Archive

Archive for the ‘tekst’ Category

Mihhail Lotman “Struktuur ja vabadus I”

February 4, 2013 Leave a comment

Lotman, Mihhail 2012. Struktuur ja vabadus I: semiootika vaatevinklist. I.I, Tartu-Moskva koolkond: tekstist semiosfäärini. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.

 

Peirce, Saussure ja semiootika alused

Peirce’i lähenemist märkidele võiks nimetada atomistikuks. Tähelepanu keskmes on (üksik)märk, veelgi enam, need eeltingimused, mis teevad märgi märgiks. Peirce’i semiootika seisukohalt on märk elementaarne ja semiootiliselt väikseim element. […] „Märk või esitis on midagi, mis esindab kellelegi midagi mingis suhtes või ulatuses.“ Ehkki niisugune definitsioon on puhtrelativistlik (märgi moodustab suhete süsteem), on märk semiootilises mõttes siiski elementaarne objekt, koosnemata mingisugustest väiksematest koostisosadest. […] Et märk on ükskõik missugune objekt (midagi), võib see olla oma ehituselt üpris keeruline jne, olles semiootilises mõttes ikkagi elementaarne, st see ei koosne väiksematest semiootiliselt relevantsetest elementidest. (52)

Saussure’i jaoks ei eksisteeri isoleeritud märki üldse. Tema seisukohalt on kogu Peirce’i semioosi skeem ebakorrektne, märgi loob mitte selle seos objektiga või märgi kasutajaga, vaid sidemed teiste märkidega, mis kuuluvad samasse märgisüsteemi. (53)

[…] Peirce’il ja Saussure’il tähistab üks ja sama sõna ’märk’ täiesti erinevaid asju. Peirce’i märk on konkreetne objekt, see on substituut, mis asendab teist, samuti konkreetset objekti, Saussure’il aga abstraktne, mis realiseerub konkreetses substantsis, ja mis kõige huvitavam, antud realisatsioon õõnestab teatud määral selle märgilisust: kõnes realiseeritud märk ei ole enam üldse märk selle sõna otseses mõttes. (54)

Ehkki tavaliselt saussure’ilikus traditsioonis semioosist juttu ei ole ja seda terminit ei kasutata, võib siiski öelda, et just märgi funktsioon on märgi moodustuse (st semioosi) aluseks. Niisiis on erinevalt Peirce’ist Saussure’i märk esiteks abstraktne ja teiseks (semiootiliselt) kompleksne objekt. (55)

Arbitraarsus iseloomustab märgi tähendust, absoluutne determineeritus aga väärtust. Tähendus tekib tähistaja ja tähistatava omavahelisest seosest, väärtus iseloomustab elemendi positsiooni süsteemis, s.o väärtus on antud süsteemi elemendi kõikide süsteemisiseste seoste kompleks. (56)

Kui me läheneme sellele probleemile Saussure’i vaimus, peame arvesse võtma, et kõik, mida Peirce vaatleb, iseloomustab mitte keelt, vaid kõnet; kõik keelemärgid on Saussure’i süsteemis samatüübilised. […] kõik Peirce’i märgitüübid iseloomustavad üksnes kõnet, samas kui keelemärgid baseeruvad põhimõtteliselt teistsugusel loogikal, mis rajaneb märgi väärtusel, mitte selle seostel teiste objektidega. (59)

Émile Benveniste rõhutas, et kõnel on oma semiootilised omadused, mis ei tulene keelest. Teiseks, kõne võib olla ka suletud ja stabiilne süsteem. Sellist süsteemi hakati nimetama tekstiks. […] Seega on tekst immanentne süsteem, teksti elemendid moodustavad struktuuri ning igal tekstil on oma kindel väärtus. (60)

Peirce, mitteortodoksne pragmatist, lähtub arusaamast, et mitte keegi ei saa tõeni jõuda teisiti kui praktika kaudu. (61)

Kui me püüame defineerida märki, lähtudes samast loogikast, millega defineerime ükskõik millist teist empiirilist objekti (ent see ongi täpselt, mida Peirce üritab oma fenomenoloogias või faneroloogias teha), libiseb märk lihtsalt minema. See ei ole objekt nagu teised asjad. Märk ei ole „mingiasi“ (something), see pole üldse mingi asi (thing). (64)

