Archive

Archive for the ‘Jüri Lipping’ Category

Jüri Lipping “Georges Canguilhem: Elu, norm, patoloogia”

February 3, 2014 Leave a comment

Lipping, Jüri 2012. Georges Canguilhem: Elu, norm, patoloogia. Akadeema nr 4: 579-601

Sest nukker ja trööstiv tõdemus „eksimine on inimlik” teiseneb Canguilhemi puhul jaatavaks, lausa nietzschelikuks paatoseks: elu on see, mis võib minna valesti. Enamgi: just vigane, hälbiv ja avatud elu võib teatud tingimustel osutuda ülimaks normatiivsuse kandjaks (autonoomse eksistentsi tähenduses), samas kui väliste normidega muganduvat ja staatilist keskmist järgivat eluvormi varitseb oht jääda heteronoomseks ja muutuda sellisena ka patoloogiliseks. (583-584)

Foucault jaoks on siin tegu olulise lahknevusega: fenomenoloogia nõudis „elatud kogemuselt” igasuguse teadmisakti algupärast tähendust. Kuid kas ei võiks või ei tuleks seda otsida hoopis „elava” enese juurest? Sellest äratundmisest võrsub nn vitaalne ratsionalism, epistemoloogiline vaatepunkt, mis üritab panna subjekti klassikalise ideaali asemele „elavad olendid”, niisiis subjektikeskse fenomenoloogilise „eluilma” le vecu asemele le vivant’i. (587)

Kuidas mõtestada fakti, et elava(t)e hulgas leidub olendeid, kes on võimelised teadma, sealhulgas teadma lõpuks ka elu ennast – ja seda teadmist mõistete abil liigendama? (589)

[…] elu kui sellist iseloomustab taandamatus (etteantud) normile ehk teisisõnu, elu ise (oma kõige elementaarsemal kujul) on normatiivne tegevus. Normatiivsus ei tähenda Canguilhemi jaoks mitte üksnes reeglite järgimist, vaid eeskätt just võimet kehtestada iseendale uusi norme, luua ja uuendada väärtusi sõltuvalt olukorrast ja vajadustest (näiteks väliste tingimuste muutumise korral jne). (590)

Kui teaduste ajalugu on pidevusetu, kui ta on rida „parandusi” ja uusi jaotusi ilma mingi lõpliku tõehetketa, siis on põhjuseks see, et „viga” moodustab (mitte ajutise häire ega pelgalt edasilükatud lõpplahenduse, vaid) elule iseloomuliku ja liigi kestmisele hädavajaliku mõõtme. Ja kui mõiste on vastus, mille elu ise on andnud sellele aleatoorsusele, sellele hälbele, sattumusele, juhusele, siis tuleb möönda, et just eksimine on see alus, millelt tekib inimmõtlemine ja selle ajaloolisus. (590)

Kuid seoses arstiteaduse otsustava arenguga 19. sajandil muutus haigus kvantitatiivseks suuruseks: patoloogilistes protsessides hakati nüüd nägema normaalsete protsesside väärtalitlust, kvantitatiivset (liiga palju või liiga vähe) hälvet, mida on võimalik inimliku sekkumise kaudu pöörata tagasi normaalseteks. Seeläbi patoloogilisuse mõiste samahästi kui minetas oma eriomase sisu ning muutus pelgalt statistiliseks ebanormaalseks asjade seisuks. (591)

Tänase päevani seisneb tervis (positivistlikust vaatepunktist) keha alalhoidmises teatud füsioloogiliste konstantide hulga piires, mida väljendavad näiteks mingi populatsiooni statistiliselt keskmised näitajad ja milles kõrvalekaldumine annab märku haiguse saabumisest. (592)

Siit ka Canguilhemi teesi radikaalsus: see jäävus ja püsivus, mis positivistlikus traditsioonis iseloomustas tervislikku seisundit, defineerib nüüd patoloogiat. Tervis pole mitte niivõrd normaalsus (piirides püsimine, statistiline keskmine), kuivõrd normatiivsus (muutlikkus, vahelduvus, loovus, hälvete omaksvõtt). Seetõttu puudub tervisel etteantud ja ennustatav sisu (tervislik seisund on paratamatult määramatu loomusega, fikseeritud parameetritele allumatu) – ta ei ole uurimisobjekt, millest saaks tuletada kõikide tervislike seisundite paratamatuid tingimusi. Tervis muutub teadmise objektiks alles siis, kui see nii-öelda lakkab töötamast. (593)

Kriteeriumiks bioloogilise fakti tunnistamisel patoloogiliseks pole mitte (objektiivne) kõrvalekalle statitistlisest keskmisest (normist), vaid selle pärssiv toime indiviidi võimalustele oma keskkonnaga suhtlemisel, mis (subjektiivselt) avaldub kannatuse ja võimetuse kogemuses. (593-594)

Canguilhemi jaoks ei ole patoloogilisuse vastandsõna mitte normaalsus (statistiliselt sage korduvus), vaid normatiivsus (eneseületamisvõime); haigus ei lähtu siin esmajoones mitte kõrvalekaldest, vaid kahanenud võimekusest, mis väljendub kannatuse, piiratuse ja suutmatuse kogemuses. (594)

Säärasel juhul ei osutu patoloogiliseks mitte normidest kõrvalekaldumine, vaid just mugandumine ise, sõltuvuse, kooskõlastamise ja kuulekuse kultuuri viljelemine, sest see päädib omaenese võimaluste ahenemisega, võimekuse kuhtumisega ja lõppkokkuvõttes autonoomsuse minetamisega. Canguilhemi üks kuulsamaid aforisme tabab seda täpselt: „Anomaalia ei ole ebanormaalsus. Kõrvalekalle ei tähista haigust.” (596)