Archive

Archive for the ‘Risto Heiskala’ Category

Risto Heiskala “Semiootilise sotsioloogia suunas”

October 22, 2012 Leave a comment

Heiskala, Risto 2012. Semiootilise sotsioloogia suunas: semioloogia, semiootika ning fenomenoloogilise sotsioloogia süntees. – Acta Semiotica Estica IX: 42-65

Strukturalistlik kooditeooria:

1) Struktuure mõistetakse kui suletud koode. […] Subjektid  on  seega  oma  tegevuses täielikult  struktuuri  külge  seotud.  Kõik teated, mida saab edasi anda, on juba koodi kätketud ning „enne kui edastamine  on  isegi  alanud,  teab  vastuvõtja  juba  kõike,  mida  on võimalik  öelda.  Ainus,  mida  ta  ei  tea,  on  see,  mida  faktiliselt öeldakse” (Descombes 1979: 93–94).

2) Assotsiatiivsed  suhted  tõlgendatakse  ümber  paradigmaatilisteks suheteks, millel on lõplik arv elemente (Barthes 1994: 59).

3) Süntagmaatilised  suhted  välistatakse  struktuurist  ja  inkorporee-ritakse  kõnes  aset leidvasse  realiseerimisvaldkonda  (Barthes  1994: 59–60).

4) Struktuuri  elementide  vahelised  suhted  pole  mitte  ainult  binaarsed, vaid ka hierarhilised selles  mõttes, et üks  liige on  opositsiooni alusväärtus (default value) ja teine tuletatud liige.

5) Struktuurid on teadvustamatud.

6) Struktuurid  on  universaalsed. (46-47)

Strukturalismi  vorm,  mis  võtab  omaks  need  alusveendumused, nagu  ka  enamik  strukturalismi  vorme,  mis  võtavad  omaks  vaid mõned neist, satuvad raskustesse vähemalt kahes küsimuses. Esiteks ei  suuda  nad  vastata  küsimusele,  kuidas  struktuurid  muutuvad. Teiseks  ei  suuda  nad  tegeleda  kodeeritud  tähenduste  situatsiooni-liselt  loovate  kasutustega  (vt  nt  Sperber,  Willson  1986). (47)

Neostrukturalistlik teooria:

1) Semioosis  leidub  (suhteliselt)  suletud  koode  nagu  foneemide süsteem,  liiklusmärgid  või  sõjaväelised  auastmed,  kuid  need moodustavad  pigem  erijuhud  kui  reegli.  Kogu  kultuur  ise  kui hiiglaslik  struktureeritud  ja  struktureeriv  tähendussüsteem  on pidevas artikulatsiooni voolavuses. […] Artikulatsioonimoment  on  just  täpselt  see  punkt,  kus erinevuste  mäng  transformeerub,  piiramisprotsessi  kaudu,  keeleliseks või semioloogiliseks struktuuriks kui sotsiaalseks faktiks (vt nt samas,  166–167, 182). See sotsiaalne  fakt  ei  ole  aga  järeleandmatu ja  suletud  kood  ilma  muutusteta,  vaid  strukturatsiooni  või artikulatsiooni- ja ümberartikulatsiooniprotsess.

2) [Juba Saussure ise] mõistis  assotsiatiivseid  suhteid eksplitsiitselt lõpututena ja igast antud liikmest mitmetes suundades selliselt kiirguvatena, et see tootis pidevas voolavuses oleva situatsiooniliselt varieeruva võrgustiku.

3) Nagu  ülal  vihjatud,  on  võimalik  struktuuri  mõistet  tõlgendada nõnda, et nii süntagmaatilised kui ka assotsiatiivsed suhted temasse panustavad.

4) […] pole  mingit  põhjust  arvata,  et  kõik  suhted  on binaarsed.  Peirce  näiteks  tõlgendab  märgisuhet  triaadilisena.  Järg-mises  alapunktis  püüan  ma  näidata,  et seda märgikontseptsiooni võib ilma suurema ümbertegemiseta mõista kui struktuurielementide artikulatsiooni kirjeldust […]

5) Küsimus  struktuurielementide  loomusest  on  sattumuslik  probleem ning see muudab vajalikuks empiirilised uurimused erinevates kontekstides. On  ilmselge,  et  kultuuris  on hierarhilisi  erinevusi (näiteks  sõjaväelised  auastmed).  On  samuti  ilmselge,  et  leidub erinevuste  süsteeme,  mis  on  osaliselt  hierarhilised  (näiteks  soosüs-teem,  mille  murenemine  on  edenenud  selliselt,  et  naised  on  omandanud  positsioone  ja  omadusi,  mida  varem  seostati  ainult  meeste identiteediga).  Ent  on  samuti  erinevuste  süsteeme,  mis  ei  ole  üldse hierarhilised  (näiteks  värvide  klassifitseerimise  süsteem)  või  on osaliselt hierarhilised ja osaliselt mitte (näiteks soosüsteem).

6) Kuigi  võib  olla  teadvustamatuid  struktuure,  ei  ole  tarvilik,  et struktuur  oleks teadvustamatu  ning  suur  osa  (enamik?)  strukturridest, mida uurivad sotsiaalteadlased, on kas täielikult või valdavalt toimijate teadvustatud või eelteadvustatud refleksiooni haardeulatuses.  Sel  juhul  seisneb  uurija  panus  peamiselt  süsteemi  laiahaardelises  ja eksplitsiitses  kodifitseerimises.

