Archive

Archive for the ‘Richard Rorty’ Category

Richard Rorty “Sattumislikkus, iroonia ja solidaarsus”

October 16, 2013 Leave a comment

Rorty, Richard 1999. Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus. Tallinn: Vagabund.

[…] pole võimalik astuda välja kõigist käibivatest sõnavaradest ja leida mingi metasõnavara, milles kuidagi kirjeldada kõiki võimalikke sõnavarasid, kõiki võimalikke otsustus- ja tundeviise. (18)

I.I Keele sattumuslikkus

[…] Kant ja Hegel hülgasid idee, et tõde on „väljaspool”, üksnes poolenisti. […] Kuid nad jäid selle juurde, et vaimul, hingel või inimteadvuse sügavustel on sisemine loomus, mida võib tunnetada mitteempiiriline üliteadus nimega filosoofia. See tähendas, et ainult pool tõde – alumine, teaduslik pool – on tehislik. Kõrgem tõde, tõde vaimu kohta, mis on filosoofia pärusmaa, jäi aga ikka veel avastamise, mitte loomise tandriks. (25)

Meil tuleb eraldada väide, et maailm on olemas meist väljaspool, väitest, et tõde on olemas meist väljaspool. (25)

Ei saa olemas olla väljaspoolset tõde, mis eksisteeriks inimvaimust sõltumatult, sest laused ei saa niimoodi eksisteerida, olla olemas väljaspool meid. Tõesed ja väärad saavad olla üksnes maailmakirjeldused. Maailm omaette – ilma inimese kirjeldustegevuseta – seda olla ei saa. (26)

Romantikute veendumus, et tähtsaim inimvõime pole mõistus, vaid kujutlus, tähendab, et kultuurimuutuse põhihoob on anne kõneleda teistmoodi, mitte anne hästi argumenteerida. (29)

Idealistlike tunnetusteooriaid ja romantilisi arusaamu kujutlusest saab paraku „teadvuse” žargoonist hõlpsasti „keele” žargooni üle kanda. (34)

[…] „poeet”, mis minu avara sõnavara järgi tähendab seda, „kes teeb asjad uueks” (37)

Öelda, et kahel kogukonnal on läbisaamisraskusi, sest sõnu, mida nad kasutavad, on raske vastastikku tõlkida, tähendab lihtsalt öelda, et ühe kogukonna liikmete keelelist nagu kogu muudki käitumist on teise kogukonna liikmetel raske ennustada. (40)

Meie keel ja kultuur on sattumused, tuhandete pisikeste oma niši leidnud (ja miljonite elunišši mitte leidnud) mutatsioonide tulemus täpselt samamoodi kui orhideed ja antropoidid. (42)

Tuua kuuldavale lause, mil pole kindlakskujunenud kohta keelemängus, tähendab, nagu positivistid õigesti märkisid, lausuda midagi, mis pole tõene ega väär – midagi, mis pole (Ian Hackingi väidet kasutades) „tõeväärtuse kandidaat”. Sest tegu on lausega, mida ei saa kinnitada ega ümber lükata, mille poolt ega vastu ei saa tuua argumente. Selle võib üksnes alla neelata või välja sülitada. (45)

[…] meil ei ole keele-eelset teadvust, mille üksikasjalikum sõnastamine oleks filosoofide kohus. See, mida pakutakse niisuguse teadvuse pähe, on lihtsalt meie kalduvus kasutada oma esiisade keelt, kummardada nende metafooride surnukehi. (50)