Archive

Archive for the ‘strukturalism’ Category

Jacques Derrida “Struktuur, märk ja mäng humanitaarteaduste diskursuses”

February 18, 2013 Leave a comment

Derrida, Jacques 1991. Struktuur, märk ja mäng humanitaarteaduste diskursuses. Akadeemia 7: 1411-1438.

Keskme funktsioon pole […] üksnes struktuuri orienteerida, tasakaalustada ja korrastada – õigupoolest ei saagi ju ette kujutada korrastamata struktuuri –, vaid eelkõige tagada, et struktuuri korrastav printsiip piiraks seda, mida me võiksime nimetada struktuuri vabamänguks [jeu]. (1412)

[…] on alati arvatud, et kese, mis on määratluse järgi unikaalne, moodustab selle ainsa asja struktuuris, mis kuigi valitseb struktuuri, on ise strukturaalsusest vaba. Seetõttu võiski klassikaline struktuurikäsitlus öelda, et kese on – paradoksaalselt – ühtlasi struktuuri sees ja väljaspool teda. Kese on terviku [totalité] keskmes, ja ometi – et kese ei kuulu tervikusse, siis on terviku kese kusagil mujal. Kese ei ole kese. (1413)

[…] kese pole fikseeritud asukoht, vaid funktsioon, teatav mitteasukoht [nonlieu], kus tuleb mängu lõputu hulk märgiasendusi. See on moment, mil keel tungib universaalsesse problemaatikasse, moment, kui keskme või lähtekoha puudumisel muutub kõik diskursuseks – eeldusel, et me võime selle sõnaga soostuda –, tähendab, et kõik muutub süsteemiks, kus keskne tähistatav, algne või transtsendentaalne tähistatav pole mitte kunagi absoluutselt presentne väljaspool erinevuste süsteemi. Transtsendentaalse tähistatava puudumine avardab tähendussfääri ja –mängu lõpmatuseni. (1415)

[…] on mõttetu loobuda metafüüsika mõistetest selleks, et metafüüsikat kõigutada. Meil pole keelt – ei süntaksit ega sõnavara, mis seisaks väljaspool seda ajalugu; me ei saa välja öelda ainsatki destruktiivset väidet, mis poleks juba libisenud just nimelt selle nähtuse vormi, loogikasse ning implitsiitsetesse postulaatidesse, mida see väide püüab vaidlustada. (1416)

Vististi võib öelda, et kogu filosoofiline mõistemoodustus, mis kuulub ühte süsteemi looduse-kultuuri vastandusega, on määratud jätma mõteldamatu sfääri just nimelt selle, mis selle mõistete moodustamise üldse võimalikuks teeb – nimelt verepilastuskeelu lähtekoha. (1421)

See, mis osutub diskursusele uue staatuse kriitilisel otsingul tegelikult põnevaimaks, on avalik loobumine igasugusest viitamisest keskmele, subjektile, privilegeeritud referentsile, lähtekohale või absoluutsele arche’le (algusele). (1425)

Vastandina episteemilisele diskursusele peab strukturaalne diskursus müüdist – müto-loogiline diskursus – olema müto-morfne. Tal peab olema selle vorm, millest ta räägib. (1426)

Tervikustamist võib pidada võimatuks klassikalises stiilis: seal kutsutakse välja mingi subjekti [sujet] empiiriline pingutus või mingi sellise lõpetatud diskursuse oma, mis asjatult ohkleb piiritu rikkuse järele, mida ta ei suuda kunagi valitseda. Seda on liiga palju, rohkem kui sõnades saab väljendada. Kuid mitte-tervikustamist [non-totalisation] saab piiritleda ka teistmoodi: mitte enam lõplikkuse mõiste seisukohalt, mis tähendaks empiirilisuseni alandumist, vaid vabamängu mõistest lähtudes. Kui tervikustamisel niisiis pole enam mingit tähendust, pole asi selles, nagu ei saaks teatud lõpmatut ala ainsa lõpliku pilgu või lõpliku diskursusega haarata, vaid põhjus on selle ala loomuses: keel üleüldse ja teatud piiritletud keel välistavad tervikustamise. See on tegelikult vabamängu ala, lõputute asenduste ala just seetõttu, et ta on lõplik – selle asemel et olla ammendamatu nagu klassikalises hüpoteesis, selle asemel et olla liiga suur, miski hoopis puudub sealt: puudub teadmine keskmest, mis kütkestaks ja põhjendaks asenduste vabamängu. Võiks öelda, et vabamäng, mis toimub tänu keskme ja lähtekoha puudumisele [absence], on suplementaarsuse [supplémentarité] liikumine – kasutades rangelt sõna, mille kummalist tähendust on prantsuse keelest alati püütud kustutada. Ei saa piiritleda keset ja viia lõpule terviku moodustamist, sest märk, mis asendab keset, mis lisandub [supplée] talle, võttes endale keskme koha viimase puudumisel – see märk lisatakse, ta tuleb esile kui lisa, kui lisand [supplément]. Tähistamine lisab midagi, mis viib selleni, et alati on midagi rohkem, kuid see lisandus on ebakindel, sest ta hakkab täitma asendusfunktsiooni, korvama [suppléer] tähistatava-poolest puudujääki. (1430-1431)