7) […] leidub igas kultuurili-ses  süsteemis  mõningaid  universaalseid  dimensioone;  s.t,  selle asemel, et märgid oleksid täiesti meelevaldsed, on nad teatud ulatu-ses  bioloogiliselt motiveeritud […] isegi  kui  tunnistame,  et  struktuurides leidub  universaalseid  dimensioone  ja  et  nende  uurimine  võib  olla viljakas, siis sotsiaalteadlane või kultuuriuurija on enamasti huvitatud  ajaliselt  ja  kohaliselt  varieeruvatest  protsessidest  ning  struktuuridest. (48-50)

[…] tähistaja  ning  tähistatava  artikulatsiooni  võib  tõlgendada  kui märgi  kolmandat  komponenti.  Lisaks  võib  esitada  saussure’iliku  ja peirce’iliku  märgi  vahelise  isomorfilise  suhte  nõnda,  et tähistaja=esitis;  tähistatav=objekt;  ja  tähistaja  ning  tähistatava artikulatsioon=tõlgend. (52)

[…] töötas  Peirce  väga  sageli  kontseptsiooniga semioosist,  milles  märgi  objekt  ei  olnud  mingi  semioosi  väline osutus  (referent),  vaid  selle  sisene  representatsioon. […] Sellel  üldisemal  kultuuri-semiootilisel  väljal  on  objekt  identne  saussure’iliku  tähistatavaga. Teisisõnu on ta konstruktsioon, mis stabiliseerub kultuuriprotsessis. (52)

Tema [Peirce’i] jaoks oli semioos  see  viis,  kuidas  kultuur  aset  leiab  ning  selles  laiemas semiootilise  uurimuse  alas  jõudis  tema  objektimõistmine  lähedale sellele,  kuidas  Saussure  mõistis  tähistatavat. (52)

Mis  siis  viitab  liikumisele  ja  muutusele? Neostrukturalistlik  vastus  on  artikulatsioon,  mida  võiks  mõista peirce’ilike tõlgendite ahela ajalise vooluna. See tähendab ütelda, et viisi,  kuidas  neostrukturalistlik  struktuur  on  pidevas  artikulatsiooni ja  ümberartikulatsiooni  protsessis,  võib  mõista  peirce’iliku semioosina. (53)

Sel moel saame kõige üldisema võimali-ku kirjelduse semioosist kui protsessist, milles kultuur kui märgisuhete struktuur  on  pidevalt  ümberartikuleeritud  tõlgendite  voolus. (54)

Nad [Berger ja Luckmann]  defineerisid  institutsiooni  kui  teatud  vormis  harjumus-pärastatud  käitumise,  milles teatud  liiki  toimijad  ning  tüüpilised tegutsemisskeemid  on  vastastikku  tüpiseeritud;  ja  legitimatsiooni kui  institutsiooni  diskursiivse  põhjendamise  (seoses  näiteks  sellesünni ja funktsiooni ajalooga). Nendest definitsioonidest oli sotsiaal-teoorial kasu, kuna enam polnud tarvis tõmmata teravat eraldusjoont ühelt  poolt  tähenduse  kultuuriliste  tõlgenduste  ja  teiselt  poolt ühiskonna  institutsiooniliste  struktuuride  vahele  ning  seejärel küsida,  kumb  määrab  kumma. Selle  asemel  oli  tee  tähenduste tõlgendustest  sotsiaalstruktuuri  faktideni  kontiinum,  kus  erinevate elementide  vastastiksõltuvuse  ja  määratlemise  suhted  võivad erinevatel ajahetkedel sattumuslikel viisidel varieeruda. (57)

Peirce’i  terminites (CP  5.480)  võiksime  ütelda,  et  kontiinumis  harjumus  (habit)–uskumus–tõene uskumus, muudavad Berger ja Luckmann teadmiste sotsioloogia  fookust  ülemineku  kaudu  tõese  uskumuse  kategooriast uskumuse  kategooriasse;  ent  ka  nende  harjumuse  mõiste  on defineeritud  sellel  tasemel  ning  ei  ole  võimeline  end  suruma peirce’iliku harjumuse mõiste veelgi fundamentaalsemale tasemele. (57)

[…] tähenduse artikulatsiooni (Saussure) või objekti ja märgi ühenda-mist  tõlgendi  poolt (Peirce)  võib  mõista  intentsionaalse  aktina. (58)

[…] uue  uurimise  alamvälja  avamine,  milles  toimi-jad  ise  ei  ole  oma  tähistamistegevuse  kompetentsed  tõlgendajad ning  nende  tõlgenduste  asemel  või  lisaks  nendele  vajame hüpoteetilisi  tõlgendusi  näiteks  semiootikute,  kriitiliste  sotsioloogide  või psühhoanalüütikute  poolt  (vt  Bourdieu  1980;  Silverman  1983). (58)

[…] toob  strukturalistlik artikulatsiooniteooria lisaks märgi teadvusele ilmumise aktile sisse assotsiatiivsed ja süntagmaatilised suhted, mis märgil on teiste märkidega.  Sel  viisil  on  fenomenoloogiline  sotsioloogia  vabastatud „kohalolu  metafüüsikast”  ja  sellega  seotud  püüdlustest  leida „sisekõnet” (Husserl) või mõnd muud tähistajate mõjust saastamata „transtsendentaalset tähistatavat” (vt Derrida 1973; 1981). (58)