Archive

Archive for the ‘Timo Maran’ Category

Timo Maran “Lokaalsuse ökosemiootilised alused”

September 11, 2011 Leave a comment

Maran, Timo 2002. Lokaalsuse ökosemiootilised alused. – Koht ja paik. Toim. Sarapik, Virve; Tüür, Kadri; Laanemets, Mari. Eesti Kunstiakadeemia Toimetised 10. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia: 81-92.

Lokaalsuse all mõistan ma siin semiootiliste struktuuride omadust seonduda ümbritsevaga nõnda, et neid pole võimalik oma keskkonnast eraldada, ilma et seejuures muutuks oluliselt nende struktuur või selles struktuuris sisalduv informatsioon. (82)

Juhul, kui me lähtume organismi ja keskkonna suhte vaatlemisel semiootilisest paradigmast, muutub elusorganismi lokaliseeritus konkreetses keskkonnas esmatähtsaks  ümbritseva keskkonna omadused saavad siin subjekti interpreteeriva tegevuse ehk semioosi allikaks ja mõjutajaks. Keskkond annab elusorganismile ette tunnusjooned, millest lähtudes saab organism kui subjekt keskkonnaelementidele enesekohaseid tähendusi omistada. (84)

Mehhanismina, mis lubab subjekti ja keskkonna vaheliste vastavuste kujunemist ehk adapteerumist, võib vaadelda iga tagasisidemel põhinevat subjekti ja keskkonna vahelist kommunikatsioonimudelit. (85)

Siinkohal on tarvilik rõhutada erisust mõistete semiootiline kohasus ja kohanemisvõime vahel. Erinevalt kohanemisvõimest, mis on subjekti omadus, näidates ta potentsiaali erinevate keskkondadega kohaneda, on semiootiline kohasus subjekti ja keskkonna seost iseloomustav suurus. Sidudes ennast konkreetse keskkonnaga, suureneb subjekti–keskkonna seose semiootiline kohasus, ent samas väheneb subjekti edasine kohanemisvõime (joon 2). Keskkonnaga kohanedes lokaliseerib subjekt ennast keskkonda, seega näitab semiootiline kohasus lokaliseerituse intensiivsust. Ühel poolt näitab semiootiline kohasus, kuivõrd on subjektil õnnestunud endapärast ja keskkonnapärast informatsiooni vastavusse viia, teisalt aga üsna paratamatult, kuivõrd muutub subjekti struktuur tema eraldamisel keskkonnast. (86)

Kontekst kui märki või teksti ümbritsev struktuursus mõjutab ja määratleb nii märgi vormilisi aspekte kui ka võimalike tähendusi, mida subjekt võib märgile omistada. Kontekst jääb väljapoole märki, määratledes seejuures märgi piiri ja omadusi nii semiootiliste seoste kui nende puudumise (välistav määratlus) kaudu. (87)

Konteksti määrava mõju kirjeldamisel on oluliseks piirangute (restraints) kontseptsioon, mis on semiootilisse paradigmasse laenatud küberneetikast. Selle vaate alusel toob kontekst endas sisalduva märgi suhtes kaasa informatsioonilise liiasuse (redundancy restraints), millest lähtuvalt on võimalik määratleda märgi võimalikke tähendusi, ent samuti võib märk kanda endas informatsiooni oma kasutamise konteksti suhtes. (87)

Samuti määrab igasugune juba toimiv semiootiline protsess osaliselt kindlaks sellesama protsessi edasised arenguvõimalused – ajalisele teljele laienduva konteksti mõju. (87)

Subjekt, kes oma semiootilise tegevusega kehtestab ümbritseva konteksti suhtes informatsioonilise liiasuse, muudab seeläbi ümbritseva konteksti enese jaoks väärtuslikuks. Semiootiline kohasus ja konteksti või keskkonna väärtuslikkus ei saa olla keskkonda iseloomustavad objektiivsed parameetrid, pigem tulenevad need subjekti eksisteerimisest ja semiootilisest tegevusest konkreetses keskkonnas. (88)

[..] nn liiase informatsiooni hulk, mis seob subjekti tema keskkonnaga, kasvab põliskultuuris aja jooksul. Informatsiooni kogunemisel muutuvad keskkonnaprotsessid indiviidile etteennustatavateks, mis teeb ka võimalikuks usalduse tekkimise keskkonna vastu. Mida kauem on kultuur või indiviid samas keskkonnas püsinud, seda suurem on keskkonna osa tema enesemäärangutes ja seda enam on ta kohanenud suhtlema paikkondliku keskkonnaga. (88)