[…] Saussure’i jaoks ei ole märk algusest saadik empiiriline fenomen. Tema implitsiitselt platonistlikus süsteemis on märgil sama loomus nagu Platoni ideel. See ei ole mingi objekt, vaid see realiseerub objektis. Teisisõnu, ka Saussure’i puhul peame järeldama sama mis Peirce’i puhul: märke ei saa käsitleda sarnaselt teiste asjadega. Asjade maailmas pole kohta märkidel, märkide maailmas pole kohta asjadel. Semiootika püüab leida ja rajada teid nende maailmade vahel. (65)

Märgi identiteet ei ole temas endas, vaid on täiesti teises objektis, mida nimetatakse märgi tähenduseks. Märk ei ole identne ei iseenda ega objektiga, mida ta tähistab. Märki identifitseerib tema tähendus, kuid märk ei ole identne ka oma tähendusega, need on põhimõtteliselt erinevad fenomenid. Seega ei kehti märgimaailmas identsuse seadus. Semiootika aluseks on sisemine paradoks: A ≠ A. (65-66)

Mis on eneseidentiteedi alus jõe või ükskõik millise teise objekti puhul? See on märk, mis tähistab vastavat objekti. (67)

 

Semiootika, kultuur ja kultuurisemiootika

Peirce’i klassikalise definitsiooni järgi on märk „miski, mis esindab kellelegi midagi mingis suhtes või mingil määral“ (CP 2.228), st märgil enesel ei ole mingit n-ö märgilisuse tunnust, märgilisus on nelja muutujaga funktsioon ning märgiks saamise protsessi nimetatakse Peirce’i õpilase Charles Morrise terminit kasutades semioosiks. (68)

Peirce’i semiootikat võiks nimetada substitutiivseks: märk on objekti asendaja; Peirce nimetbki märki esitiseks (representaameniks), kasutaja on see, kes selle asenduse sooritab (kas adressandina teksti luues või adressaadina seda dešifreerides). (69)

Võiks arvata, et mitte-semiootiline ala on primaarne, semiootiline ala aga tekib selle semiotiseerimise käigus. Kuid semiootika seisukohalt on see suhe vastupidine: mittesemiootiline ala on sekundaarne ja tekib kultuuri teatud semiootilise arengu etapil. Loodus osutub asendatuks kultuuri poolt, niisamuti on mittesemiootiline valdkond välja arendatud semiootilisest. (72-73)

[…] nagu tekst saab eksisteerida ainult tekstivälise reaalsuse taustal, sellest eraldudes, on ka tekstiväline reaalsus spetsiifiline igale tekstile. Jakob von Uexkülli terminoloogiat kasutades võiks öelda, et tekstiväline reaalsus on teksti omailm (Umwelt). Tekst on suletud ja suveräänne struktuur ning just niisugusena tuleb seda tundma õppida. (75)

 

Sekundaarne modelleeriv süsteem

[…] primaarne märgisüsteem on primaarne ainult antud sekundaarse süsteemi suhtes ja sekundaarne süsteem on sekundaarne ainult antud primaarse süsteemi suhtes. See, et luule on sekundaarne märgisüsteem loomuliku keele suhtes, ei tähenda, et loomulik keel ei saa olla sekundaarne mingi muu süsteemi suhtes. (105)

Tihtipeale figureerib keel semiootilise süsteemi sünonüümina. Ma tahan need mõisted lahutada – keel on vaid üks komponent igas semiootilises süsteemis. Teine kohustuslik komponent on väli. Seega defineerime semiootilist süsteemi S paarina ’keel ja väli’: S = {L,F}. Keel  tähendab edaspidi paari ’leksikon ja grammatika’: L = {A,G}, kus L on keel, A on leksikon ja G grammatika. […] Konstruktsioonid, mis on moodustatud baaselementides reeglite abil, moodustavad antud keele lausete hulga. Tekst on ühe või mitme lause realiseerimina a) kindlas aines – materialiseeritud lauset nimetame ütluseks ja b) kindlal väljal (taustal) […] Väli – erinevalt ütlusest – ei ole tuletatav keelest, kuigi neid seob vastastikune sõltuvus; erinevates semiootilistes süsteemides on keel ja välja vahelised seosed erinevad. Väli ei ole üksnes konkreetne materiaalne fenomen – nagu keeleski, võib väljas eristada abstraktset ja materialiseeritud plaani. (106-107)

Autonoomseteks nimetame keeli, mis ei vaja oma realiseerimiseks mõnda teist keelt; nad võivad realiseeruda ka teiste keelte kaudu (st kasutada teist keelt oma väljana), kuid samas võivad esineda iseseisvalt. Need keeled, mis saavad realiseeruda ainult mõnd teist keelt väljana kasutades, on mitteautonoomsed. (111)

Advertisements

Jean-Jacques Lecercle “Interpretation as Pragmatics”

September 17, 2011 Leave a comment

Lecercle, Jean-Jacques 1999. Interpretation as Pragmatics. New York: St. Martin’s Press

„Let Him Have It, Chris!”