Tähistaja ülekoormatus, ta suplementaarne iseloom, on seega teatud lõplikkuse tulemus, s.t mingisuguse puudumise tulemus, mis tuleb korvata. (1433)

On niisiis kaks tõlgendust tõlgenduse, struktuuri, märgi ja vabamängu jaoks. Üks ihaldab dešifreerida tõde või lähtekohta, mis jääb vabamängust ja märgitasandist välja ning elab tõlgenduse paratamatust üle kui pagulust. Teine, mis enam lähtekoha poole ei pöördu, jaatab vabamängu ning püüab minna teisele poole inimest ja humanismi: inimese nime kannab see, kes on kogu metafüüsika või onto-teoloogia ajaloo jooksul – teiste sõnadega, kogu omaenese ajaloo jooksul – unistanud täispresentsist, usaldatavast põhialusest, mängu lähtekohast ja lõpust. (1436)

Mihhail Lotman “Struktuur ja vabadus I”

February 4, 2013 Leave a comment

Lotman, Mihhail 2012. Struktuur ja vabadus I: semiootika vaatevinklist. I.I, Tartu-Moskva koolkond: tekstist semiosfäärini. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.

 

Peirce, Saussure ja semiootika alused

Peirce’i lähenemist märkidele võiks nimetada atomistikuks. Tähelepanu keskmes on (üksik)märk, veelgi enam, need eeltingimused, mis teevad märgi märgiks. Peirce’i semiootika seisukohalt on märk elementaarne ja semiootiliselt väikseim element. […] „Märk või esitis on midagi, mis esindab kellelegi midagi mingis suhtes või ulatuses.“ Ehkki niisugune definitsioon on puhtrelativistlik (märgi moodustab suhete süsteem), on märk semiootilises mõttes siiski elementaarne objekt, koosnemata mingisugustest väiksematest koostisosadest. […] Et märk on ükskõik missugune objekt (midagi), võib see olla oma ehituselt üpris keeruline jne, olles semiootilises mõttes ikkagi elementaarne, st see ei koosne väiksematest semiootiliselt relevantsetest elementidest. (52)

Saussure’i jaoks ei eksisteeri isoleeritud märki üldse. Tema seisukohalt on kogu Peirce’i semioosi skeem ebakorrektne, märgi loob mitte selle seos objektiga või märgi kasutajaga, vaid sidemed teiste märkidega, mis kuuluvad samasse märgisüsteemi. (53)

[…] Peirce’il ja Saussure’il tähistab üks ja sama sõna ’märk’ täiesti erinevaid asju. Peirce’i märk on konkreetne objekt, see on substituut, mis asendab teist, samuti konkreetset objekti, Saussure’il aga abstraktne, mis realiseerub konkreetses substantsis, ja mis kõige huvitavam, antud realisatsioon õõnestab teatud määral selle märgilisust: kõnes realiseeritud märk ei ole enam üldse märk selle sõna otseses mõttes. (54)

Ehkki tavaliselt saussure’ilikus traditsioonis semioosist juttu ei ole ja seda terminit ei kasutata, võib siiski öelda, et just märgi funktsioon on märgi moodustuse (st semioosi) aluseks. Niisiis on erinevalt Peirce’ist Saussure’i märk esiteks abstraktne ja teiseks (semiootiliselt) kompleksne objekt. (55)

