Archive

Archive for the ‘kirjandus’ Category

Freddy Decreus “La notion de “valeur esthétique” dans l’esthétique structurale de Jan Mukarovsky”

September 13, 2014 Leave a comment

Decreus, Freddy 1986. La notion de « valeur esthétique » dans l’esthétique structurale de Jan Mukarovsky. Application au poème 56 de Catulle. Philosophica 38(2) : 77-106.

Au centre de ce mouvement “formaliste” (1916-1930) se manifeste en tout cas un désir très fort de ne plus analyser la dimension esthétique par des modèles extrinsèques (d’origine génético-positiviste), mais, par contre, d’en décrire la spécificité à l’aide d’un modèle sui generis : la science littéraire se réserve comme objet d’étude la “littérarité”, ou, selon les mots de Jakobson, “ce qui fait d’une oeuvre donnée une oeuvre littéraire” (1921: 15). (77-78)

Ainsi M. a été le premier à vraiment mettre en rapport le structuralisme et les études esthétiques (6). Remarquons pourtant qu’il n’a jamais pensé à cet égard développer une théorie ou une méthode bien déterminée, mais qu’il a toujours soutenu qu’il ne s’agit que d’un point de vue épistémologique, d’où peuvent sortir des règles ou des questions méthodologiques. (78-79)

Cette thèse dialectique de la relation entre un tout et ses parties exclut aussi la possibilité de concevoir la structure comme une “Gestalt” (à cause d’une “Gestalt qualität” supplémentaire, qui se situe en dehors des caractéristiques des parties), ou comme une “composition” (ses principes organisateurs comme les proportions, les symétries, ou les relations concentriques ne se pénètrent pas mutuellement) (1945: 20-24). (80)

M. a soutenu depuis l’année 1940 que la structure est d’un caractère énergétique et dynamique. Par “énergétique” il entend dire que tous les éléments ont une certaine fonction à remplir dans une unité qui leur est commune; par l’aspect “dynamique” du tout structural il veut indiquer que les différentes fonctions et leurs relations mutuelles sont assujetties à des changements continuels. La structure du tout se situe donc, à vrai dire, dans un mouvement ininterrompu, ce qui n’est point le cas pour un tout d’ordre additif, ni pour une composition ou un schème, puisque ceux-ci ne sont perturbés par aucun changement (1940a: Il). (80)

Ce qui caractérise la survie de la structure est précisément le fait que son équilibre interne est perpétuellement perturbé, mais qu’il est aussi chaque fois (re )construit. L’unité de la structure doit pour cela toujours être considérée comme un “wechselseitiger Ausgleich der energien” (1947: 8), qui assume le caractère d’un véritable procès (11). De là on comprend que la structure est à chaque moment aussi bien elle-même et pas elle-même: elle est “virtuell ein Abklingen des vergangenen Zustandes und der Beginn des Künftigen” (1947: 8). (80-81)

L’art est ensuite conçu comme le domaine dans lequel la fonction esthétique domine les autres fonctions d’ordre pratique (16). “L’esthétique elle-même est définie comme “l’étude de la fonction esthétique, de ses manifestations et de ses véhicules” (Steiner”, 1978, XXVII). Cette définition est d’importance, ne fût-ce que pour la position anti-essentialiste et anti-substantialiste qu’elle véhicule (17). (83)

Dans un sens très général, M. comprend par le terme de fonction, la relation active soit entre un objet et le but dans lequel cet objet est employé, soit entre un sujet et sa propre réalisation dans le monde extérieur. (83)

Dans ses premières études M. accorde beaucoup’ d’importance à définir la notion de fonction appliquée à un objet. A l’encontre de toutes les fonctions pratiques la fonction esthétique renvoie à l’objet même au lieu de renvoyer à un autre objet ou sujet. Avant lui, Tynjanov avait pris soin de définir la “Synfunktion” et 1″‘Autofunktion” d’un élément littéraire, mais il l’avait surtout fait dans les limites d’un système à deux entrées (synchronie – diachronie), sans perdre de vue toutefois qu’elle était susceptible d’évoluer. (83)

Dans un de ses articles du début des années ’40 – une époque, dans laquelle il s’est distancié clairement de son esthétique immanente d’autrefois pour s’orienter plutôt dans des pistes phénoménologiques – il rattache la notion de fonction à celle du sujet. Sa conception du sujet comme la source vivante des fonctions illustre bien son nouveau point de départ dans un sens sociologique et anthropologique. (84)

[…] M. propose alors de séparer la dimension matérielle du signe littéraire, “das Artefakt”, de ce que le sujet en fait lors de l’interprétation, c-à-d. lorsqu’il le transforme en “objet esthétique” (1934a: 387-391). (84)

En ce qui concerne les trois composantes du système axiologique de M., voilà une première définition: “By function we understand an active relation between an object and the goal for which this object is used. The value then is the utility of this object for such a goal. The norm is the rule or set of rules which regulate the sphere of a parlicular kind or category of values”. (85)

En effet, en dehors de l’art, la valeur est subordonnée aux normes, mais dans le domaine de l’art, il se trouve que c’est la norme qui est subordonnée à la valeur. En dehors de l’art, remplir la norme veut dire autant qu’obtenir la valeur; par contre, dans les manifestations artistiques la norme est dépassée à beaucoup de reprises. En ce qui .concerne sa nature, la norme artistique est aussi beaucoup plus dynamique et changeante que les normes disons. éthiques ou linguistiques. Ce qui caractérise aussi la norme est son désir de validité illimitée; en même temps, néanmoins, elle doit reconnaître que cett~ tâche est impossible à réaliser. (86)

