Archive

Archive for the ‘Roland Barthes’ Category

Roland Barthes “Loeng”

Barthes, Roland 2002. Loeng. – Barthes, Roland. Autori surm: valik kirjandusteoreetilisi esseid. Tallinn: Varrak: 140-169

[…] ma nimetan võimudiskursuseks iga diskursust, mis kutsub esile eksimis- ja järelikult ka süütunnet neis, kellele ta on suunatud. […] võim on ühiskonnas paljutine ja seega ajaloolises plaanis igavene: ühest kohast minema kihutatud, ilmub ta välja kusagil mujal; ta ei hävine iial; korraldage tema purustamiseks revolutsioon ja ta ärkab muutunud maailmakorralduses taas eelu ning puhkeb õitsele. (143)

Ja paigaks, milles võim juba aegade algusest saadik pesitseb, on keelevõime või kui täpsem olla, siis selle paratamatu väljendus: keel. (144)

Rääkimise ja eriti vestlemise puhul pole tegemist mitte suhtlemisega, nagu liigagi sageli korrutatakse, vaid kuulaja allutamisega: keel tervikuna on üldkehtiv sunnivorm. (144)

Kaasaega – meie kaasaega, mis just tol perioodil alguse saab – võib määratleda järgmise uue nähtuse abil: temas tärkavad keelelised utoopiad. (152)

Kirjutuse põikpäisus ongi see, mis põhjustab tema muutuvuse. Sest võim haarab kirjutamisnaudingu oma valdusse, nagu iga teisegi naudingu, et sellega manipuleerida ja sellest mitteväärastunud masstoode valmistada, niisamuti nagu ta ka armunaudingu vilja oma valdusse haarab, et temast endale sõdureid ja aktiviste vorpida. Muutuda tähendaks seega: sattuda sinna, kus sind ei oodata, või veelgi järsemalt: öelda lahti sellest, mis sa oled kirjutanud (aga mitte ilmtingimata sellest, mida sa oled mõelnud), juhul kui massi võim seda kasutada ja orjastada püüab. (154-155)

Võib öelda, et kirjanduse kolmas, puhtalt semiootiline jõud ei seisne niivõrd mitte märkide hävitamises, kui just nendega mängimises, selles, et ta lülitab nad sellise keelevõime masinavärki, mille stoppkraanid ja julgestuslukud on rikkis, see tähendab – toob otse orjameelse keele rüppe asjade tõelise heteronüümia. (155-156)

Praeguseks usun ma tõepoolest, et siin valitud seisukohalt vaadatuna kuuluvad keel ja diskursus kokku, sest nad liiguvad piki üht ja sedasama võimu telge. (157)

Võimu poolt töödeldav keel: säärane oli selle esimese semioloogia uurimisobjekt. (159)

Siin esitatud semioloogia on seega negatiivne, või veel parem (kui raskepärane see mõiste ka tunduks): apofaatiline, mitte seetõttu, et ta eitaks märki, vaid et ta eitab võimalus omistada märgile positiivseid, selgepiirilisi, mitteajaloolisi, mittekehalisi, ühesõnaga teaduslikke omadusi. Sellel apofaatilisusel on vähemalt kaks tagajärge, mis otseselt seostuvad semioloogia õpetamisega. (161)

Esiteks ei saa semioloogia ise olla metakeel […] Just nimelt märgi üle arutledes avastab ta, et igasugune selline suhe kahe keele vahel, kus teist keelt käsitatakse millegi väljaspoolsena on lõppkokkuvõttes illusoorne: aeg kulutab mu suutlikkust hoida distantsi, surub teda alla ja muudab selle distsantsi skleroosiks: ma ei saa elada ei väljaspool keelt, võttes teda kui märklaudu, ega ka keele sees, võttes teda kui relva. (162)

Semioloogia on teadusega küll seotud, kuid ei moodusta omaette teadusharu (see on tema apofaatilisuse teine tagajärg). Mis neid siis seob? Teenistussuhe: semioloogia võimuses on mõningaid teadusi aidata, olla neile mõnda aega teekaaslaseks, pakkuda neile välja kogum operatsioonilisi mõisteid, mille abil iga teadus peab juba ise täpsustama oma uurimisvaldkonna eripära. (162-163)

Advertisements