Arbitraarsus iseloomustab märgi tähendust, absoluutne determineeritus aga väärtust. Tähendus tekib tähistaja ja tähistatava omavahelisest seosest, väärtus iseloomustab elemendi positsiooni süsteemis, s.o väärtus on antud süsteemi elemendi kõikide süsteemisiseste seoste kompleks. (56)

Kui me läheneme sellele probleemile Saussure’i vaimus, peame arvesse võtma, et kõik, mida Peirce vaatleb, iseloomustab mitte keelt, vaid kõnet; kõik keelemärgid on Saussure’i süsteemis samatüübilised. […] kõik Peirce’i märgitüübid iseloomustavad üksnes kõnet, samas kui keelemärgid baseeruvad põhimõtteliselt teistsugusel loogikal, mis rajaneb märgi väärtusel, mitte selle seostel teiste objektidega. (59)

Émile Benveniste rõhutas, et kõnel on oma semiootilised omadused, mis ei tulene keelest. Teiseks, kõne võib olla ka suletud ja stabiilne süsteem. Sellist süsteemi hakati nimetama tekstiks. […] Seega on tekst immanentne süsteem, teksti elemendid moodustavad struktuuri ning igal tekstil on oma kindel väärtus. (60)

Peirce, mitteortodoksne pragmatist, lähtub arusaamast, et mitte keegi ei saa tõeni jõuda teisiti kui praktika kaudu. (61)

Kui me püüame defineerida märki, lähtudes samast loogikast, millega defineerime ükskõik millist teist empiirilist objekti (ent see ongi täpselt, mida Peirce üritab oma fenomenoloogias või faneroloogias teha), libiseb märk lihtsalt minema. See ei ole objekt nagu teised asjad. Märk ei ole „mingiasi“ (something), see pole üldse mingi asi (thing). (64)

[…] Saussure’i jaoks ei ole märk algusest saadik empiiriline fenomen. Tema implitsiitselt platonistlikus süsteemis on märgil sama loomus nagu Platoni ideel. See ei ole mingi objekt, vaid see realiseerub objektis. Teisisõnu, ka Saussure’i puhul peame järeldama sama mis Peirce’i puhul: märke ei saa käsitleda sarnaselt teiste asjadega. Asjade maailmas pole kohta märkidel, märkide maailmas pole kohta asjadel. Semiootika püüab leida ja rajada teid nende maailmade vahel. (65)

Märgi identiteet ei ole temas endas, vaid on täiesti teises objektis, mida nimetatakse märgi tähenduseks. Märk ei ole identne ei iseenda ega objektiga, mida ta tähistab. Märki identifitseerib tema tähendus, kuid märk ei ole identne ka oma tähendusega, need on põhimõtteliselt erinevad fenomenid. Seega ei kehti märgimaailmas identsuse seadus. Semiootika aluseks on sisemine paradoks: A ≠ A. (65-66)

Mis on eneseidentiteedi alus jõe või ükskõik millise teise objekti puhul? See on märk, mis tähistab vastavat objekti. (67)

 

Semiootika, kultuur ja kultuurisemiootika

Peirce’i klassikalise definitsiooni järgi on märk „miski, mis esindab kellelegi midagi mingis suhtes või mingil määral“ (CP 2.228), st märgil enesel ei ole mingit n-ö märgilisuse tunnust, märgilisus on nelja muutujaga funktsioon ning märgiks saamise protsessi nimetatakse Peirce’i õpilase Charles Morrise terminit kasutades semioosiks. (68)

Peirce’i semiootikat võiks nimetada substitutiivseks: märk on objekti asendaja; Peirce nimetbki märki esitiseks (representaameniks), kasutaja on see, kes selle asenduse sooritab (kas adressandina teksti luues või adressaadina seda dešifreerides). (69)

Võiks arvata, et mitte-semiootiline ala on primaarne, semiootiline ala aga tekib selle semiotiseerimise käigus. Kuid semiootika seisukohalt on see suhe vastupidine: mittesemiootiline ala on sekundaarne ja tekib kultuuri teatud semiootilise arengu etapil. Loodus osutub asendatuks kultuuri poolt, niisamuti on mittesemiootiline valdkond välja arendatud semiootilisest. (72-73)