Any interpretation is possible that addresses the text, that is that is constructed about and with the text. (31) An interpretation […] is false if it is either delirious, disregarding the constraints of the encyclopaedia, or incorrect, disregarding the constraints that language and the text impose on the construction of interpretation. (32) Justice […] is the meaningfulness that derives from respect of a pragmatic structure. […] A just interpretation is one that conforms to the constraints of the pragmatic structure that governs the interpretation of the text, and that does not seek to close the interminable process of reinterpretation. It is obvious from all that precedes that no interpretation can be said to be true, which would involve the recovery of the author’s intention as the unique source of the meaning of the text. (33)

This distance between intention and meaning is the specific field of interpretation. And the four moments of interpretation qua process involve the actors, or actants […] of a pragmatic contract, or of a situation of communication: glossing involves language and encyclopaedia, disclosure or solution the speaker’s (the author’s) constructed intention, translation the reader, in her relation to bot text and encyclopaedia, while intervention lies within the ambit of the reader’s powers. What we have here is the five actants of the situation of communication: speaker (author), text, language, encyclopaedia, heaer (reader). (34)

The text is not only the object of the reader’s solicitude, but also of her solicitation. Interpretation becomes intervention, as in psychoanalysis, or delirium, as with fous littéraries. (51)

[…] the author is only an actant, the concrete speaker being interpellated in that place by the structure. (53)

Alter Ego

[A <- [L -> [T] <- E] -> R]

Beyond the fact that this linearisation neatly provides a name for my model, ALTER, it also inscribes a number of characteristics: (1) The text is the centre of the structure, the most important actant. (2) Author and reader are effects of the text (the outward pointing arrows indicate this). (3) There is no direct relationship between reader and text, text and author: they are filtered (the square brackets indicate this) by language and by the encyclopaedia which have pride of place over author and reader. (4) In concrete situations of course the ALTER structure will interpellate subjects, let us call them EGOs, to occupy the A and R, but only one at a time. Through a necessary illusion in which we can perceive what Althusser calls ‚l’efficace de la structure’, the operation of the structure, this interpellation appears to come from the opposite pole of the structure. The reader is interpellated by the representation she constructs in the place of the author; the author is interprellated by the representation of the readers she fantasises. (75)

The text does not merely appropriate or use them, it is in an important sense sense produced by them. L and E are the internal filters that constrain the text, A and R are the outside layers of the structure by which it has an interface with the world in the interpellation of actors. They are induced by the text, they are the positions that T projects in order to acquire an author and a reader. (74-75)

[…] meaning is not in the centre, but at the margins of the structure: not what passes through the structure on its way from author to reader, but an effect of the structure. (76)

Maxims:

1)      maxim of indirection. The maxim of indirection overturns, or inverts, this mastery: the speaker means something different from what he says, or something more, or something less; and she says something different from what she means […] (76)

2)      maxim of vagueness. It separates the meaning constructed by the interpretation of the utterance from the meaning produced in the original author’s conjuncture. (77)

3)      maxim of recontextualization. If the utterer’s meaning […] is constitutively separated from the utterance meaning, then meaning, far from being changeless, is re-contextualized and therefore varies, even if ever so slightly, with each new reading. The conjuncture of the writing of the text from this point of view is only that of its first reading: the original author is her own first reader. (77-78)

4)      maxim of différance. […] writing belongs to the realm of the different (there is no iteration without alteration), of differing and deferring (the contact between speaker and hearer occurs in in praesentia; the absence of contact between author and reader is due, in the first instance, to a temporal gap), and of differends (the type of ‚dialogue’ that will ensue is agonistic, made up of verbal struggle and games rather than cooperative and irenic). Thus, the process of reading and interpreting involves the displacement inherent in the translation and intervention […] rather than the direct approach of a riddle-solving and the discovery of the truth. (78-79)

