences linked by dynamical relations (CP 4.56), the symbol needs indexes. Hence, the symbol’s power of reference comes from its indexical ingredient. However, indices cannot signify. To be able to signify, a symbol needs an icon. But this is not an icon tout court, but a special type of icon, that is, an icon that is connected to a symbolic ingredient. This ingredient or symbol part was called ‘concept’ by Peirce. The icon part was called ‘general idea’. For Ransdell (ibid., p. 184), the concept is the meaning and the general idea is signification. The concept or meaning corresponds to the general and not actualized habit. The icon part or general idea actualizes habit producing signification.

“An idea which may be roughly compared to a composite photograph surges up into vividness, and this composite idea may be called a general idea. It is not properly a conception; because a conception is not an idea at all, but a habit. But the repeated occurrence of a general idea and the experience of its utility, results in the formation or strengthening of that habit which is the conception; or if the conception is already a habit thoroughly compacted, the general idea is the mark of the habit” (CP 7.498)

The iconic part of the symbol is the actualization of the concept or habit which is an objective general as much as a subjective of the nomic type. This is the authentically symbolic ingredient of the symbol which is so general that without indices to particularize its referentiality, and without the icon to embody its nomic generality, the symbol would be impotent to inform and to signify anything.

Uwe Wirth “Abductive Inference and Literary Theory”

Wirth, Uwe 2001. Abductive Inference and Literary Theory – Pragmatism, Hermeneutics and Semiotics. – Digital Encyclopedia of Charles S. Peirce. http://www.digitalpeirce.fee.unicamp.br/p-infwir.htm

 

In The Limits of Interpretation, and earlier in The Role of the Reader, Eco points out that the logic of interpretation is very similar to the logic of a detective’s investigation.

This “detective logic” is nothing but “abductive inference”, as Peirce defined it. Interpretation is “the process of adopting hypotheses” (CP 2.777):

“abduction (…) furnishes the reasoner with the problematic theory which induction verifies. Upon finding himself confronted with a phenomenon unlike what he would have expected under the circumstances, he looks over its features and notices some remarkable character or relation among them (…) so that a theory is suggested which would explain (that is, render necessary) that which is surprising in the phenomena. He therefore accepts that theory so far as to give it a high place in the list of theories of those phenomena which call for further examination” (CP 2.776).

According to Peirce, every inquiry and every interpretation starts necessarily with an Abduction that focuses one aspect and selects it as relevant. But unless this abductive choice is legitimized by practical tests, the hypothesis cannot be reasonably entertained any longer. The most important “guiding principle”, however, “the leading consideration in Abduction” is, “the question of Economy, Economy of money, time, thought and energy” (CP 5.600). This “Economy of Research” provides the possibility to prove a hypothesis with minimal effort and with maximal effect. But, of course, economy does not guarantee truth.

Once we have accepted the detective paradigm as a description of our role as interpreters of text-signs and world-signs, the most important consequence is that the epistemological status of the interpreter is no longer that of a judge. A judge stands outside the discourse, a detective is always in the discourse.

But at least in one respect the detective model is not sufficient: A text, unlike a phenomenon in the world, is not only a dissemination of symptoms but also a dialog, attempting to make the reader a participant. For Gadamer interpreting is “the quest for the question the text is responding to”, the interpretive logic of Hermeneutics is a dia-logic. This presupposes not only the understanding of the antecedental question but also the understanding of the logic of dia-logic – i.e., the discoursive rules and “guiding principles”. The rules and principles which govern the discourse, or at least the communicative exchange exclude some possible relations between answer and question as irrelevant and incoherent.

For Derrida the process of understanding thus becomes a symptom for the structural impossibility of detecting precisely that question that the text responds to. Every reading is misreading insofar as all attempts of tracing back to the question that “stands behind” the text are condemned to fail. This breakdown of understanding is on the other hand the “condition of possibility” for the textual “openness”. Eco shares with Derrida the idea of the “potential openness” of a text for infinite interpretations. But he feels – on contrast to Derrida “the fundamental duty of protecting” texts “in order to open them, since I consider it risky to open a text before having duly protected it” (Eco, 1990:54).

Peirce goes very far in the direction that I have called the deconstruction of the transcendental signified, which, at one time or another, would place a reassuring end to the reference from sign to sign. I have identified logocentrism and the metaphysics of presence as the exigent, powerful, systematic, and irrepressible desire for such a signified. Now, Peirce considers the indefiniteness of reference as the criterion that allows us to recognize that we are indeed dealing with a system of signs. What broaches the movement of signification is what makes its interruption impossible. The thing itself is a sign. (Derrida 1976: 49)

Eco suggests that Derrida had to refuse the idea of such a determination since the “deferral” of différance implies a fundamental “indeterminacy” of the whole dynamics of interpretation, not only in the past and present, but also in the future. “I am simply repeating with Peirce,” Eco (1990: 39) writes, “that ‘an endless series of representations, each representing the one behind it (and until this point Derrida could not but agree with this formula), may be conceived to have an absolute object as its limit’ (CP 1.339).”

The interesting point is, that Eco’s textmodel synthesizes the hermeneutic dialog-model with a pragmatic account of meaning. According to Peirce’s famous “Pragmatic Maxim” defining a term’s meaning is equivalent with giving an instruction or a recipe, telling us how to reproduce and derive all possible practical and logical consequences.

“Consider what effects, that might conceivably have practical bearings, we conceive the object of our conception to have. Then, our conception of these effects is the whole of our conception of the object” (CP 5.402).

we could say that truth is not outside the process of interpretation during which the relation between referent and representation, between truth condition and truth value is set up. Peirce called this process of interpretive practice “Semiosis”. Semiosis is based on hypothetical reasoning and experimental hypotheses testing; it fuses “making” and “finding”, recognition and interpretation.

since the coherence of the text turns out to be a mere interpretive assumption, only evaluated by the consistency of the interpreter’s hypotheses about the text, interpreting something as coherent already implies “making” it consistent.

the interpreter’s consciousness, understood as the capacity for synthetic abductive reasoning becomes an ideal point without expansion, an “Archimedic Pin Point” on the border between inside and outside. Like the point of suspension for a pendulum, the consciousness works “as if” it would stand outside the system.