Archive

Archive for the ‘Julia Kristeva’ Category

Julia Kristeva “Semiotics: A Critical Science and/or a Critique of Science”

January 17, 2012 Leave a comment

Kristeva, Julia 1986. Semiotics: A Critical Science and/or a Critique of Science. – Kristeva, Julia. The Kristeva Reader. New York: Columbia University Press: 74-88

Tundes pakilist vajadust eneseanalüüsi järele, pöördub tänapäeva teaduslik diskursus keelte uurimise poole ja püüab välja tuua mudeleid, mis on nende (ja tema enda) aluseks. Teiste sõnadega, sel määral, mil sotsiaalset praktikat (ökonoomika, argiteadvus, „kunst” jmt) vaadeldakse märgisüsteemina, „mis on struktureeritud kui keel”, allub iga taoline praktika (olles loomuliku keele suhtes sekundaarseks mudeliks, olles modelleeritud tema eeskujul ja modelleerides teda omakorda) teaduslikule analüüsile. Just siin konstitueerub, või, mis on praegusel hetkel õigem, otsib ennast semiootika. (75)

Semiootika — see on formalisatsioon, mudelite tootmine. Seetõttu peame me semiootikast rääkides silmas just nimelt mudelite, st formaliseeritud süsteemide, millede struktuur on isomorfne ja analoogne mingi teise süsteemi (mis on uurimisobjektiks) struktuuriga,  välja töötamist (alles eesseisvat). (76)

Määratledes semiootika kui mudelite tootmise, viitasime me mitte ainult tema objektile, vaid puudutasime ka spetsiifilist eripära, mis teda teiste „teaduste” seas esile tõstab. Nii nagu täppisteaduste mudelid, nii on ka semiootikas loodavad mudelid oma olemuselt representatsioonid ja omavad nendena ajalis-ruumilisi koordinaate. Semiootika aga selle poolest erinebki täppisteadustest, et ta toodab nimelt selle modelleerimise teooriat, milleks ta ise on — teooriat, mida võib põhimõtteliselt rakendada objektidele, mis ei ole representatiivsed oma olemuselt. (77)

[…] teooria loob üheaegselt (kusjuures iga kord uuesti) nii semiootika objekti (uuritava praktika tüübi semiootiline tasand), kui ka selle tööriista (mudeli tüüp, mis vastab teatud semiootilisele struktuurile, mis on teooria poolt välja toodud). (77)

[…] semiootika ei ole midagi muud, kui katkematu omaenese objekti ja/või omaenese mudelite ümberhindamine, nende mudelite (aga järelikult ka nende teaduste, kust nad üle on võetud) kriitika, ja samuti iseenda (kui kindlakskujunenud tõdede süsteemi) kriitika. (77)

Öeldu tähendab, et semiootika enesekonstrueerimine ei saa olla midagi muud peale semiootika kriitika, mis on suunatud millelegi semiootikast erinevale — ideoloogiale. (78)

Igasugune semiootika on seega võimeline konstitueeruma ainult kui semiootika kriitika. Olles ruumiks, kus teadused ära kaotatakse, esitub semiootika kui selle protsessi eneseteadvus  ja seega kui „teaduslikkuse” ümberhindamine; olles midagi vähemat (või suuremat) kui teadus, on ta pigem agressiooni ja illusioonide kaotamise ruumiks teadusdiskursuse sees. (78)

Selline semiootika staatus eeldab: 1. semiootika erilist suhet teiste teadustega, sealhulgas lingvistika, matemaatika ja loogikaga, mille mudeleid ta kasutab. 2. uue terminoloogia loomist ja vana lammutamist. (79)

Kuni praeguse ajani määratlesime me semiootika objekti kui teatud semiootilist tasandit, st niisugust tähistavate praktikate läbilõiget [coupe], kus tähistatavat modelleeritakse tähistajana. (80)

[…] kuna semiootika on diskursuse , st iseenda teadus-teooria, kuna ta püüab ära tabada toodetud produktile eelneva  tootmise dünaamilist liikumist, kuna, järelikult, ta hakkab vastu representatsioonile ja samal ajal kasutab mudelite (representatiivsete) abi, kuna, lõpuks, ta püüab ületada sedasama formalisatsiooni, mis ainult annabki talle määratletuse  ja mida ta ise kõigutab teooriate, mille objektiks on ettekujutamatu (mõõdetamatu), abil, —   sedavõrd  tootmise semiootika rõhutab, et tal on tegemist teistsuguse objektiga kui kommunikatiivse vahetuse objekt (mis /40/allub representatsioonile ja rerepresenteerib ise), mis on täppisteaduste objektiks. Koos sellega, rõhutades teaduse (täpse) terminoloogia lõhkumise vajalikkust, orienteerib ta seda (terminoloogiat) selle teise näitelava suunas, kus toimub väärtuse tekkimisele eelnev töö, mida me võime esialgu vaid suure vaevaga eristada. (85)

Advertisements