Archive

Archive for the ‘Mihhail Lotman’ Category

Mihhail Lotman “Struktuur ja vabadus I”

February 4, 2013 Leave a comment

Lotman, Mihhail 2012. Struktuur ja vabadus I: semiootika vaatevinklist. I.I, Tartu-Moskva koolkond: tekstist semiosfäärini. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.

 

Peirce, Saussure ja semiootika alused

Peirce’i lähenemist märkidele võiks nimetada atomistikuks. Tähelepanu keskmes on (üksik)märk, veelgi enam, need eeltingimused, mis teevad märgi märgiks. Peirce’i semiootika seisukohalt on märk elementaarne ja semiootiliselt väikseim element. […] „Märk või esitis on midagi, mis esindab kellelegi midagi mingis suhtes või ulatuses.“ Ehkki niisugune definitsioon on puhtrelativistlik (märgi moodustab suhete süsteem), on märk semiootilises mõttes siiski elementaarne objekt, koosnemata mingisugustest väiksematest koostisosadest. […] Et märk on ükskõik missugune objekt (midagi), võib see olla oma ehituselt üpris keeruline jne, olles semiootilises mõttes ikkagi elementaarne, st see ei koosne väiksematest semiootiliselt relevantsetest elementidest. (52)

Saussure’i jaoks ei eksisteeri isoleeritud märki üldse. Tema seisukohalt on kogu Peirce’i semioosi skeem ebakorrektne, märgi loob mitte selle seos objektiga või märgi kasutajaga, vaid sidemed teiste märkidega, mis kuuluvad samasse märgisüsteemi. (53)

[…] Peirce’il ja Saussure’il tähistab üks ja sama sõna ’märk’ täiesti erinevaid asju. Peirce’i märk on konkreetne objekt, see on substituut, mis asendab teist, samuti konkreetset objekti, Saussure’il aga abstraktne, mis realiseerub konkreetses substantsis, ja mis kõige huvitavam, antud realisatsioon õõnestab teatud määral selle märgilisust: kõnes realiseeritud märk ei ole enam üldse märk selle sõna otseses mõttes. (54)

Ehkki tavaliselt saussure’ilikus traditsioonis semioosist juttu ei ole ja seda terminit ei kasutata, võib siiski öelda, et just märgi funktsioon on märgi moodustuse (st semioosi) aluseks. Niisiis on erinevalt Peirce’ist Saussure’i märk esiteks abstraktne ja teiseks (semiootiliselt) kompleksne objekt. (55)

Arbitraarsus iseloomustab märgi tähendust, absoluutne determineeritus aga väärtust. Tähendus tekib tähistaja ja tähistatava omavahelisest seosest, väärtus iseloomustab elemendi positsiooni süsteemis, s.o väärtus on antud süsteemi elemendi kõikide süsteemisiseste seoste kompleks. (56)

Kui me läheneme sellele probleemile Saussure’i vaimus, peame arvesse võtma, et kõik, mida Peirce vaatleb, iseloomustab mitte keelt, vaid kõnet; kõik keelemärgid on Saussure’i süsteemis samatüübilised. […] kõik Peirce’i märgitüübid iseloomustavad üksnes kõnet, samas kui keelemärgid baseeruvad põhimõtteliselt teistsugusel loogikal, mis rajaneb märgi väärtusel, mitte selle seostel teiste objektidega. (59)

Émile Benveniste rõhutas, et kõnel on oma semiootilised omadused, mis ei tulene keelest. Teiseks, kõne võib olla ka suletud ja stabiilne süsteem. Sellist süsteemi hakati nimetama tekstiks. […] Seega on tekst immanentne süsteem, teksti elemendid moodustavad struktuuri ning igal tekstil on oma kindel väärtus. (60)

Peirce, mitteortodoksne pragmatist, lähtub arusaamast, et mitte keegi ei saa tõeni jõuda teisiti kui praktika kaudu. (61)

Kui me püüame defineerida märki, lähtudes samast loogikast, millega defineerime ükskõik millist teist empiirilist objekti (ent see ongi täpselt, mida Peirce üritab oma fenomenoloogias või faneroloogias teha), libiseb märk lihtsalt minema. See ei ole objekt nagu teised asjad. Märk ei ole „mingiasi“ (something), see pole üldse mingi asi (thing). (64)

