Roger Chartier vs Hayden White

Chartier, Roger 2000. Neli küsimust Hayden White’ile. – Vikerkaar 8/9: 76-87

[…] minu esimene küsimus: kas on võimalik ilme tõsiste vasturääkivusteta ühendada Saussure’i-järgset lingvistikat ja ajaloolase kui loovkirjaniku vabadust? (81)

Tema [Hayden White’i] taotluseks pole niisiis kirjeldada või käsitleda klassikalise retoorika reegleid; ja ma arvan, et eksived need, kes süüdistavad teda viimase lihtsustamises või reetmises. White’ile on oluline miski muu: tuvastada need baasstruktuurid, millest lähtudes on võimalik produtseerida kõiki võimalikke figuraalseid diskursusi, see tähendab klassikalise ja uusklassikalise retoorika nelia troopi. (81)

Niisugune [tropoloogiline] lähenemine on otseselt formalistlik […], eeldades invariantsete mentaalstruktuuride olemasolu, mida võib tekstides tuvastada sõltumatult viimaste loomisajast ja –keskkonnast (kuna nende kultuuriruum [Lääne] on kord juba määratletud). Selles mõttes on ajaloolise kujutluse ja laiemalt igasuguse figuuriloome tropoloogiline ülesehitus täielikult lahutatud retoorika kui kõne- ja veenmiskunsti ajaloolistest vormidest. (81)

Siit minu teine küsimus: kas on õigustatud kasutada keelelise ja poeetilise prefiguratsiooni mudelit, arvestamata retoorika ajalooliselt väga muutlikku tähendust ja eri autorite erinevat lähedusastet selle kõnekorrastusviisiga, mis renessansist 19. sajandini ei ole püsinud sugugi ühtse ja muutumatuna. (82)

Lähtudes […] vähem kitsast „teaduse“ määratlusest kui Hayden White’i oma, teeb de Certeau ettepaneku pidada ajalugu teadmisi produtseerivaks „teaduslikuks“ praktikaks, kuid selliseks „teaduslikuks“ praktikaks, mis nagu kõik teisedki on sõltuv tehniliste võtete muutumisest, sotsiaalse situatsiooni ja teadmiste institutsiooni poolt tingitud piirangutest ning samuti reeglitest, mis paratamatult mõjutavad ajaloolase kirjutust. Määratleda ajaloouurimise „teaduslikkust“ kui võimalikult suurt vastavust referentsiaalsele tegelikkusele ei tähenda eitada tema põhjapanevalt narratiivset loomust […] (83-84) (kolmas küs: kuidas hinnata, kui ajalugu ei erine ilukirjanduslikest teadmistest?)

Kas pole ajalookirjutuse uurimise eesmärgiks tuvastada, kuidas ajaloolased kasutavad igal konkreetsel ajalooperioodil uurimistehnikaid ja kriitikaprotseduure, mis tagavad, olgugi ebavõrdsel määral, nende diskuruse „aususe“ ja „objektiivsuse“? (87) – White üritab „mööda minna aususe, referentsiaalsuse probleemist“

White, Hayden 2000. Vastused professor Chartier’ neljale küsimusele. – Vikerkaar 8/9: 88-97

Vastused:

1)      […] ma ei näe mingit västurääkivust ühelt poolt idee vahel, et antud kultuuris ringlevad (keelelised ja muud) koodid seavad piirid sellele, mida on võimalik ütelda, ja idee vahel, et koode saab enam või vähem vabalt, enam või vähem teadlikult valida. Ma olen kõnelenud diskursusest, mitte kosmosest. (88)

2)      […] see tropoloogiateooria, mida olen kasutanud iseloomustamaks käsitletavate ajaloolaste erinevaid figuratsioonistiile, oli Lääne kultuuris dominantne hilisrenessansist kuni modernismini. 20. sajandil on seda vahelduva eduga taaselustatud, revideeritud ja rakendatud diskursuste analüüsimisel. Olen kasutanud seda teooriat mudelina, et iseloomustada erinevaid strateegiaid […] käsitlesin neid […] „poeetilise loogika“ alusena, mis suunab diskursusi palju otsesemalt kui ükskõik milline süllogistliku loogika variant. (88-89)

3)      Reaalset sündmust, isikut, protsessi, suhet või mida tahes ei saa teisendada diskursuse „funktsiooniks“ ilma teda „fiktsionaliseerimata“, mille all ma pean silmas sündmuse „figuuristamist“. Reaalsuse aine ülekandmine diskursuse aineks ongi fiktsionaliseerimine. (90) […] paljud neist „vaevarohketest ja nõudlikest toimingutest“, millest kõneleb Chartier, kuuluvad õpetatuse ja eruditsiooni „teatri“ juurde: sellel on rituaalne funktsioon, mis peab andma tunnistust ajaloolase heausksusest ja meenutama midagi tõsiteadusliku protseduuri taolist. (90) Kuid sedasorti „ausus“ ja „objektiivsus“, millele pretendeerivad ajaloolased, on seotud erudeeritud õpetlastöö konventsioonidega, mis kehtivad teatud ajas ja kohas erinevate õpetlaskollektiivide eriomastes valdkondades. Ühesõnaga ajaloolaste „objektiivsus“ ja „ausus“, nagu nende edastatavad „faktidki“, sõltuvad nende tegutsemise ajas ja kohas valitsevatest kultuuriideaalidest. (92)