5)      maxim of interpretance. […] (1) meaning is the product of a dialogue between two texts, the interpreted text and the interpretation that reads it, and (2) the subjects involved, the author and the reader, are not free but assujettis in Althusserian parlance – in other words that they are effects of the structure. (79-80)

6)      maxim of placing. […] the operation through which an actor is captured at a place, is the specific task of the language actant. This will involve moving from the traditional concept of subject as centre […] to a concept of subject as assujetti, captured at a place. (80)

7)      maxim of metalepsis. It suggests that recontextualization is not merely an external process involving two occurrences of the same text, but an internal intratextual one. (80)

8)      maxim of conjuncture. It notes that there is a specific temporality of the ALTER structure, the temporality of recontextualization, which historicises it – that is, makes it dependent on the structure of the world at a given time. (81)

Timo Maran “Ökosemiootilise analüüsi perspektiivid”

September 7, 2011 Leave a comment

Maran, Timo 2007. Ökosemiootilise analüüsi perspektiivid: loodusteksti mõiste. – Acta Semiotica Estica IV: 48-72

Zoosemiootik saab teise elusolendite omailmades esinevatest tähendustest aru eeskätt kaudselt, uurides nende kehaehitust ja omailma struktuuri ning vaadeldes käitumist ja reaktsioone keskkonnas. Isegi kui võib kindlalt väita märgiaktiivsuse esinemist teistel elusorganismidel, jäävad kirjeldused konkreetsete elusolendite omailmades esinevate tähenduste kohta siiski spekulatiivseteks. Kahtlus semiootilise kirjelduse ulatuvuse ja piiride üle jääb saatma ka teisi looduse semiootika harusid — biosemiootikat ja ökosemiootikat. Ökosemiootika kui kultuuri ja looduse suhteid uuriva semiootika haru jaoks avaldub see eeskätt küsimusena, mil määral saab kasutada kultuuri, uurimaks tähendusseoseid kultuurist väljapoole jäävaga. (51)

Ökosemiootika eesmärgiks on Kulli järgi: “uurimine, millised on looduse koha ja rolli semiootilised aspektid meie, inimeste jaoks, see tähendab, mis on ja mis on olnud looduse tähendus meile, ning kuidas ja mil määral me kommunikeerume loodusega.” (Kull 1998: 350) (55)

[…] rakendades kultuuri ja looduse suhtele Jakob von Uexkülli funktsiooniringi skeemi, omistab Kull paratamatult (ja ilmselt tahtmatult) inimkultuurile subjekti staatuse ja loodusele objekti staatuse, kusjuures viimasele ei jää väljaspool inimese keelelist vahendatust ei häält ega sõnaõigust. (56)

[…] ökosemiootika rolliks oleks looduse ja kultuuri suhetele keskendudes erinevate märgisüsteemide ja semiootiliste struktuuritasandite sildamine, vahendamine ja tõlkimine; seejuures nii märgates ja eksplitseerides kategoriseerituse, tekstuaalsuse ja tähenduslikkuse võimalusi eluslooduses kui ka esile tuues inimkultuuris ja tekstides leiduvaid looduspäraseid, loomalikke ja mitteverbaalseid aspekte. Praktiliste uuringute ja metodoloogia jaoks tähendaks selline lähenemine aga arvestamist pidevalt nihkuvate vaatepunktidega kultuuri ja mittekultuuri ning erinevate semiootiliste kirjeldustasandite vahel, tekstikesksete uurimismeetodite kombineerimist loodusteaduslikega, aga samuti fenomenoloogilise perspektiivi kaasamist, mis võimaldab uurijal kombineerida osalemist mõtleva olendina keele ja tekstide maailmas ning elava olendina looduse ja selle vahetute tajude ja tähenduste maailmas. (57)

[…] lisaks loodusest kõnelevale ja talle viitavale kirjutatud tekstile hõlmaks see ka kirjeldatavat looduskeskkonna osa, mis peab seose toimimiseks olema samuti teatud määral tekstuaalne või vähemalt tekstualiseeritav. Neist osapooltest tähendusseoste läbi moodustuvat tervikut nimetan ma loodustekstiks. (58-59)

