Archive

Archive for the ‘Juri Lotman’ Category

Juri Lotman ja Boriss Uspenski “Kultuuri semiootilisest mehhanismist”

September 5, 2013 Leave a comment

Lotman, Juri; Boriss Uspenski 2013. Kultuuri semiootilisest mehhanismist. – Uspenski, B. Vene kultuuri jõujooni. Valik artikleid. Tartu: Ilmamaa, 207-239.

Kultuur on struktuursuse generaator, ja sedaviisi loob ta inimest ümbritseva sotsiaalse sfääri, mis biosfääri kombel teeb võimalikuks elu – siiski mitte orgaanilise, vaid ühiskondliku elu.

Kuid selleks, et niisugust rolli täita, peab kultuur eneses sisaldama struktuuripõhist „šabloone väljatöötavat seadet”. Seda funktsiooni loomulik keel täidabki. Nimelt tema varustab koosluse liikmed intuitiivse struktuuritajuga; oma võimega muuta reaalide „avatud” maailm nimede „suletud” maailmaks paneb ta inimesi tõlgendama struktuuridena niisugust laadi nähtusi, mille struktuursus ei ole enesestmõistetav. Seejuures ilmneb, et tervel real juhtudest polegi oluline, kas see või teine mõtet kujundav alge on struktuur otseses mõttes. Piisab, et kommunikatsioonis osalejad peavad seda struktuuriks ja kasutavad seda struktuurina, et sedamööda hakkaksid ilmnema selle struktuuriomased jooned. Mõistagi on eriti tähtis, et kultuuri keskmes on sedavõrd võimas struktuursuse allikas, nagu seda on keel.

Struktuursuse presumptsioonil, mis keelelise suhtlemisvilumuse resultaadina välja kujuneb, on võimas korrastav toime kommunikatsioonivahendite kompleksile tervikuna. Niisiis baseerub kogu inimkogemuse säilitamise ja vahendamise süsteem teataval konstsentrilisusel, mille keskmes asuvad enesestmõistetavamad ja püsikindlamad (n-ö kõige struktuursemad) struktuurid. Äärealadele lähemal paiknevad moodustised, millede struktuursus ei ole ilmne või pole leidnud tõestust, kuid mis üldistesse märgilis-kommunikatsioonilistesse situatsioonidesse sisestatuna funktsioneerivad struktuuridena. Niisugustel kvaasistruktuuridel on inimkultuuris nähtavasti väga kaalukas koht. Veel enamgi: just teatav seesmine korrastamatus, poolik plaanipärasus tagab nii inimkultuuri suurema sisemise mahutavuse kui ka dünamismi, mida korrapärasemad süsteemid ei tunne. (Lotman, Uspenski 2013: 211-212)

Advertisements

Juri Lotman “Kultuur kui subjekt ja iseenese objekt”

August 16, 2013 Leave a comment

Lotman, Juri 1999. Kultuur kui subjekt ja iseenese objekt. – Lotman, J. Semiosfäärist. Tallinn: Vagabund, 37-52.

[…] sedamööda, kuidas uurimisprotsess use üha enam uurimisobjektiks sai, muutus käsitus uurija asendist keerukamaks ja aktualiseerus traditsioon, mis saab alguse Kantist. Analüüsiobjektiks on nüüd analüüsi mehhanism, teadmine teadmisest. Küsimuselt, kuidas vaim tekstis kehastub, nihkub huvi küsimusele, kuidas auditoorium teksti vastu võtab. […] Kultuuri ajalugu kangastub evolutsioonina kultuuri tõlgendamises – ühelt poolt tema kaasaegse auditooriumi, teisalt järgmiste põlvkondade, k.a teadusliku tõlgendustraditsiooni poolt. Esimesel juhul toimub interpretatsioon kõnealuse kultuuri sünkroonias ja on otsekui osa sellest, teisel juhul on ta kandunud diakrooniasse ja tal tuleb tegemist teha kõigi ühest keelest teise tõlkimise raskustega. (39-40)

Uuteks tekstideks nimetame tekste, mis tekivad pöördumatute protsesside (Ilya Prigogine’i mõistes) tagajärjel, s.o tekste, mis on teatul määral ennustamatud. (41)

Tähendust tekitava struktuuri töö teine iseärasus on ta võime siseneda omaenese sisendisse ja iseend transformeerida. Omaenda vaatepunktist paistab ta kui tekst teiste seas ja on seega endale normaalseks semiootiliseks „toiduks”. Siit tuleneb monaadi loomupärane võime enesekirjelduseks (eneserefleksiooniks) ja iseenese tõlkimiseks metatasandile. (42)

Mittetasakaaluliste olukordade iseärasuseks on see, et dünaamilisele trajektoorile ilmuvad Prigogine’i sõnutsi bifurkatsioonipunktid, s.o punktid, kust edasi võib liikumine võrdse tõenäosusega kulgeda kahes (või enamas) suunas, ning pole võimalik ennustada, millises ta tegelikult läheb. Neis tingimustes kasvab järsult juhuslikkuse, kõrvaltegurite osa, mis võivad protsessi edasist kulgu mõjutada. (48)

Kui valiku bifurkatsioonipunktis määrab juhus, siis on ilmne, et mida keerukam oma sisemise korralduse poolest on arenguseisundis viibiv objekt (ja järelikult, mida rohkem ta tekstina sisaldab „juhuslikku”), seda ennustamatum on tema käitumine. (48)