[…] nagu tekst saab eksisteerida ainult tekstivälise reaalsuse taustal, sellest eraldudes, on ka tekstiväline reaalsus spetsiifiline igale tekstile. Jakob von Uexkülli terminoloogiat kasutades võiks öelda, et tekstiväline reaalsus on teksti omailm (Umwelt). Tekst on suletud ja suveräänne struktuur ning just niisugusena tuleb seda tundma õppida. (75)

 

Sekundaarne modelleeriv süsteem

[…] primaarne märgisüsteem on primaarne ainult antud sekundaarse süsteemi suhtes ja sekundaarne süsteem on sekundaarne ainult antud primaarse süsteemi suhtes. See, et luule on sekundaarne märgisüsteem loomuliku keele suhtes, ei tähenda, et loomulik keel ei saa olla sekundaarne mingi muu süsteemi suhtes. (105)

Tihtipeale figureerib keel semiootilise süsteemi sünonüümina. Ma tahan need mõisted lahutada – keel on vaid üks komponent igas semiootilises süsteemis. Teine kohustuslik komponent on väli. Seega defineerime semiootilist süsteemi S paarina ’keel ja väli’: S = {L,F}. Keel  tähendab edaspidi paari ’leksikon ja grammatika’: L = {A,G}, kus L on keel, A on leksikon ja G grammatika. […] Konstruktsioonid, mis on moodustatud baaselementides reeglite abil, moodustavad antud keele lausete hulga. Tekst on ühe või mitme lause realiseerimina a) kindlas aines – materialiseeritud lauset nimetame ütluseks ja b) kindlal väljal (taustal) […] Väli – erinevalt ütlusest – ei ole tuletatav keelest, kuigi neid seob vastastikune sõltuvus; erinevates semiootilistes süsteemides on keel ja välja vahelised seosed erinevad. Väli ei ole üksnes konkreetne materiaalne fenomen – nagu keeleski, võib väljas eristada abstraktset ja materialiseeritud plaani. (106-107)

Autonoomseteks nimetame keeli, mis ei vaja oma realiseerimiseks mõnda teist keelt; nad võivad realiseeruda ka teiste keelte kaudu (st kasutada teist keelt oma väljana), kuid samas võivad esineda iseseisvalt. Need keeled, mis saavad realiseeruda ainult mõnd teist keelt väljana kasutades, on mitteautonoomsed. (111)

Risto Heiskala “Semiootilise sotsioloogia suunas”

October 22, 2012 Leave a comment

Heiskala, Risto 2012. Semiootilise sotsioloogia suunas: semioloogia, semiootika ning fenomenoloogilise sotsioloogia süntees. – Acta Semiotica Estica IX: 42-65

Strukturalistlik kooditeooria:

1) Struktuure mõistetakse kui suletud koode. […] Subjektid  on  seega  oma  tegevuses täielikult  struktuuri  külge  seotud.  Kõik teated, mida saab edasi anda, on juba koodi kätketud ning „enne kui edastamine  on  isegi  alanud,  teab  vastuvõtja  juba  kõike,  mida  on võimalik  öelda.  Ainus,  mida  ta  ei  tea,  on  see,  mida  faktiliselt öeldakse” (Descombes 1979: 93–94).

2) Assotsiatiivsed  suhted  tõlgendatakse  ümber  paradigmaatilisteks suheteks, millel on lõplik arv elemente (Barthes 1994: 59).

3) Süntagmaatilised  suhted  välistatakse  struktuurist  ja  inkorporee-ritakse  kõnes  aset leidvasse  realiseerimisvaldkonda  (Barthes  1994: 59–60).

4) Struktuuri  elementide  vahelised  suhted  pole  mitte  ainult  binaarsed, vaid ka hierarhilised selles  mõttes, et üks  liige on  opositsiooni alusväärtus (default value) ja teine tuletatud liige.

5) Struktuurid on teadvustamatud.