Globaalne kultuur on eneseküllane, omandades identiteedi abstraktsete, enesest väljapoole projekteeritud ideede ja väärtushinnangute kaudu nagu üldinimlikud väärtused, sümbolid, ideaalid. Lokaalse kultuuri tähelepanu on seevastu enam suunatud ümbritsevale keskkonnale, teda iseloomustavad eripärasused tulenevad valdavalt seosest keskkonnaga. (89)

Sedavõrd kui kultuur haarab endasse loodust, teeb loodust enda omaks ja tähenduslikuks, muutub kultuur ise selle looduse ja tema konkreetsete paikade nägu. Niivõrd, kui on kultuur omistanud loodusele tähendust, on ta ise muutunud selle looduse päraseks. (90)

Timo Maran “Ökosemiootilise analüüsi perspektiivid”

September 7, 2011 Leave a comment

Maran, Timo 2007. Ökosemiootilise analüüsi perspektiivid: loodusteksti mõiste. – Acta Semiotica Estica IV: 48-72

Zoosemiootik saab teise elusolendite omailmades esinevatest tähendustest aru eeskätt kaudselt, uurides nende kehaehitust ja omailma struktuuri ning vaadeldes käitumist ja reaktsioone keskkonnas. Isegi kui võib kindlalt väita märgiaktiivsuse esinemist teistel elusorganismidel, jäävad kirjeldused konkreetsete elusolendite omailmades esinevate tähenduste kohta siiski spekulatiivseteks. Kahtlus semiootilise kirjelduse ulatuvuse ja piiride üle jääb saatma ka teisi looduse semiootika harusid — biosemiootikat ja ökosemiootikat. Ökosemiootika kui kultuuri ja looduse suhteid uuriva semiootika haru jaoks avaldub see eeskätt küsimusena, mil määral saab kasutada kultuuri, uurimaks tähendusseoseid kultuurist väljapoole jäävaga. (51)

Ökosemiootika eesmärgiks on Kulli järgi: “uurimine, millised on looduse koha ja rolli semiootilised aspektid meie, inimeste jaoks, see tähendab, mis on ja mis on olnud looduse tähendus meile, ning kuidas ja mil määral me kommunikeerume loodusega.” (Kull 1998: 350) (55)

[…] rakendades kultuuri ja looduse suhtele Jakob von Uexkülli funktsiooniringi skeemi, omistab Kull paratamatult (ja ilmselt tahtmatult) inimkultuurile subjekti staatuse ja loodusele objekti staatuse, kusjuures viimasele ei jää väljaspool inimese keelelist vahendatust ei häält ega sõnaõigust. (56)

[…] ökosemiootika rolliks oleks looduse ja kultuuri suhetele keskendudes erinevate märgisüsteemide ja semiootiliste struktuuritasandite sildamine, vahendamine ja tõlkimine; seejuures nii märgates ja eksplitseerides kategoriseerituse, tekstuaalsuse ja tähenduslikkuse võimalusi eluslooduses kui ka esile tuues inimkultuuris ja tekstides leiduvaid looduspäraseid, loomalikke ja mitteverbaalseid aspekte. Praktiliste uuringute ja metodoloogia jaoks tähendaks selline lähenemine aga arvestamist pidevalt nihkuvate vaatepunktidega kultuuri ja mittekultuuri ning erinevate semiootiliste kirjeldustasandite vahel, tekstikesksete uurimismeetodite kombineerimist loodusteaduslikega, aga samuti fenomenoloogilise perspektiivi kaasamist, mis võimaldab uurijal kombineerida osalemist mõtleva olendina keele ja tekstide maailmas ning elava olendina looduse ja selle vahetute tajude ja tähenduste maailmas. (57)

[…] lisaks loodusest kõnelevale ja talle viitavale kirjutatud tekstile hõlmaks see ka kirjeldatavat looduskeskkonna osa, mis peab seose toimimiseks olema samuti teatud määral tekstuaalne või vähemalt tekstualiseeritav. Neist osapooltest tähendusseoste läbi moodustuvat tervikut nimetan ma loodustekstiks. (58-59)