Dans un premier moment il rejette l’idée que les constantes anthropologiques puissent être considérées comme responsables de l’émergence d’une valeur objective (permanente, indépendante); en effet, l’oeuvre d’art a un caractère sémiotique très prononcé et renvoie donc à l’homme en tant que membre d’un groupe social bien organisé (1936c: 83) et non à l’homme comme simple constante anthropologique (Steiner, 1978: XXX). Dans une publication citérieure, étudiant ‘les valeurs esthétiques “universelles” (et non plus “objectives”), M. a repris l’analyse des constantes anthropologiques, tout en y intégrant plus étroitement le “sujet”. La base de la valeur esthétique universelle doit être cherchée dans la constitution anthropologique de l’homme, mais elle ne se réalise d’une façon esthétique que sous certaines conditions. C’est pourquoi il examine comment l’oeuvre d’art est en état de s’adresser à la totalité des expériences du sujet et comment l’attitude générale du sujet aide à la détermination des fonctions esthétiques. (88)

Advertisements

Jan Mukařovský “The Esthetics of Language”

April 15, 2014 Leave a comment

Mukařovský, Jan 1964. The Esthetics of Language. – Paul Garvin (ed). A Prague School Reader on Esthetics, Literary Structure, and Style. Washington: Georgetown University Press, 31-69.

The esthetic function makes of the object which is its carrier an esthetic fact without any further classification; therefore it often manifests itself as a fleeting stroke touching the object, as an accident stemming from a single momentary rapport between the subject and the object.
The esthetic norm, on the other hand, is the force regulating man’s esthetic attitudes towards things; therefore the norm detaches the esthetic from the individual object and the individual subject and makes it a matter of the general relationship between man and the world of things. (31)
[…] we will henceforth call the pole constituted by the pure and unbridled esthetic function, the unstructured esthetic [esteticno nenormované], and the opposite pole of the esthetic norm, the structured esthetic [esteticno nenormované]. (31)
There remains finally the esthetic value. It is a dialectical synthesis of the two poles of the esthetic. It shares with the unstructured esthetic the trend to uniqueness, with the structured esthetic the requirement of supraindividuality and stability. (32)
And this feeling of momentary equilibrium between the uniqeu and the general, between accident and lawfulness, which at the next moment is replaced, both in the poet and the reader, by the desire for a new equilibrium, is the mental equivalent of the esthetic value. (32)
The esthetic attitude, by contrast, has a negative character in the sense that, by denying the external objective, it makes of the thing a purpose in itself. (32)
Both beauty and ugliness belong, however […] only in the area of the structured esthetic and do not hold for the unstructured esthetic where pleasure and displeasure coalesce into an inextricable mixture. (35)
[…] the esthetic consists in the fact that the listener’s attention, which has so far been turned to the message for which language is a means, is directed to the linguistic sign itself, to its properties and composition, in one word, to its internal structure. (35-36)
The unstructured esthetic in language, however, also finds a direct route to the entire community: wihtout losing its essence it may of itself become a social fact by means of imitation. If we hear or read an expression or phrase that we find esthetically pleasing, we are willing, sometimes too willing, to imitate it. (40)
The unstructured esthetic can, however, not merely become temporarily generalized, but may achieve permanence in the form of tradition. (41)
The unstructured esthetic can thus become general, even permanent, without losing its essentially unbounded character as long as it is not subject to systematization. It may, on the other hand, become systematized to a certain extent without ceasing to be unstructured if it is not generalized in this systematicity, but remains confined to a single individual. (42)
A norm, however, at least in the proper sense of the word, presupposes a generally obligatory lawfulness, and therefore the esthetic becomes structured [normované] only in the supraindividual parole. By passing on to this parole we bridge an important boundary: from the free and unique esthetic we procedd to the regulated and impersonal esthetic. (44)
A deliberate effort may contribute to the clarification and systematization of the norms, but not to their creation: the source of the norms is the joint life of the society. (45)
The structured esthetic thus appears even in those forms of language which are not, nor have been in the past, the objects of deliberate cultivation. (46)
Let us first remember that the supraindividual parole is not in itself undifferentiated, but is stratified into a variety of functional forms, such as intellectual and emotional speech, standard and conversational speech, written and spoken language, etc. Each of these functional forms has its own regularity, and the esthetic norms are different for each functional dialect. (46)
What the ethnograpger [Bogatyrev] says here is very interesting for us. The „beauty” of the mother tongue, as is shown by his statement, is not a purely esthetic matter, but is given by the function of „ourness” which is superordinate to all functions including the esthetic. (51)
The differentiation of the esthetic norm in terms of the functions of language, which we have discussed above, is another proof of its modifiability: the esthetic norm, being dependent on something as variable as the purpose of the verbal response, will obviously also vary with time. (52)
The perfection of the esthetic norm does not occur, as has been just stated, by abrupt changes in the development, but by a consistent effort which usually occupies a more extended developmental period. (53)
The esthetic perfection of language is thus a matter of common consensus. Therefore a throughly worked out set of esthetic norms for the language becomes a shackle for the individuality. (54)
The basic part played by the unstructured esthetic is to counteract the automization of the act of speech, to individualize it over and over again, with regard to both the personality of the speaker and the uniqueness of the linguistic and extralinguistic situation from which the act of speech stems. (61)
The unstructured esthetic finally furthers in both the individual and society the taste for constant changes in language […] (62)
These two aspects of the esthetic thus appear before us as two mutually opposite forces, ever struggling for dominance without the complete victory of either; their mutual relation can be called a polarity, or in other words, the structured and unstructured esthetic in language […] form a dialectic antinomy which at the same time holds them together and keeps them separate. (63)

 

Hayden White “Kirjandusteooria ning ajalookirjutus”

November 3, 2011 Leave a comment

White, Hayden 2003 [1988]. Kirjandusteooria ning ajalookirjutus. – Tuna 1: 111-127

[…] iga ajalugu on eelkõige sõnateos, üht kindlat liiki keelekasutuse saadus. See lubab arvata, et kui ajaloodiskursust nähakse teatavat liiki teadmiste andjana, tuleb seda esmalt analüüside kui keelelist ehitist. (113)