6) Struktuurid  on  universaalsed. (46-47)

Strukturalismi  vorm,  mis  võtab  omaks  need  alusveendumused, nagu  ka  enamik  strukturalismi  vorme,  mis  võtavad  omaks  vaid mõned neist, satuvad raskustesse vähemalt kahes küsimuses. Esiteks ei  suuda  nad  vastata  küsimusele,  kuidas  struktuurid  muutuvad. Teiseks  ei  suuda  nad  tegeleda  kodeeritud  tähenduste  situatsiooni-liselt  loovate  kasutustega  (vt  nt  Sperber,  Willson  1986). (47)

Neostrukturalistlik teooria:

1) Semioosis  leidub  (suhteliselt)  suletud  koode  nagu  foneemide süsteem,  liiklusmärgid  või  sõjaväelised  auastmed,  kuid  need moodustavad  pigem  erijuhud  kui  reegli.  Kogu  kultuur  ise  kui hiiglaslik  struktureeritud  ja  struktureeriv  tähendussüsteem  on pidevas artikulatsiooni voolavuses. […] Artikulatsioonimoment  on  just  täpselt  see  punkt,  kus erinevuste  mäng  transformeerub,  piiramisprotsessi  kaudu,  keeleliseks või semioloogiliseks struktuuriks kui sotsiaalseks faktiks (vt nt samas,  166–167, 182). See sotsiaalne  fakt  ei  ole  aga  järeleandmatu ja  suletud  kood  ilma  muutusteta,  vaid  strukturatsiooni  või artikulatsiooni- ja ümberartikulatsiooniprotsess.

2) [Juba Saussure ise] mõistis  assotsiatiivseid  suhteid eksplitsiitselt lõpututena ja igast antud liikmest mitmetes suundades selliselt kiirguvatena, et see tootis pidevas voolavuses oleva situatsiooniliselt varieeruva võrgustiku.

3) Nagu  ülal  vihjatud,  on  võimalik  struktuuri  mõistet  tõlgendada nõnda, et nii süntagmaatilised kui ka assotsiatiivsed suhted temasse panustavad.

4) […] pole  mingit  põhjust  arvata,  et  kõik  suhted  on binaarsed.  Peirce  näiteks  tõlgendab  märgisuhet  triaadilisena.  Järg-mises  alapunktis  püüan  ma  näidata,  et seda märgikontseptsiooni võib ilma suurema ümbertegemiseta mõista kui struktuurielementide artikulatsiooni kirjeldust […]

5) Küsimus  struktuurielementide  loomusest  on  sattumuslik  probleem ning see muudab vajalikuks empiirilised uurimused erinevates kontekstides. On  ilmselge,  et  kultuuris  on hierarhilisi  erinevusi (näiteks  sõjaväelised  auastmed).  On  samuti  ilmselge,  et  leidub erinevuste  süsteeme,  mis  on  osaliselt  hierarhilised  (näiteks  soosüs-teem,  mille  murenemine  on  edenenud  selliselt,  et  naised  on  omandanud  positsioone  ja  omadusi,  mida  varem  seostati  ainult  meeste identiteediga).  Ent  on  samuti  erinevuste  süsteeme,  mis  ei  ole  üldse hierarhilised  (näiteks  värvide  klassifitseerimise  süsteem)  või  on osaliselt hierarhilised ja osaliselt mitte (näiteks soosüsteem).

6) Kuigi  võib  olla  teadvustamatuid  struktuure,  ei  ole  tarvilik,  et struktuur  oleks teadvustamatu  ning  suur  osa  (enamik?)  strukturridest, mida uurivad sotsiaalteadlased, on kas täielikult või valdavalt toimijate teadvustatud või eelteadvustatud refleksiooni haardeulatuses.  Sel  juhul  seisneb  uurija  panus  peamiselt  süsteemi  laiahaardelises  ja eksplitsiitses  kodifitseerimises.

7) […] leidub igas kultuurili-ses  süsteemis  mõningaid  universaalseid  dimensioone;  s.t,  selle asemel, et märgid oleksid täiesti meelevaldsed, on nad teatud ulatu-ses  bioloogiliselt motiveeritud […] isegi  kui  tunnistame,  et  struktuurides leidub  universaalseid  dimensioone  ja  et  nende  uurimine  võib  olla viljakas, siis sotsiaalteadlane või kultuuriuurija on enamasti huvitatud  ajaliselt  ja  kohaliselt  varieeruvatest  protsessidest  ning  struktuuridest. (48-50)

[…] tähistaja  ning  tähistatava  artikulatsiooni  võib  tõlgendada  kui märgi  kolmandat  komponenti.  Lisaks  võib  esitada  saussure’iliku  ja peirce’iliku  märgi  vahelise  isomorfilise  suhte  nõnda,  et tähistaja=esitis;  tähistatav=objekt;  ja  tähistaja  ning  tähistatava artikulatsioon=tõlgend. (52)