„Subjekti-objekti” kategooriad saavad siin tekkida vaid hetkel, mil enesekirjelduse tasandini tõusnud üksikmonaad modelleerib end kui isoleeritud ja ainsat intellekti. (50)

Niisiis iga kokkupuude ruumiga, mis asub väljaspool kõnealuse semiosfääri piire, nõuab selle ruumi eelnevat semiotiseerimist. (50)

Kuid ka tõeline välismaailm on semiootilises vahetuses aktiivne osaline. Semiosfääri piir on kõrgenenud semiootilise aktiivsuse ala, kus töötavad paljud „metafoorse tõlke” mehhanismid, „pumbates” kummaski suunas vastavalt transformeeritud tekste. Tegelikult käib siin seesama töö mis monaadi erisuguse korraldusega osade piiril ja igasugusel muul semiosfäärisisesel piiril. (51)

Juri Lotman “Autocommunication”

August 12, 2013 Leave a comment

Lotman, Yuri 2001. Autocommunication: ‚I’ and ‚Other’ as addressees. – Lotman, Y. Universe of the Mind. London; New York: I.B. Tauris Publishers, 20-35.

The difference comes down to the fact that while in the ‚I-s/he’ system information is transferred in space, in the ‚I-I’ system it is transferred in time. (21)

Considering everything else Lotman says about autocommunication’s transformational qualities, it may seem that he reduces space strictly to the delivering of messages without any change: messages are being passed along as they are, almost naturally. In this light, also, it seems that autocommunication is necessary if any kind of translation is to occur: all translation is autocommunication: culture can not operate without the dimension of autocommunication.

The ‚I-s/he’ system allows one merely to transmit a constant quantity of information, whereas the ‚I-I’ system qualitatively transforms the information, and this leads to a restructuring of the actual ‚I’ itself. (22)

Messages passed along the i-s/he channel have the ability to trigger autocommunication processes, and if such triggering does not take place, the message will have been meaningless to the adressee? In light of studies of power relations: every effect on a subject needs to trigger his autocommunication processes: power works on autocommunication, inserts itself in the I-I channel.

Simultaneous transmission along two communication channels is not only a property of artistic texts, it is also a feature of culture if we take culture as a single message. We can therefore divide cultures into those where the message transmitted along the general linguistic ‚I-s/he’ channel is predominant, and those oriented towards autocommunication. (33)

Cultures oriented towards autocommunication are capable of great activity, but are often much less dynamic than human society requires. (35)

This statements seems a bit paradoxical: if autocommunication is the only phenomenon that enables a subject to transform itself, how can a culture be less dynamic if it is oriented towards autocommunication? It is here, I think that we need to separate autocommunication from self-description, the latter being an outcome of specific autocommunicational processes, while the formes would signify any kind of inner semiotic activity that has the possibility to transform the subject. Self-description forms the subject in one specific mold, autocommunication transforms, and even makes possible the transformation of, the subject.

The trend towards mental consumerism is a dangerous aspect of the culture which is lopsidedly oriented towards the acquisition of information from outside. (35)

Juri Lotman “Semiotics of Personality and Society”

January 17, 2013 Leave a comment

Lotman, Juri 2008. Semiotics of Personality and Society. – Lepik, P. Universals in the Context of Juri Lotman’s Semiotics. Tartu: Tartu University Press, 225-244

Semiotics deals with issues of signification and communication. But what is it, when we talk about man, that justifies us thinking about communication at all? To what extent is the concept of me connected to signification and communication? (225)

A single being cannot be made to coincide with an „atom“ in a given system. The understanding that a single being in human society corresponds with a being that possess clear boundaries is far from universal. (226)

Approximately, there are two categories of communication: a) within an organism; b) between organisms; within [organisms] takes place signless [communication]; between [organisms] takes place sign [communication]. (Communcating with oneself via signs cannot be considered communication within an organism). (226)

Moving within one culture we consider much to be „innate“, „natural“, etc. Much of what we consider natural proves to be a characteristic of speaking with oneself. The problem of personality is a problem of language as the connection system between me and you. (227)

Existing is a vital element of self. But it is apparent that the concept of „existing“ is itself signified and does not correspond to the concept of biological existence. (227)

The situation forces upon [its own] language. But the thing is that any social behaviour whatsoever is speaking in many languages. (231)

It seems natural that man strives to be successful. But the concept of „success“ depends on the language. (233)

An action is that vital behavioural act that is used to violate a certain prohibition. […] The action is the violation of some kind of social prohibition. (234-235)

A person himself has no meaning, what is meaningful is his place in the system. (236 – of syntagmatic relations)

Social function must be differentiated from social texts! If we say that science has replaced religion, this generally means the replacement of texts, because the religious function has been preserved in society. (238)

Religious attituteds are disastrous for both art and science! (241)

[…] literary scholar: which language is used by the author?; sociologist: into which language is it translated by the reader? (242)

The listener always demands the habitual; he is always annoyed by the speaker’s „philosophizing“. This is why every new system usually starts with a scandal, it is received as something indecent, until it becomes habitual, and therefore, banal. This is why art always disturbs us. If it does not disturb us then it is not working. If Beethoven is „pleasant“, „non-disturbing“, then we are not actually accepting him any more. Therefore, the state of the listener is a state of dissatisfaction with the speaker. (243)