Archive

Archive for the ‘Maurice Merleau-Ponty’ Category

Maurice Merleau-Ponty “Silm ja vaim”

Merleau-Ponty, Maurice 2013. Silm ja vaim. Tartu: Ilmamaa.

Teadus manipuleerib asjadega ja keeldub nende seas elamast. (15)

Väites, et maailm ongi nominaalse definitsiooni järgi meie operatsioonide objekt X, absolutiseeritakse teadlase tunnetussituatsioon, just nagu polekski kõik see, mis maailmas kunagi oli või on, eales olnud olemas millekski muuks kui vaid laboratooriumisse viimiseks. „Operatsiooniline“ mõtlemine kujuneb nõnda teatavaks absoluutseks tehislikkuseks [artificialism absolu]. (16)

Minu liikumine ei ole vaimu otsus ega absoluutne, tingimatu tegevus, mis subjektiivsuse-pelgupaiga põhjast annaks käsu mingiks kohamuutuseks, mis saab siis imepärasel viisil täide viidud. Mu liikumine on nägemise loomulik järg, selle küpsemine. Ma ütlen midagi asja kohta, et seda on liigutatud, kuid mu ihu liigutab ennast ise, mu liikumine rullub ise lahti. Liikumine tunneb ennast, ta pole enda suhtes pime, ta kiirgub ise’st välja … (20)

Inimihu on olemas siis, kui nägija ja nähtava vahel, puudutaja ja puudutatava vahel, ühe silma ja teise silma vahel, ühe käe ja teise käe vahel tekim omamoodi ristamine, kui süttib aistija-aistitava säde, kui alguse saab see tuli, mis lõõmab lakkamatult seni, kuni mõni ihu juhtumus teeb lõpu sellele, mille loomiseks ei piisa eales pelgalt ühest juhtumusest … (21-22)

Imaginaarne on aktuaalsele palju lähemal ja samas sellest kaugemal. Ta on lähemal, kuna ta on aktuaalse elu diagramm minu ihus, ta on aktuaalse säsi või lihalik pahupool, mis on esmakordselt pilkude ette seatud […] Aktuaalsest palju kaugemal on imaginaarne seepärast, et pilt on analoog ainult ihu järgi; seepärast, et pilt ei paku vaimule võimalust asjade konstitutiivseid suhteid uuesti läbi mõelda, vaid annab pilgule seespoolse nägemise jälgi, et pilk nendega paari heidaks; pilt annab nägemisele selle, mis nägemist seetpoolt vaibana kasutab – nimelt millegi reaalse imaginaarse tekstuuri. (23)

Maal […] annab nähtava eksistentsi sellele, mida võhiklik nägemine peab nähtamatuks. (25)

Iga tehnika on „ihu tehnika“. See kujutab ja võimendab meie liha metafüüsilist struktuuri. (28)

Olemus ja eksistents, imaginaarne ja reaalne, nähtav ja nähtamatu … Maalikunst ajab kõik meie kategooriad segamini, laotades valla oma unenäolise maailma koos kõigi sinna kuuluvate lihalike olemuste, tummade tähenduste ja mõjujõuliste sarnasustega. (30)

Nõnda jaguneb nägemine kaheks. Esiteks on olemas nägemine, millele ma reflektiivselt mõtlen ja millest ma ei saagi mõelda teisiti kui mõtlemisest; see on Vaimu sisevaatlus, otsustus, märkide lugemine. Teiseks on olemas nägemine, millel on oma koht, ning see nägemine on ainult nime poolest mõtlemine või institueeritud mõtlemine; see on kängitsetud ihusse – omaenda ihusse, millest me saame aimu ainult seda rakendades ning mis paneb ruumi ja mõtlemise vahel kehtima hinge ja ihu koosluse autonoomse korra. Nõnda pole nägemise mõistatus kõrvaldatud, vaid ainult paigutatud „nägemisest mõtlemise“ juurest ümber aktuaalsesse nägemisse. (40-41)

Meie elundid ei ole kaugeltki mitte instrumendid, vaid vastupidi, instrumendid on meile lisatud elundid. (43)

Enam pole asi selles, et kõneda ruumist ja valgusest, vaid selles, kuidas panna kõnelema ruum ja valgus, mis on olemas [sont là]. (44)

Mis puutub teoste ajalukku – vähemalt kui on tegemist suurteostega –, siis mõte, mis neile tagantjärele antakse, lähtub neist endist. Teos ise avas välja, kus ta kunagi hiljem nähtavale ilmub, tema ise on see, millega toimub metamorfoos, ta ise muutub sündmustejadaks. (45)

Maalikunstniku nägemine pole enam polk välisküljele, pelgalt „füüsilis-optiline“ suhe maailmaga. Maailm pole enam tema ees representatsiooni kaudu. Pigem sünnib kunstnik ise asjades, seeläbi et nähtav konstitueerub ja naaseb iseenda juurde, ning lõpuks suhestub pilt mistahes empiirilise asjaga ainult sel tingimusel, et ta on esmalt „autofiguratiivne“; ta on millegi vaatepilt üksnes siis, kui ta on „eimiski vaatepilt“, kui ta lõhestab „asjade nahka“, et näidata, kuidas asjad saavad asjadeks ja maailm maailmaks. (49)

Rodin ütles midagi väga sügavat: „Kunstnik on aus ja foto valelik, sest tegelikkuses ei peatu aeg kunagi.“ (55)

Nägemine ei ole teatud mõtlemismoodus ega kohalolu iseendale. See on vahend, mis on antud mulle selleks, et saaksin iseendast ära olla, et saaksin olle seestpoolt tunnistajaks Olemise pragunemisele, alles mille lõpul ma iseendasse sulgun. (55)

Selles ringis pole ainsatki katkestust, võimatu on öelda, kus lõpeb loodus ja algab inimene või väljendus. Niisiis on tumm Olemine see, mis tuleb sedamööda ilmutama oma mõtet. Just seepärast ongi figuratiivsuse ja mitte-figuratiivsuse dilemma valesti püstitatud: on ühtviisi õige ja vasturääkivuseta, et ükski viinamari pole iial olnud see, mis ta on isegi kõige figuratiivsemal maalil, ning et mitte ükski maal, isegi mitte abstraktne, ei saa vältida Olemist, ja Caravaggio viinamari ongi viinamari ise. Nägemine ongi selline olemasoleva eelnevus selle suhtes, mida nähakse ja näidatakse, ning nähtava ja näidatava eelnevus olemasoleva suhtes. Ja maalikunsti ontoloogilise vormeli tarvis peaaegu polegi tarvis muuta maalikunstniku enda sõni. Klee kirjutas kolmekümne seitsme aastasena sõnad, mis hiljem raiuti tema hauakivile: „Ma olen mõistetamatu immanentsuses …“ (58-59)