Archive

Archive for the ‘performance’ Category

Bert O. States “Etendus kui metafoor”

April 20, 2012 Leave a comment

States, Bert O. 2006. Etendus kui metafoor. Akadeemia 11: 2473-2515

[…] rakendame ühest semantilisest võrgustikust pärit mudelit teise võrgustiku teemale, mille omadusi me soovime metafoorse võrdlusega valgustada. Metafoor on see, mida teaduses nimetatakse „laskuvaks strateegiaks“ või „vähima seotuse printsiibiks“, mille puhul sarnasuse kahtlusele tuginedes saab mõttele suuna anda, nii et paljastuvad koorapärasused ja ebakorrapärasused, mille saab välja sortida (vt Pylyshyn 1986: 429). (2483)

Seega näib, et foto etteaste saab toimuda ainult reproduktsiooni vahendusel, et fotograafia on kõige ehedam reprodutseerimiskunst ning et see püsib elus vaid kohtudes ja taaskohtudes vaatajaga. Etendus järelikult on ajas taastatav, ehkki see ei ole ilmselt kunagi sama etendus, isegi mitte samale inimesele. (2489)

[…] viitab mõiste „ühekordne käitumine“ millelegi sellisele, mida inimkogemuses ei eksisteeri, või vähemalt mitte sellises kogemuses, mida teater omakorda püüab taastada. (2502)

[…] igasugune käitumine on teatud laadi enesejäljendus, sest te ei saa sinna lihtsalt midagi parata, et olete teie ise. (2502)

[…] raamimine ja etendus on vähemalt osalt kattuvad, kui mitte kokkulangevad põhimõtted. Raamimine on lihtsalt see viis, kuidas kunstiteos end etendamiseks üles seab või üles seatakse […] (2052-2053)

Ma tahan öelda seda, et ükski spetsiaalne sõnavara ega mõistete komplekt ei ammenda nähtust, mille kirjeldamiseks ta on mõeldud (etendus, teater, kunst), vaid lihtsalt „fikseerib“ selle ühe võimaliku kavatsuslikkuse või väljenduslikkuse nurga alt; sest nähtus ise on alati nimetu ja paljukujuline, enne kui sõnavara ta ühes tema avaldumisvormis lõksu püüab. (2503)

„Iga kunstiline etendus, selle asemel et korrata või jäljendada, on loome, mille taotluseks on tuua esile see, mida korratakse“ (Crease 1993: 111). (2508)

Niisiis tahan ma väita, et etenduseteooria peab algama ontoloogiliselt pinnalt, kust saab alguse ka inimlik soov osaleda etenduslikes transformatsioonides. See on punkt, kus etendaja ja pealtvaataja ei ole veel eristunud; on ainult püsiv huvi maailma hämmastavate võimaluste vastu (hääl, heli, materiaalne aine, käitumine), mille inimene oma tajus avastab ja otsekohe ka avastamisrõõmu tunneb. (2511)

Just siin on see, mida võiksime nimetada etenduslikkuse tuumaks või geeniks, millest võrsuvad kõik kunstilise etendamise hargnevad vormid: vahendi ja eesmärgi kokkulangemine, millegi esiletoomise ja sellele reageerimise üheaegsus käitumiaktis. (2512)

Advertisements