[…] Saussure’i jaoks ei ole märk algusest saadik empiiriline fenomen. Tema implitsiitselt platonistlikus süsteemis on märgil sama loomus nagu Platoni ideel. See ei ole mingi objekt, vaid see realiseerub objektis. Teisisõnu, ka Saussure’i puhul peame järeldama sama mis Peirce’i puhul: märke ei saa käsitleda sarnaselt teiste asjadega. Asjade maailmas pole kohta märkidel, märkide maailmas pole kohta asjadel. Semiootika püüab leida ja rajada teid nende maailmade vahel. (65)

Märgi identiteet ei ole temas endas, vaid on täiesti teises objektis, mida nimetatakse märgi tähenduseks. Märk ei ole identne ei iseenda ega objektiga, mida ta tähistab. Märki identifitseerib tema tähendus, kuid märk ei ole identne ka oma tähendusega, need on põhimõtteliselt erinevad fenomenid. Seega ei kehti märgimaailmas identsuse seadus. Semiootika aluseks on sisemine paradoks: A ≠ A. (65-66)

Mis on eneseidentiteedi alus jõe või ükskõik millise teise objekti puhul? See on märk, mis tähistab vastavat objekti. (67)

 

Semiootika, kultuur ja kultuurisemiootika

Peirce’i klassikalise definitsiooni järgi on märk „miski, mis esindab kellelegi midagi mingis suhtes või mingil määral“ (CP 2.228), st märgil enesel ei ole mingit n-ö märgilisuse tunnust, märgilisus on nelja muutujaga funktsioon ning märgiks saamise protsessi nimetatakse Peirce’i õpilase Charles Morrise terminit kasutades semioosiks. (68)

Peirce’i semiootikat võiks nimetada substitutiivseks: märk on objekti asendaja; Peirce nimetbki märki esitiseks (representaameniks), kasutaja on see, kes selle asenduse sooritab (kas adressandina teksti luues või adressaadina seda dešifreerides). (69)

Võiks arvata, et mitte-semiootiline ala on primaarne, semiootiline ala aga tekib selle semiotiseerimise käigus. Kuid semiootika seisukohalt on see suhe vastupidine: mittesemiootiline ala on sekundaarne ja tekib kultuuri teatud semiootilise arengu etapil. Loodus osutub asendatuks kultuuri poolt, niisamuti on mittesemiootiline valdkond välja arendatud semiootilisest. (72-73)

[…] nagu tekst saab eksisteerida ainult tekstivälise reaalsuse taustal, sellest eraldudes, on ka tekstiväline reaalsus spetsiifiline igale tekstile. Jakob von Uexkülli terminoloogiat kasutades võiks öelda, et tekstiväline reaalsus on teksti omailm (Umwelt). Tekst on suletud ja suveräänne struktuur ning just niisugusena tuleb seda tundma õppida. (75)

 

Sekundaarne modelleeriv süsteem

[…] primaarne märgisüsteem on primaarne ainult antud sekundaarse süsteemi suhtes ja sekundaarne süsteem on sekundaarne ainult antud primaarse süsteemi suhtes. See, et luule on sekundaarne märgisüsteem loomuliku keele suhtes, ei tähenda, et loomulik keel ei saa olla sekundaarne mingi muu süsteemi suhtes. (105)

Tihtipeale figureerib keel semiootilise süsteemi sünonüümina. Ma tahan need mõisted lahutada – keel on vaid üks komponent igas semiootilises süsteemis. Teine kohustuslik komponent on väli. Seega defineerime semiootilist süsteemi S paarina ’keel ja väli’: S = {L,F}. Keel  tähendab edaspidi paari ’leksikon ja grammatika’: L = {A,G}, kus L on keel, A on leksikon ja G grammatika. […] Konstruktsioonid, mis on moodustatud baaselementides reeglite abil, moodustavad antud keele lausete hulga. Tekst on ühe või mitme lause realiseerimina a) kindlas aines – materialiseeritud lauset nimetame ütluseks ja b) kindlal väljal (taustal) […] Väli – erinevalt ütlusest – ei ole tuletatav keelest, kuigi neid seob vastastikune sõltuvus; erinevates semiootilistes süsteemides on keel ja välja vahelised seosed erinevad. Väli ei ole üksnes konkreetne materiaalne fenomen – nagu keeleski, võib väljas eristada abstraktset ja materialiseeritud plaani. (106-107)

Autonoomseteks nimetame keeli, mis ei vaja oma realiseerimiseks mõnda teist keelt; nad võivad realiseeruda ka teiste keelte kaudu (st kasutada teist keelt oma väljana), kuid samas võivad esineda iseseisvalt. Need keeled, mis saavad realiseeruda ainult mõnd teist keelt väljana kasutades, on mitteautonoomsed. (111)