[…] keel ei ole kogum tühje vorme, mis ootavad täitimist faktilise ja mõistelise sisuga või on kinnistatud maailmas leiduvate iseseisvate referentide külge, vaid on ka ise üks maailma „asjadest“ oma kujundliku, troobilise ja kujunemisloolise sisuga, mida ta kannab endas juba enne konkreetses lausungis aktualiseerumist. (114)

[…] ei tohiks ajaloodiskursust vaadata esmajärjekorras kui üht erilist „teadvuse toimimisviisi“ tõeluse tunnetamisel või kirjeldamisel, vaid kui erilist keelt, mis sarnaselt metafoorse kõne, sümbolikeele ja allegoorilise väljendusviisiga alati ütleb midagi muud, kui esmapilgul paistab, ning näitab alati üht maailma tahku mõnd teist peites. (115)

Teel arhiivitöölt diskursuse koostamiseni ja selle kirjalikku vormi tõlkimiseni tuleb ajaloolastel kasutada samu keelelise kujundiloome strateegiaid, mille abil ilukirjanikud varustavad oma diskursused varjatud, teiseste ja konnotatiivsete tähendustega, mis muudavad nende teosed mitte üksnes sõnumine vastuvõetavaks, vaid ka sümbolehitistena loetavaks. Ajaloodiskursuses sisalduv latentne, teisene või konnotatiivne tähendus on selle silmanähtava sisu – sündmuste – tõlgendus. […] Sündmuste kroonika varustamine süžee struktuuriga, mida ma nimenta süžeestamiseks [emplotment], toimub pigem troobiliste kui loogiliste diskursiivvõtete abil. (115-116)

Kuna lugusid ei elata, pole olemas midagi sellist, nagu tõestisündinud lugu. Lugusid jutustatakse või kirjutatakse, mitte ei leita. Ja mis puutub mõistesse „tõestisündinud lugu“, siis on siin sisuliselt tegu vasturääkivusega mõistete ühendamises. Kõik lood on väljamõeldud, fiktsioonid. Mis mõistagi tähendab, et need võivad olla tõesed ainult metafoorses tähenduses, milles kõnekujund saab olla tõene. (116)

Tropoloogia keskendub üleminekutele diskursuses – üleminekutele ühelt üldistustasandilt teisele, ühelt sekventsi faasilt teisele, kirjelduselt analüüsile või vastupidi, kujundilt alusele või sündmuselt kontekstile, ühe žanri tavadelt teise omadele ühe diskursuse piirides ja nii edasi. (117)

Kui terves diskursuses on valdav üks sõnade ja mõtete seostamise viis, siis on antud diskursuse ehitus tervikuna tropoloogiliselt kirjeldatav. Nimetatud troobilised ehitised – metafoor, metonüüm, sünekdohh ja iroonia […] – võimaldavad ajaloodiskursusi klassifitseerida märksa täpsemalt kui tavapärane jaotus ajalooprotsesside lineaarseks ja tsükliliseks esitusviisiks. Lisaks võimaldavad need palju selgemini mõista, kuidas ajaloodiskursus sarnaneb ja koguni kattub väljamõeldud narratiiviga [fictional narrative] niihästi strateegiate poolest, mida kasutatakse sündmustele tähenduste omistamiseks, kui ka käsitletava tõe liigi poolest. (118)

Ajalooteadvus veab alt, kui unustatakse, et ajalugu – nii sündmused kui ka nende kirjeldused – mitte üksnes ei toimu, vaid seda tehakse. (119)

Vastuväited:

1)      […] see [teooria] justkui suruks meid keelelisse determinismi või – mõne kriitiku meelest teevad need sama välja – keelelisse relativismi. (119)

2)      Tropoloogiline keeleteooria näikse kaotavat vahe kujundliku ja otsemõttelise kõne vahel, nähes viimases esimese erijuhtu. […] Lühidalt öeldes ründab tropoloogiline keele- ja diskursuseteooria faktilisuse enda käsitust ja iseäranis ajaloolaste faktilise tõepärasuse taotlust […] (120)

3)      Käesolevast teooriast nagu järelduks, et need objektid ei ole osa reaalsusest (ja isegi mitte mineviku reaalsusest), vaid keelekonstruktsioonid, viirastuslikud ja ebareaalsed objektid, luulelised ja retoorilised väljamõeldised, mis eksisteerivad ainult raamatutes. Ühesõnaga, vastav teooria tõstab esile ajaloodiskursuse poeetilist (enesekohast), konatiivset (afektiivset) ja eelkõige metakeelelist (kodeerivat) funktsiooni, taandades samas selle referentsiaalset (predikatiivset), faatilist (kommunikatiivset) ja ekspressiivset (autoriaalset) funktsiooni. (120)

4)      Kui igasugune diskursus on fiktiivne, kujundlik, kujutlev, poeetilis-retooriline; kui selle aines on väljamõeldud, selle asemel et olla tegelikkusest võetud; kui seda saab mõista üksnes kujundlikult, nagu tropoloogiline teooria näib ütlevat, siis kas ei kehti sama ka tropoloogi enda diskursuse kohta? (121)

Kui traditsiooniline kriitikateooria suhtub otsemõttelisse ja kujundlikku, fiktsioonilisse ja faktilisse, referentsiaalsesse ja intentsionaalsesse mõõtmesse keeles kui vastandlikesse ja iga tõsiseltvõetava diskursuse puhul lausa üksteist välistavatesse, siis nüüdisaegne keele- ja kirjandusteooria kalduvad suhtuma neisse kui keelekontiinumi poolustesse, mille vahel kõne peab liikuma iga diskursuse, olgu tõsiseltvõetava või kergekaalulise artikuleerimisel. (121)

Vastused:

1)      Tropoloogia on diskursuse, mitte teadvuse teooria. Ehkki see teooria lähtub eeldusest, et kujundlikkust ei saa diskursuses vältida, ei suuna ta meid kaugeltki keelelisse determinismi, vaid püüab anda teadmisi, mida läheb tarvis erinevate kujundlikkus strateegiate vahel vabalt valimiseks. (121)