[…] loodusteksti kontseptsioon väljendab kirjutatud teksti ja keskkonna suhteid ning on seega dünaamiline ja semiootiline. Paljukritiseeritud mimeetilise suhte asemel väljendub seos kirjutatud teksti ja looduskeskkonna vahel loodusteksti mõistes täiendus- ja tähendussuhtena. (59)

[…] avaldub ökosemiootilise analüüsi objekt neljaosalisena: 1) tekstuaalne looduskeskkond; 2) kirjutatud tekst; 3) teksti autor; 4) lugeja (joonis 1). Neist igat iseloomustab oma semiootiline aktiivsus. Seosed osaliste vahel pole aga fikseerunud, vaid moodustavad igal juhtumil unikaalse mustri. (59)

Looduslik keskkond sarnaneb võõrkultuuriliste tekstidega, mis on sisse toodud või üle kantud teisest kultuurist, või ajalooliste tekstidega, mis on olnud pikka aega unustuses ja siis üles leitud. Võõrkultuuriliste tekstide puhul pole teada kindlat adresseerijat, nende kood on tihti võõras ja sellisena kipuvad nad kaasa tooma kultuurilist mitmekeelsust (Ivanov et al. 1998: 72), sama võib kehtida ka looduse kui teksti kohta. Looduskeskkonnaga tähendusliku suhestumise puhul on sageli tegemist kommunikatsioonilise olukorraga, milles kas konkreetset adresseerijat pole teada, konkreetne adresseerija puudub hoopis või kus adresseerija ja adressaat on põhimõtteliselt erinevad, kuuludes erinevatesse liikidesse. (62)

Kirjutamise käigus tehakse mitmesuguseid valikuid kogemuste, tähelepanekute, kujutluste ja arusaamade alternatiivide vahel ning fikseeritakse need lineaarseteks sõnajärjestusteks. Et nende valikute käigus määratakse, mis leiab inimkultuuris kommunikeerimist ja mis mitte, on kirjutamine paratamatult samaaegselt ka väärtusotsustuste langetamine. Loodusesseede puhul võivad need autori väärtusotsustused avalduda kahel erineval moel. Esiteks tähendab loodusest kirjutamine igal juhul looduse lõpmatu mitmekesisuse teisendamist korrastatud ja järjestatud looks. […]Teine järeldus, mis tuleneb loodusesseede vaatlemisest loodustekstidena, puudutab looduskirjanduse positsiooni kultuuris ning seda võib väljendada üldisuse ja spetsiifilisuse (ka mõistetavuse ja raskestimõistetavuse) kombinatsioonina. (64-65)

Ökosemiootiline loodusteksti uurimine:

1. Milliseid looduspäraseid aspekte kirjutatud tekstis kajastatakse; seejuures tuleb erilist tähelepanu pöörata inimkultuurist sõltumatutele struktuursetele ja kommunikatiivsetele seostele erinevate elusolendite vahel. (66)

2. Millistele looduse nähtustele ja objektidele omistatakse kirjutatud tekstis tekstuaalsus, tähendus ja tähenduslikkus. Millised looduse nähtused ja elusolendid on autori jaoks väärtuslikud, millistega peab ta võimalikuks suhestumist ja suhtlemist ning millistega suhtlebki. Eriti väärivad tähelepanu kirjutatud tekstis kujutatud kommunikatsioonilised olukorrad inimese ja teiste elusolendite vahel, viisid, kuidas neis ületatakse kommunikatsioonibarjääre erinevate semiootiliste sfääride vahel ning kuidas inimkultuuri semiootiline sfäär ja looduses olevad võõrsemiootilised sfäärid omavahel positsioneeruvad ja suhestuvad […] (66)

3. Millised vastavused esinevad looduskeskkonna ja kirjutatud teksti vahel. (66)

Lisaks sellele juhib ökosemiootiline vaade uurija tähelepanu iseäralikele kommunikatsiooni- ja interpretatsioonistrateegiatele, mida inimene loodusega suheldes ja suhestudes kasutab. (67)

Ökosemiootiline lähenemine kasutab looduskirjandust pigem materjalina looduse ja kultuuri suhete uurimiseks, otsides seejuures vastust küsimustele: millised on looduskeskkonna ja kirjutatud teksti seosed, milliseid looduse aspekte teoses kujutatakse, kas ja millisel viisil nähakse kirjutatud tekstis võimalusi loodusega suhtlemiseks ning millised taju- ja interpretatsioonimeetodid on loodusega suhestumisel kasutusel. (69)