Daniele Monticelli “Poliitika ja/kui sõprus”

Monticelli, Daniele 2012. Poliitika ja/kui sõprus. Agambeni mis-tahes-singulaarsused ja nende tulev kogukond. – Vikerkaar nr 1-2: 149-165

Agambeni suveräänne erand pole järjekordne nimetus juba triviaalseks saanud ideele, et kogukondliku identiteedi ehk „meie“-ruumi kujunemine eeldab piiride tõmbamist, mille taha jäävad ohtlikud ja võõrad „nemad“. Sel juhul räägiksime lihtsalt „meie“ sissearvamisest ja „nende“ väljaarvamisest. Suveräänne erand, vastupidi, ei tõmba, vaid pigem ähmastab piire sisemise ja välise vahel. Paljas elu pole seega lihtsalt bioloogiline elu enne või väljaspool poliitikat, paljas elu luuakse hoopis erandi eikellegimaal kui võimule vajalik objekt: „võib öelda, et biopoliitilise keha tootmine on suveräänse võimu algupärane tegevus.“ Meie/nemad vastandused on selles valguses lihtsalt n-ö puru silmaajamine; neist kinni hoides muutume me pimedaks asjaolu suhtes, et „meie“ kui biopoliitiline keha oleme tegelikult (bio)võimu jaoks juba alati (potentsiaalselt) ohtlikud ja võõrad „nemad“. See aga tähendab, et iga kord, kui me nõustume ideega, et „meie“ koosolemise vajalikuks eelduseks on „nende“ välistamine […], anname oma panuse palja elu ja suveräänse võimu suhete müstifitseerimise ning tegelikult suurendame tõenäosust sattuda kunagi ise välistatu positsiooni. (151-152)

Agamben räägib sellisest olukorrast kui „poliitika varjutusest“, sest keelest võõrandunud inimesed pole enam poliitilises mõttes rahvas (see demos, milles peitub demokraatia jõud), vaid paljas elu, mida (bio)võim vahetult tekitab, kujundab ja halvimal juhul ka lõpetab. (152-153)

Keelest võõrandunud rahva poliitilise agentsuse likvideerimisega ja rahva redutseerimisega paljaks eluks käib käsikäes rahva rekonstrueerimine avaliku arvamusena – abstraktsete omaduste järgi liigendatuna ja keeles, mis on eraldatud vaatemängu sfääri: „elu mitmekesised vormid (on) abstraktselt ümber kodeeritud sotsiaal-juriidilisteks identiteetideks […]“ [Means w Ends, lk 7] „Sõbra“-essee terminoloogias on siin tegemist predikatiivsete mõistetega, mis võimaldavad üksikindiviidide paigutamist „sobivatesse“ ühiskondlikesse gruppidesse. Täpselt see, mida sõbra puhul teha ei saa. (153)

Niisiis, oma tühjusele vaatamata ei lakka vaatemängu sfääri eraldatud keel konstrueerimast abstraktseid identiteete, mida esitatakse kui indiviidide reaalseid olemusi (essentse), varjates niimoodi fakti, et tegelikult on keel elu maha jätnud ja viimane on allutatud vahetule võimule. (154)

Niisiis me peaksime loobuma palja eksistentsi (elu) ja sellele tähendust andva essentsi (abstraktsete omaduste) „uute ja efektiivsemate või autentsemate“ lõimimisviiside ehk ajaloolis-poliitiliste ülesannete otsingutest ning pigem „osutama kesksele tühjusele“ ja riskima enesega sellessamas tühjuses. (155)

Teisisõnu, traditsioone tühjendav vaatemänguline experimentum linguae avab meile võimaluse kogeda meile kõigile ühist „keskset tühjust“, meie koos-jagatud olemist, teispool meid eraldavaid antusi – konkreetseid keeli, kultuure, traditsioone. (156)

Riskides endaga keelelise puhtas medium’is ehk keskses tühjuses, on meil tänapäeval võimalik luua uus eluvorm, mida Agamben nimetab „mis-tahes-singulaarsuseks“ (singoliarità qualunque), ja „tuleb kogukond“ (comunità che viene), mis nendest singulaarsustest koosnebki. (156)

Puhas ühisus (kommunikeeritavus) õõnestab iga olemasoleva kogukonna pretensiooni olemuslikule eraldatusele, sest näitab, kuidas kõigi identiteetidest lähtuvate sisse- ja väljaarvamise kriteeriumide aluseks on tegelikult keel, mitte mingi keeleväline olemus/essents; see aga tähendab, et iga antud sisse- või väljaarvamist (ehk jagunemist, divisione) saab keele kaudu seada kahtluse alla algse kommunikeeritavuse ja ühisuse (ehk koos-jagamise, con-divisione) nimel. (157)

[…] inimeste keeleline olemus tähendab seda, et nende ainus spetsiifiline võime on tegelikult nende võimetus kunagi täielikult ja lõplikult iseendaga ühte langeda. (158)

[…] tuleva olendi singulaarsus „määratleb“ ennast ainult suhte kaudu omaenda võimaluste koguhulgaga, omaenda mistahesusega. (159)

Selle asemel et võtta kuju teatud identifitseeriva essentsi abstraheerimise kaudu paljast eksistentsist, mis-tahes-singulaarsus on oma (mitmekesised) olemisviisid (mis tahes need ka oleksid), ilma et ükski neist olemisviisidest toimiks tema identifitseerimise kriteeriumina, teda määrava omadusena (essentsina). (160)

Mis-tahes-singulaarsuste võimetus ei osuta mingisugusele loobumisele või tegevusetusele, vaid seda tuleb pigem mõista eespool mainitud „võime-mitte“ ja keele kui „kõige ühisema“ taustal. Olla võimetu tähendab siin riskida endaga, eksponeerides end keelele kui niisugusele, põgenemata võimustavatesse identiteetidesse (kodaniku eneseäratundmine põgenikuna). Mis-tahes-singulaarsuse omnivalents tuleneb aga tema piirnemisest võimalikkuste koguhulgaga (mis-tahes-võimalus). See ühelt poolt vabastab ta oma koha paikapanemisest teatud (keelelises ja sotsiaal-poliitilises) süsteemis, teiselt poolt päästab ta langemast palja elu väärtusetusse ja tähendusetusse. (160-161)

[…] koosneb tulev kogukond singulaarsustest, mis – kuna nad ei sarnane (partikulaarselt) kellegi teisega – saavad (geneeriliselt) sarnaned kellega tahes. (161) – „objektita koos-jagamine“

Muuta ennast äratuntavaks poliitiliseks subjektiks tähendab aga loobuda oma singulaarsusest ja mistahesusest, teha endast (olgu või kriitiline) osa sellest (olgu või reformitud) partikulaarsest süsteemist, mille koosolemise viis on ühildamatu mis-tahes-singulaarsuste ühise eluga. Niimoodi oleme juba liikunud sõprusest eemale, konsensuse poole. (164)