2)      […] tropoloogia ei eita diskursuseväliste üksuste olemasolu ega meie võimet neile kõnes osutada ja neid esitada. Ta ei arva, et kõik oleks keel, kõne, diskursus või tekst, vaid ainult, et osutamine ja esitamine on keeles hoopis keerukamad nähtused kui lubasid arvata varasemad, kitsamõttelised arusaamad keelest ja diskursusest. (121)

3)      […] tees, et igasugune diskursus on ehituselt troobiline, lubab tõepoolest arvata, et see kehtib ka tropoloogi diskursuse kohta. Siit aga järeldub ainult, et tropoloogilist analüüsi tuleb arendada täiesti teadlikult selle analüüsi enda kujundlikust aspektist. (122)

4)      […] tropoloogiline teooria ei kaota erinevust faktide ja fiktsiooni vahelt, vaid määratleb teisiti nende vahekorra iga konkreetse diskursuse raames. Kui pole olemas puhtaid fakte, vaid üksnes sündmuste erinevad kirjeldused, siis tuleneb faktilisus sündmuste faktideks transformeerimise deskriptiivsetest protokollidest. […] Sündmused toimuvad, faktid aga on nende keelelised kirjeldused. (122)

Traditsioonilise kirjandusteooria järgi tuleks võimalust, et diskursuse vorm on mingil määral selle sisu, vaadata kui paradoksi või mõistatust. Tropoloogilise teooria vaatepunktist aga ei ole sellises mõttes midagi paradoksaalset ega mõistatuslikku. See vormi sisu oleks keeleline ja moodustuks vastavast troobist – troobist, mis toimib ühe või teise asja tuvastatavate tervikute osadena esitamise keelelise paradigmana. Niisugusest vaatepunktist lähtudes võib narratiivi nimetada teatavat liiki diskursuseks, milles sünekdohh toimib valdava troobina, ülesandega „haarata kokku“ […] ajateljele laotuvana tajutava kõiksuse hajali osi üheks tervikuks. (124)

Jean-Jacques Lecercle “Interpretation as Pragmatics”

September 17, 2011 Leave a comment

Lecercle, Jean-Jacques 1999. Interpretation as Pragmatics. New York: St. Martin’s Press

„Let Him Have It, Chris!”

Any interpretation is possible that addresses the text, that is that is constructed about and with the text. (31) An interpretation […] is false if it is either delirious, disregarding the constraints of the encyclopaedia, or incorrect, disregarding the constraints that language and the text impose on the construction of interpretation. (32) Justice […] is the meaningfulness that derives from respect of a pragmatic structure. […] A just interpretation is one that conforms to the constraints of the pragmatic structure that governs the interpretation of the text, and that does not seek to close the interminable process of reinterpretation. It is obvious from all that precedes that no interpretation can be said to be true, which would involve the recovery of the author’s intention as the unique source of the meaning of the text. (33)

This distance between intention and meaning is the specific field of interpretation. And the four moments of interpretation qua process involve the actors, or actants […] of a pragmatic contract, or of a situation of communication: glossing involves language and encyclopaedia, disclosure or solution the speaker’s (the author’s) constructed intention, translation the reader, in her relation to bot text and encyclopaedia, while intervention lies within the ambit of the reader’s powers. What we have here is the five actants of the situation of communication: speaker (author), text, language, encyclopaedia, heaer (reader). (34)

The text is not only the object of the reader’s solicitude, but also of her solicitation. Interpretation becomes intervention, as in psychoanalysis, or delirium, as with fous littéraries. (51)

[…] the author is only an actant, the concrete speaker being interpellated in that place by the structure. (53)

Alter Ego

[A <- [L -> [T] <- E] -> R]

Beyond the fact that this linearisation neatly provides a name for my model, ALTER, it also inscribes a number of characteristics: (1) The text is the centre of the structure, the most important actant. (2) Author and reader are effects of the text (the outward pointing arrows indicate this). (3) There is no direct relationship between reader and text, text and author: they are filtered (the square brackets indicate this) by language and by the encyclopaedia which have pride of place over author and reader. (4) In concrete situations of course the ALTER structure will interpellate subjects, let us call them EGOs, to occupy the A and R, but only one at a time. Through a necessary illusion in which we can perceive what Althusser calls ‚l’efficace de la structure’, the operation of the structure, this interpellation appears to come from the opposite pole of the structure. The reader is interpellated by the representation she constructs in the place of the author; the author is interprellated by the representation of the readers she fantasises. (75)

The text does not merely appropriate or use them, it is in an important sense sense produced by them. L and E are the internal filters that constrain the text, A and R are the outside layers of the structure by which it has an interface with the world in the interpellation of actors. They are induced by the text, they are the positions that T projects in order to acquire an author and a reader. (74-75)

[…] meaning is not in the centre, but at the margins of the structure: not what passes through the structure on its way from author to reader, but an effect of the structure. (76)

Maxims:

1)      maxim of indirection. The maxim of indirection overturns, or inverts, this mastery: the speaker means something different from what he says, or something more, or something less; and she says something different from what she means […] (76)

2)      maxim of vagueness. It separates the meaning constructed by the interpretation of the utterance from the meaning produced in the original author’s conjuncture. (77)

3)      maxim of recontextualization. If the utterer’s meaning […] is constitutively separated from the utterance meaning, then meaning, far from being changeless, is re-contextualized and therefore varies, even if ever so slightly, with each new reading. The conjuncture of the writing of the text from this point of view is only that of its first reading: the original author is her own first reader. (77-78)