[…] töötas  Peirce  väga  sageli  kontseptsiooniga semioosist,  milles  märgi  objekt  ei  olnud  mingi  semioosi  väline osutus  (referent),  vaid  selle  sisene  representatsioon. […] Sellel  üldisemal  kultuuri-semiootilisel  väljal  on  objekt  identne  saussure’iliku  tähistatavaga. Teisisõnu on ta konstruktsioon, mis stabiliseerub kultuuriprotsessis. (52)

Tema [Peirce’i] jaoks oli semioos  see  viis,  kuidas  kultuur  aset  leiab  ning  selles  laiemas semiootilise  uurimuse  alas  jõudis  tema  objektimõistmine  lähedale sellele,  kuidas  Saussure  mõistis  tähistatavat. (52)

Mis  siis  viitab  liikumisele  ja  muutusele? Neostrukturalistlik  vastus  on  artikulatsioon,  mida  võiks  mõista peirce’ilike tõlgendite ahela ajalise vooluna. See tähendab ütelda, et viisi,  kuidas  neostrukturalistlik  struktuur  on  pidevas  artikulatsiooni ja  ümberartikulatsiooni  protsessis,  võib  mõista  peirce’iliku semioosina. (53)

Sel moel saame kõige üldisema võimali-ku kirjelduse semioosist kui protsessist, milles kultuur kui märgisuhete struktuur  on  pidevalt  ümberartikuleeritud  tõlgendite  voolus. (54)

Nad [Berger ja Luckmann]  defineerisid  institutsiooni  kui  teatud  vormis  harjumus-pärastatud  käitumise,  milles teatud  liiki  toimijad  ning  tüüpilised tegutsemisskeemid  on  vastastikku  tüpiseeritud;  ja  legitimatsiooni kui  institutsiooni  diskursiivse  põhjendamise  (seoses  näiteks  sellesünni ja funktsiooni ajalooga). Nendest definitsioonidest oli sotsiaal-teoorial kasu, kuna enam polnud tarvis tõmmata teravat eraldusjoont ühelt  poolt  tähenduse  kultuuriliste  tõlgenduste  ja  teiselt  poolt ühiskonna  institutsiooniliste  struktuuride  vahele  ning  seejärel küsida,  kumb  määrab  kumma. Selle  asemel  oli  tee  tähenduste tõlgendustest  sotsiaalstruktuuri  faktideni  kontiinum,  kus  erinevate elementide  vastastiksõltuvuse  ja  määratlemise  suhted  võivad erinevatel ajahetkedel sattumuslikel viisidel varieeruda. (57)

Peirce’i  terminites (CP  5.480)  võiksime  ütelda,  et  kontiinumis  harjumus  (habit)–uskumus–tõene uskumus, muudavad Berger ja Luckmann teadmiste sotsioloogia  fookust  ülemineku  kaudu  tõese  uskumuse  kategooriast uskumuse  kategooriasse;  ent  ka  nende  harjumuse  mõiste  on defineeritud  sellel  tasemel  ning  ei  ole  võimeline  end  suruma peirce’iliku harjumuse mõiste veelgi fundamentaalsemale tasemele. (57)

[…] tähenduse artikulatsiooni (Saussure) või objekti ja märgi ühenda-mist  tõlgendi  poolt (Peirce)  võib  mõista  intentsionaalse  aktina. (58)

[…] uue  uurimise  alamvälja  avamine,  milles  toimi-jad  ise  ei  ole  oma  tähistamistegevuse  kompetentsed  tõlgendajad ning  nende  tõlgenduste  asemel  või  lisaks  nendele  vajame hüpoteetilisi  tõlgendusi  näiteks  semiootikute,  kriitiliste  sotsioloogide  või psühhoanalüütikute  poolt  (vt  Bourdieu  1980;  Silverman  1983). (58)

[…] toob  strukturalistlik artikulatsiooniteooria lisaks märgi teadvusele ilmumise aktile sisse assotsiatiivsed ja süntagmaatilised suhted, mis märgil on teiste märkidega.  Sel  viisil  on  fenomenoloogiline  sotsioloogia  vabastatud „kohalolu  metafüüsikast”  ja  sellega  seotud  püüdlustest  leida „sisekõnet” (Husserl) või mõnd muud tähistajate mõjust saastamata „transtsendentaalset tähistatavat” (vt Derrida 1973; 1981). (58)