[…] loodusteksti kontseptsioon väljendab kirjutatud teksti ja keskkonna suhteid ning on seega dünaamiline ja semiootiline. Paljukritiseeritud mimeetilise suhte asemel väljendub seos kirjutatud teksti ja looduskeskkonna vahel loodusteksti mõistes täiendus- ja tähendussuhtena. (59)

[…] avaldub ökosemiootilise analüüsi objekt neljaosalisena: 1) tekstuaalne looduskeskkond; 2) kirjutatud tekst; 3) teksti autor; 4) lugeja (joonis 1). Neist igat iseloomustab oma semiootiline aktiivsus. Seosed osaliste vahel pole aga fikseerunud, vaid moodustavad igal juhtumil unikaalse mustri. (59)

Looduslik keskkond sarnaneb võõrkultuuriliste tekstidega, mis on sisse toodud või üle kantud teisest kultuurist, või ajalooliste tekstidega, mis on olnud pikka aega unustuses ja siis üles leitud. Võõrkultuuriliste tekstide puhul pole teada kindlat adresseerijat, nende kood on tihti võõras ja sellisena kipuvad nad kaasa tooma kultuurilist mitmekeelsust (Ivanov et al. 1998: 72), sama võib kehtida ka looduse kui teksti kohta. Looduskeskkonnaga tähendusliku suhestumise puhul on sageli tegemist kommunikatsioonilise olukorraga, milles kas konkreetset adresseerijat pole teada, konkreetne adresseerija puudub hoopis või kus adresseerija ja adressaat on põhimõtteliselt erinevad, kuuludes erinevatesse liikidesse. (62)

Kirjutamise käigus tehakse mitmesuguseid valikuid kogemuste, tähelepanekute, kujutluste ja arusaamade alternatiivide vahel ning fikseeritakse need lineaarseteks sõnajärjestusteks. Et nende valikute käigus määratakse, mis leiab inimkultuuris kommunikeerimist ja mis mitte, on kirjutamine paratamatult samaaegselt ka väärtusotsustuste langetamine. Loodusesseede puhul võivad need autori väärtusotsustused avalduda kahel erineval moel. Esiteks tähendab loodusest kirjutamine igal juhul looduse lõpmatu mitmekesisuse teisendamist korrastatud ja järjestatud looks. […]Teine järeldus, mis tuleneb loodusesseede vaatlemisest loodustekstidena, puudutab looduskirjanduse positsiooni kultuuris ning seda võib väljendada üldisuse ja spetsiifilisuse (ka mõistetavuse ja raskestimõistetavuse) kombinatsioonina. (64-65)

Ökosemiootiline loodusteksti uurimine:

1. Milliseid looduspäraseid aspekte kirjutatud tekstis kajastatakse; seejuures tuleb erilist tähelepanu pöörata inimkultuurist sõltumatutele struktuursetele ja kommunikatiivsetele seostele erinevate elusolendite vahel. (66)

2. Millistele looduse nähtustele ja objektidele omistatakse kirjutatud tekstis tekstuaalsus, tähendus ja tähenduslikkus. Millised looduse nähtused ja elusolendid on autori jaoks väärtuslikud, millistega peab ta võimalikuks suhestumist ja suhtlemist ning millistega suhtlebki. Eriti väärivad tähelepanu kirjutatud tekstis kujutatud kommunikatsioonilised olukorrad inimese ja teiste elusolendite vahel, viisid, kuidas neis ületatakse kommunikatsioonibarjääre erinevate semiootiliste sfääride vahel ning kuidas inimkultuuri semiootiline sfäär ja looduses olevad võõrsemiootilised sfäärid omavahel positsioneeruvad ja suhestuvad […] (66)

3. Millised vastavused esinevad looduskeskkonna ja kirjutatud teksti vahel. (66)

Lisaks sellele juhib ökosemiootiline vaade uurija tähelepanu iseäralikele kommunikatsiooni- ja interpretatsioonistrateegiatele, mida inimene loodusega suheldes ja suhestudes kasutab. (67)

Ökosemiootiline lähenemine kasutab looduskirjandust pigem materjalina looduse ja kultuuri suhete uurimiseks, otsides seejuures vastust küsimustele: millised on looduskeskkonna ja kirjutatud teksti seosed, milliseid looduse aspekte teoses kujutatakse, kas ja millisel viisil nähakse kirjutatud tekstis võimalusi loodusega suhtlemiseks ning millised taju- ja interpretatsioonimeetodid on loodusega suhestumisel kasutusel. (69)