4)      maxim of différance. […] writing belongs to the realm of the different (there is no iteration without alteration), of differing and deferring (the contact between speaker and hearer occurs in in praesentia; the absence of contact between author and reader is due, in the first instance, to a temporal gap), and of differends (the type of ‚dialogue’ that will ensue is agonistic, made up of verbal struggle and games rather than cooperative and irenic). Thus, the process of reading and interpreting involves the displacement inherent in the translation and intervention […] rather than the direct approach of a riddle-solving and the discovery of the truth. (78-79)

5)      maxim of interpretance. […] (1) meaning is the product of a dialogue between two texts, the interpreted text and the interpretation that reads it, and (2) the subjects involved, the author and the reader, are not free but assujettis in Althusserian parlance – in other words that they are effects of the structure. (79-80)

6)      maxim of placing. […] the operation through which an actor is captured at a place, is the specific task of the language actant. This will involve moving from the traditional concept of subject as centre […] to a concept of subject as assujetti, captured at a place. (80)

7)      maxim of metalepsis. It suggests that recontextualization is not merely an external process involving two occurrences of the same text, but an internal intratextual one. (80)

8)      maxim of conjuncture. It notes that there is a specific temporality of the ALTER structure, the temporality of recontextualization, which historicises it – that is, makes it dependent on the structure of the world at a given time. (81)

Timo Maran “Ökosemiootilise analüüsi perspektiivid”

September 7, 2011 Leave a comment

Maran, Timo 2007. Ökosemiootilise analüüsi perspektiivid: loodusteksti mõiste. – Acta Semiotica Estica IV: 48-72

Zoosemiootik saab teise elusolendite omailmades esinevatest tähendustest aru eeskätt kaudselt, uurides nende kehaehitust ja omailma struktuuri ning vaadeldes käitumist ja reaktsioone keskkonnas. Isegi kui võib kindlalt väita märgiaktiivsuse esinemist teistel elusorganismidel, jäävad kirjeldused konkreetsete elusolendite omailmades esinevate tähenduste kohta siiski spekulatiivseteks. Kahtlus semiootilise kirjelduse ulatuvuse ja piiride üle jääb saatma ka teisi looduse semiootika harusid — biosemiootikat ja ökosemiootikat. Ökosemiootika kui kultuuri ja looduse suhteid uuriva semiootika haru jaoks avaldub see eeskätt küsimusena, mil määral saab kasutada kultuuri, uurimaks tähendusseoseid kultuurist väljapoole jäävaga. (51)

Ökosemiootika eesmärgiks on Kulli järgi: “uurimine, millised on looduse koha ja rolli semiootilised aspektid meie, inimeste jaoks, see tähendab, mis on ja mis on olnud looduse tähendus meile, ning kuidas ja mil määral me kommunikeerume loodusega.” (Kull 1998: 350) (55)

[…] rakendades kultuuri ja looduse suhtele Jakob von Uexkülli funktsiooniringi skeemi, omistab Kull paratamatult (ja ilmselt tahtmatult) inimkultuurile subjekti staatuse ja loodusele objekti staatuse, kusjuures viimasele ei jää väljaspool inimese keelelist vahendatust ei häält ega sõnaõigust. (56)

[…] ökosemiootika rolliks oleks looduse ja kultuuri suhetele keskendudes erinevate märgisüsteemide ja semiootiliste struktuuritasandite sildamine, vahendamine ja tõlkimine; seejuures nii märgates ja eksplitseerides kategoriseerituse, tekstuaalsuse ja tähenduslikkuse võimalusi eluslooduses kui ka esile tuues inimkultuuris ja tekstides leiduvaid looduspäraseid, loomalikke ja mitteverbaalseid aspekte. Praktiliste uuringute ja metodoloogia jaoks tähendaks selline lähenemine aga arvestamist pidevalt nihkuvate vaatepunktidega kultuuri ja mittekultuuri ning erinevate semiootiliste kirjeldustasandite vahel, tekstikesksete uurimismeetodite kombineerimist loodusteaduslikega, aga samuti fenomenoloogilise perspektiivi kaasamist, mis võimaldab uurijal kombineerida osalemist mõtleva olendina keele ja tekstide maailmas ning elava olendina looduse ja selle vahetute tajude ja tähenduste maailmas. (57)

[…] lisaks loodusest kõnelevale ja talle viitavale kirjutatud tekstile hõlmaks see ka kirjeldatavat looduskeskkonna osa, mis peab seose toimimiseks olema samuti teatud määral tekstuaalne või vähemalt tekstualiseeritav. Neist osapooltest tähendusseoste läbi moodustuvat tervikut nimetan ma loodustekstiks. (58-59)

[…] loodusteksti kontseptsioon väljendab kirjutatud teksti ja keskkonna suhteid ning on seega dünaamiline ja semiootiline. Paljukritiseeritud mimeetilise suhte asemel väljendub seos kirjutatud teksti ja looduskeskkonna vahel loodusteksti mõistes täiendus- ja tähendussuhtena. (59)

[…] avaldub ökosemiootilise analüüsi objekt neljaosalisena: 1) tekstuaalne looduskeskkond; 2) kirjutatud tekst; 3) teksti autor; 4) lugeja (joonis 1). Neist igat iseloomustab oma semiootiline aktiivsus. Seosed osaliste vahel pole aga fikseerunud, vaid moodustavad igal juhtumil unikaalse mustri. (59)

Looduslik keskkond sarnaneb võõrkultuuriliste tekstidega, mis on sisse toodud või üle kantud teisest kultuurist, või ajalooliste tekstidega, mis on olnud pikka aega unustuses ja siis üles leitud. Võõrkultuuriliste tekstide puhul pole teada kindlat adresseerijat, nende kood on tihti võõras ja sellisena kipuvad nad kaasa tooma kultuurilist mitmekeelsust (Ivanov et al. 1998: 72), sama võib kehtida ka looduse kui teksti kohta. Looduskeskkonnaga tähendusliku suhestumise puhul on sageli tegemist kommunikatsioonilise olukorraga, milles kas konkreetset adresseerijat pole teada, konkreetne adresseerija puudub hoopis või kus adresseerija ja adressaat on põhimõtteliselt erinevad, kuuludes erinevatesse liikidesse. (62)

Kirjutamise käigus tehakse mitmesuguseid valikuid kogemuste, tähelepanekute, kujutluste ja arusaamade alternatiivide vahel ning fikseeritakse need lineaarseteks sõnajärjestusteks. Et nende valikute käigus määratakse, mis leiab inimkultuuris kommunikeerimist ja mis mitte, on kirjutamine paratamatult samaaegselt ka väärtusotsustuste langetamine. Loodusesseede puhul võivad need autori väärtusotsustused avalduda kahel erineval moel. Esiteks tähendab loodusest kirjutamine igal juhul looduse lõpmatu mitmekesisuse teisendamist korrastatud ja järjestatud looks. […]Teine järeldus, mis tuleneb loodusesseede vaatlemisest loodustekstidena, puudutab looduskirjanduse positsiooni kultuuris ning seda võib väljendada üldisuse ja spetsiifilisuse (ka mõistetavuse ja raskestimõistetavuse) kombinatsioonina. (64-65)

Ökosemiootiline loodusteksti uurimine:

1. Milliseid looduspäraseid aspekte kirjutatud tekstis kajastatakse; seejuures tuleb erilist tähelepanu pöörata inimkultuurist sõltumatutele struktuursetele ja kommunikatiivsetele seostele erinevate elusolendite vahel. (66)

2. Millistele looduse nähtustele ja objektidele omistatakse kirjutatud tekstis tekstuaalsus, tähendus ja tähenduslikkus. Millised looduse nähtused ja elusolendid on autori jaoks väärtuslikud, millistega peab ta võimalikuks suhestumist ja suhtlemist ning millistega suhtlebki. Eriti väärivad tähelepanu kirjutatud tekstis kujutatud kommunikatsioonilised olukorrad inimese ja teiste elusolendite vahel, viisid, kuidas neis ületatakse kommunikatsioonibarjääre erinevate semiootiliste sfääride vahel ning kuidas inimkultuuri semiootiline sfäär ja looduses olevad võõrsemiootilised sfäärid omavahel positsioneeruvad ja suhestuvad […] (66)

3. Millised vastavused esinevad looduskeskkonna ja kirjutatud teksti vahel. (66)

Lisaks sellele juhib ökosemiootiline vaade uurija tähelepanu iseäralikele kommunikatsiooni- ja interpretatsioonistrateegiatele, mida inimene loodusega suheldes ja suhestudes kasutab. (67)

Ökosemiootiline lähenemine kasutab looduskirjandust pigem materjalina looduse ja kultuuri suhete uurimiseks, otsides seejuures vastust küsimustele: millised on looduskeskkonna ja kirjutatud teksti seosed, milliseid looduse aspekte teoses kujutatakse, kas ja millisel viisil nähakse kirjutatud tekstis võimalusi loodusega suhtlemiseks ning millised taju- ja interpretatsioonimeetodid on loodusega suhestumisel kasutusel. (69)

Jaak Tomberg “Kirjanduse lepitav otstarve”

September 6, 2011 Leave a comment

Tomberg, Jaak 2011. Kirjanduse lepitav otstarve. Tallinn-Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus
[…] alles siis, kui on lausutud, saab öelda, et enne lausumist oli vaikus – ja just selles mõttes “oli alguses sõna”. Tõeline vaikus sünnib keele-eelseks keele enese sees. See on veel kõike võimaldav vaikus, kuid sõna, lausumine on selle vaikuse eeltingimus. (27)

Lausumishetkest kumab vaikuse pidevat kokkuvarisemist, vaikuse ülevuse pidevat haihtumist. Kuid just lausumine on see, mis kehtestab vaikuse kui millegi lausumiseelse, ja just selles mõttes on vaikus keele-eelne keele enese sees. (28)

Vaikus ei vastandu keelele kui miski, mis keeleväliselt ja keelega samal tasandil keelega otsekui silmitsi seisaks ning millel oleks potentsiaal keel kuidagi tühistada või neutraliseerida. Pigem lahkneb vaikus keelest just keelt kui universaali kehastava partikulaarine, jäädes täienisti keele valda kuuluvaks nähtuseks. Vaikus on oma võimalikkuste paljususes ja lõpmatus rikkuses keeletervikut olematuna konstitueeriv üksikelement. Keele ja vaikuse vaheline antagonism nähtub seega keelele kui Tervikule omase minimaalse erinevusena keele ning vaikuse kui ülima vormi (keelelise substantsi) vahel. (33)

Nimetan niisugust tegelikkuse ülimat vormi – seda, kui tegelikkusest on lahutunud “tegelikkus meie jaoks” – puhtaks võimalikkuseks ning määratlen seda ainuliste võimalikkuste võimaliku teostumise lõpmatu väljana. Nii nagu nimetasin undusklikku vaikust varem keele-eelsekks keele enese sees, võib ka sellist puhast võimalikkust kutsuda tegelikkuse-eelseks mõõtmeks tegelikkuses eneses. (34-35)

[…] põhistab tegelikkust kui immanentsust  […] sisemine lõhe või pidevusetus, mis – nagu ka Deleuze osutas – “toob transtsendentaalse tagasi mängu” ning määrab tegelikkusele selle “oma kohta mitteomava” põhjuspunkti. See lõhe või pidevusetus, mida edaspidi […] hakkan nimetama subjektiks, näeb puhast võimalikkust  tollesama tegelikkuse tontliku, transtsendentse variefektina, mida kirjeldades Žižek end deleuze’iliku puhta Saamise loogikast väga kaugele viib. (38)

[…] väljaöeldud  sõna võrsub keelelise substantsi kõikevõimaldavusest, kuid samal ajal kangastub see lausumiseelne kõikevõimaldavus ie lausumise tontliku variefektina. […] tegelikkuse ja võimalikkuse vahelises erinevuses tuleks näha vähimat lahknevust tegelikkuse enese sees. Puhas võimalikkus [on] miski, mis küll tegelikkuse valda kuuludes, kuid omamata õiget kohta tegelikkuse struktuuris, taga tegelikkusele otseselt tema “keha”. (42)

Subjekt on (üksnes) see miski, mis hoiab võimalikkust alal. (44)

Kui öelda, et subjekt on (üksnes) see miski, mis hoiab alal võimalikkust – seda, mis võiks või võinuks olla -, siis selle määrava laiendiga, et võimalikkus kui tegelikkuse (ette projitseeritud) substantsiaalne läte on konkreetselt määratletavatest võimalustest midagi kvalitatiivselt paljususlikumat. (46)
Mitte puhas võimalikkus ei luhtu, vaid tegelikkust tajutakse kui niisugust, mis on alati juba luhtunud. (47)

[…] subjekt tekitab võimaliku ja tegeliku vahelise ületamatu lõhe, eraldab tegelikkusest tema steriilse teisiku ning on ühtlasi sellest eraldamisest tingitud, on selle eraldatuse tunnistus ise. (51)

Võiks niisiis öelda, et fikseeritud entiteetidega ajalooline tegelikkus ei paistapuhtast võimalikkusest moodustuvat mitte mingi materiaalse komponendi lisandumise, vaid pigem ideaalse komponendi, plõksatuse, subjekti juurdetuleku tõttu – subjekt on (ainuüksi) see, mis läheb puhtale võimalikkusele alati, juba olemuslikult liiga lähedale. (52)

Tõeline väljamõeldis ei muuda mitte teostunud tegelikkust ennast, vaid paratamatuse ja puhta võimalikkuse vahelist tasakaalu tegelikkuses. (54)

[…] subjekti ilmumise seisukohalt – mõtte sekkumise vaatenurgast ehk arvestades “viga, mida tehakse” – tundub tegelikkuse selline kinnistumus olevat põhimise sattumuse küsimus. Just subjekti ilmumine on see, mis tekitab pingevälja võimalikkuse ja paratamatuse vahele ning paneb küsima, “miks just see, aga mitte teine asi?”. (56)

Väljamõeldis, hoides tegelikkust ühenduses tema puhtvõimaliku substantsiga ning tehes seda, nagu Undusk vihjab, subjektiivselt ja objektiivselt vahelduval määral, takistab tegelikkust langemast pelga paratamatuse sulgu. (59)

[…] revolutsioonilises olukorras kangastub […] uuesti see, mis pole tegelikult kunagi meeles olnudki – luhtunud võimalikkused saavad eksisteerida üksnes kujutise, retroaktiivselt jõustava tajuvälgatuse tulemusena. (73)

[…] ka õnnestunud revolutsioonikatse ei muuda retroaktiivselt mitte kunagi teostunud minevikku, vaid puhta võimalikkuse ja paratamatuse vahelist tasakaalu minevikukujtluses. (78)

[…] aeg on, sest ta on liigestest lahti, sest eksisteerib fundamentaalne ebakõla (immanentsuse sees), mis ta liikuma paneb ning ajalisuse, ajaloolisuse võimalikuks teeb. Just messianistliku jõu nõrkus ajab ajaloolise aja liigestest lahti. (81)

Selle kaudu, et kirjandusteos meenutab mulle üht luhtunud võimalikkust, kutsub ta minus esile ka tundmuse puhta võimalikkuse kui niisuguse vabastavast potentsiaalist ja selle kaudu ühtlasi teadlikkuse rängast kontrastist, mille kaudu on seotud puhta võimalikkuse kõikevõimaldavus ning pelga paratamatuse, kehtiva tegelikkuse möödapääsmatu ainitisus. (88)

Teostuv tegelikkus omandabki õieti tähenduse alles siis, kui seda läbistab (luhtunud) võimalikkuste paljusus on sellesse piisaval määral “uuesti” sümboolselt lõimitud – tegelikkus, mida me tajume, ongi niisiis juba fiktsioonidega rikastatud, fiktsionaalse pilguga loodud tegelikkus. (91)

[…] kas ei jää igasugune naudinguline lause või tekst meelde mingis mõttes “tühja kohana”, nii et iga järgmise lugemiskorra perspektiivist polekski kogemust sellest justkui “varem olemas olnud”? (149)

Võiks öelda, et need “varem mitte olemas olnud” talumatud üleküllushetked, mis panevad raamatu käest kukkuma ning jätavad äsjase lugemiskogemuse “täpse sisu” asemele otsekui naudingulised tühjad kohad, on samuti märgid sellest, et ollakse kokku puutunud millegi loomult Uuega, uuega, mis ei saa juba oma olemuselt tuttav ette tulla. (149)

[…] hõlmatavat ja seletatavat autorit läheb tarvis selleks, et ka tekst ise muutuks täienisti arusaadavuse ja selguse nõuetele vastavaks. Arusaam autorist kui lähteallikast lülitab tasa teksti mõistetamatuse vähemalt minimaalse määra, mis tuleneb sellest, et kirjandustekst (ehkki tegelikkuse pinnal ainitine) on alati ühesuunalise liikumise tulemusena (olemuslikult paljususlikust) tundmatust “välja mõeldud”, mistõttu selles sisaldub alati teatav “ellumaandamatut autonoomiat” põhistav tõese ja vääruse vahelise otsustamatuse komponent. (153)

Niisugune on retroaktiivne avastusetk, mille kirjandus lugejani toob: äkitselt on see miski (nüüd tähistatult) nii, nagu see alati juba (tundmatult ehk tegelikult) oligi. Kirjapandud lause peibutava tõmbe tagant paljastub unustatud keeleline kõikevõimaldavus; ajaloo muidu nii segamatu pidevuse tagant terendab luhtunud võimalikkuste arhiiv; […] meie ees tekstis laiuva tänava kui oinalihast padriku tagant asjade puhas öeldavus kui niisugune. (154)

[…] naudinguline kirjutaja on keegi, kes võitleb kirjutades katkematult omaenese igavuse talumatu survega, omaenese võimelisusega mitte kirjutada. (155)

Võimelisus […] on niisiis esmajoones võimelisus mitte teha. Kui see kitsam võimelisus poleks eelkõige võimelisus mitte teha, siis ei saaks võimelisust ja elluviidut eristada, kõik võimeline oleks juba elluviidud ning nendel mõistetel ja eristusel, millel nende olemus selles kontekstis rajaneb, puuduks otstarve. (164)

Kirjandusel, kirjutamisel, kirjanduslikul väljamõeldisel on lepitav otstarve: see lepitab paratamatuse ainulisust luhtunud võimalikkuste lõpmatusega, tegelikkust tema enese luhtumusliku loomusega. (175)

Uwe Wirth “Abductive Inference and Literary Theory”

Wirth, Uwe 2001. Abductive Inference and Literary Theory – Pragmatism, Hermeneutics and Semiotics. – Digital Encyclopedia of Charles S. Peirce. http://www.digitalpeirce.fee.unicamp.br/p-infwir.htm

 

In The Limits of Interpretation, and earlier in The Role of the Reader, Eco points out that the logic of interpretation is very similar to the logic of a detective’s investigation.

This “detective logic” is nothing but “abductive inference”, as Peirce defined it. Interpretation is “the process of adopting hypotheses” (CP 2.777):

“abduction (…) furnishes the reasoner with the problematic theory which induction verifies. Upon finding himself confronted with a phenomenon unlike what he would have expected under the circumstances, he looks over its features and notices some remarkable character or relation among them (…) so that a theory is suggested which would explain (that is, render necessary) that which is surprising in the phenomena. He therefore accepts that theory so far as to give it a high place in the list of theories of those phenomena which call for further examination” (CP 2.776).

According to Peirce, every inquiry and every interpretation starts necessarily with an Abduction that focuses one aspect and selects it as relevant. But unless this abductive choice is legitimized by practical tests, the hypothesis cannot be reasonably entertained any longer. The most important “guiding principle”, however, “the leading consideration in Abduction” is, “the question of Economy, Economy of money, time, thought and energy” (CP 5.600). This “Economy of Research” provides the possibility to prove a hypothesis with minimal effort and with maximal effect. But, of course, economy does not guarantee truth.

Once we have accepted the detective paradigm as a description of our role as interpreters of text-signs and world-signs, the most important consequence is that the epistemological status of the interpreter is no longer that of a judge. A judge stands outside the discourse, a detective is always in the discourse.

But at least in one respect the detective model is not sufficient: A text, unlike a phenomenon in the world, is not only a dissemination of symptoms but also a dialog, attempting to make the reader a participant. For Gadamer interpreting is “the quest for the question the text is responding to”, the interpretive logic of Hermeneutics is a dia-logic. This presupposes not only the understanding of the antecedental question but also the understanding of the logic of dia-logic – i.e., the discoursive rules and “guiding principles”. The rules and principles which govern the discourse, or at least the communicative exchange exclude some possible relations between answer and question as irrelevant and incoherent.

For Derrida the process of understanding thus becomes a symptom for the structural impossibility of detecting precisely that question that the text responds to. Every reading is misreading insofar as all attempts of tracing back to the question that “stands behind” the text are condemned to fail. This breakdown of understanding is on the other hand the “condition of possibility” for the textual “openness”. Eco shares with Derrida the idea of the “potential openness” of a text for infinite interpretations. But he feels – on contrast to Derrida “the fundamental duty of protecting” texts “in order to open them, since I consider it risky to open a text before having duly protected it” (Eco, 1990:54).

Peirce goes very far in the direction that I have called the deconstruction of the transcendental signified, which, at one time or another, would place a reassuring end to the reference from sign to sign. I have identified logocentrism and the metaphysics of presence as the exigent, powerful, systematic, and irrepressible desire for such a signified. Now, Peirce considers the indefiniteness of reference as the criterion that allows us to recognize that we are indeed dealing with a system of signs. What broaches the movement of signification is what makes its interruption impossible. The thing itself is a sign. (Derrida 1976: 49)

Eco suggests that Derrida had to refuse the idea of such a determination since the “deferral” of différance implies a fundamental “indeterminacy” of the whole dynamics of interpretation, not only in the past and present, but also in the future. “I am simply repeating with Peirce,” Eco (1990: 39) writes, “that ‘an endless series of representations, each representing the one behind it (and until this point Derrida could not but agree with this formula), may be conceived to have an absolute object as its limit’ (CP 1.339).”

The interesting point is, that Eco’s textmodel synthesizes the hermeneutic dialog-model with a pragmatic account of meaning. According to Peirce’s famous “Pragmatic Maxim” defining a term’s meaning is equivalent with giving an instruction or a recipe, telling us how to reproduce and derive all possible practical and logical consequences.

“Consider what effects, that might conceivably have practical bearings, we conceive the object of our conception to have. Then, our conception of these effects is the whole of our conception of the object” (CP 5.402).

we could say that truth is not outside the process of interpretation during which the relation between referent and representation, between truth condition and truth value is set up. Peirce called this process of interpretive practice “Semiosis”. Semiosis is based on hypothetical reasoning and experimental hypotheses testing; it fuses “making” and “finding”, recognition and interpretation.

since the coherence of the text turns out to be a mere interpretive assumption, only evaluated by the consistency of the interpreter’s hypotheses about the text, interpreting something as coherent already implies “making” it consistent.

the interpreter’s consciousness, understood as the capacity for synthetic abductive reasoning becomes an ideal point without expansion, an “Archimedic Pin Point” on the border between inside and outside. Like the point of suspension for a pendulum, the consciousness works “as if” it would stand outside the system.