4)      Ma ei arva, et vastutustundlik relativism viiks nihilismi. Ma ei usu, et kõige kohta saab öelda, „mida aga soovitakse“. Ma ei usu, et keel determineeriks sündmusi, kuid ma arvan, et need tähendused, mida me sündmustele anname, on produtseeritud keeles ja keele poolt. Seda sellepärast, et ma ei arva, nagu oleksid tähendused sündmustele […] seesmiselt omased. (93)

Hayden White “Kirjandusteooria ning ajalookirjutus”

White, Hayden 2003 [1988]. Kirjandusteooria ning ajalookirjutus. – Tuna 1: 111-127

[…] iga ajalugu on eelkõige sõnateos, üht kindlat liiki keelekasutuse saadus. See lubab arvata, et kui ajaloodiskursust nähakse teatavat liiki teadmiste andjana, tuleb seda esmalt analüüside kui keelelist ehitist. (113)

[…] keel ei ole kogum tühje vorme, mis ootavad täitimist faktilise ja mõistelise sisuga või on kinnistatud maailmas leiduvate iseseisvate referentide külge, vaid on ka ise üks maailma „asjadest“ oma kujundliku, troobilise ja kujunemisloolise sisuga, mida ta kannab endas juba enne konkreetses lausungis aktualiseerumist. (114)

[…] ei tohiks ajaloodiskursust vaadata esmajärjekorras kui üht erilist „teadvuse toimimisviisi“ tõeluse tunnetamisel või kirjeldamisel, vaid kui erilist keelt, mis sarnaselt metafoorse kõne, sümbolikeele ja allegoorilise väljendusviisiga alati ütleb midagi muud, kui esmapilgul paistab, ning näitab alati üht maailma tahku mõnd teist peites. (115)

Teel arhiivitöölt diskursuse koostamiseni ja selle kirjalikku vormi tõlkimiseni tuleb ajaloolastel kasutada samu keelelise kujundiloome strateegiaid, mille abil ilukirjanikud varustavad oma diskursused varjatud, teiseste ja konnotatiivsete tähendustega, mis muudavad nende teosed mitte üksnes sõnumine vastuvõetavaks, vaid ka sümbolehitistena loetavaks. Ajaloodiskursuses sisalduv latentne, teisene või konnotatiivne tähendus on selle silmanähtava sisu – sündmuste – tõlgendus. […] Sündmuste kroonika varustamine süžee struktuuriga, mida ma nimenta süžeestamiseks [emplotment], toimub pigem troobiliste kui loogiliste diskursiivvõtete abil. (115-116)

Kuna lugusid ei elata, pole olemas midagi sellist, nagu tõestisündinud lugu. Lugusid jutustatakse või kirjutatakse, mitte ei leita. Ja mis puutub mõistesse „tõestisündinud lugu“, siis on siin sisuliselt tegu vasturääkivusega mõistete ühendamises. Kõik lood on väljamõeldud, fiktsioonid. Mis mõistagi tähendab, et need võivad olla tõesed ainult metafoorses tähenduses, milles kõnekujund saab olla tõene. (116)

Tropoloogia keskendub üleminekutele diskursuses – üleminekutele ühelt üldistustasandilt teisele, ühelt sekventsi faasilt teisele, kirjelduselt analüüsile või vastupidi, kujundilt alusele või sündmuselt kontekstile, ühe žanri tavadelt teise omadele ühe diskursuse piirides ja nii edasi. (117)

Kui terves diskursuses on valdav üks sõnade ja mõtete seostamise viis, siis on antud diskursuse ehitus tervikuna tropoloogiliselt kirjeldatav. Nimetatud troobilised ehitised – metafoor, metonüüm, sünekdohh ja iroonia […] – võimaldavad ajaloodiskursusi klassifitseerida märksa täpsemalt kui tavapärane jaotus ajalooprotsesside lineaarseks ja tsükliliseks esitusviisiks. Lisaks võimaldavad need palju selgemini mõista, kuidas ajaloodiskursus sarnaneb ja koguni kattub väljamõeldud narratiiviga [fictional narrative] niihästi strateegiate poolest, mida kasutatakse sündmustele tähenduste omistamiseks, kui ka käsitletava tõe liigi poolest. (118)

Ajalooteadvus veab alt, kui unustatakse, et ajalugu – nii sündmused kui ka nende kirjeldused – mitte üksnes ei toimu, vaid seda tehakse. (119)

Vastuväited:

1)      […] see [teooria] justkui suruks meid keelelisse determinismi või – mõne kriitiku meelest teevad need sama välja – keelelisse relativismi. (119)

2)      Tropoloogiline keeleteooria näikse kaotavat vahe kujundliku ja otsemõttelise kõne vahel, nähes viimases esimese erijuhtu. […] Lühidalt öeldes ründab tropoloogiline keele- ja diskursuseteooria faktilisuse enda käsitust ja iseäranis ajaloolaste faktilise tõepärasuse taotlust […] (120)

3)      Käesolevast teooriast nagu järelduks, et need objektid ei ole osa reaalsusest (ja isegi mitte mineviku reaalsusest), vaid keelekonstruktsioonid, viirastuslikud ja ebareaalsed objektid, luulelised ja retoorilised väljamõeldised, mis eksisteerivad ainult raamatutes. Ühesõnaga, vastav teooria tõstab esile ajaloodiskursuse poeetilist (enesekohast), konatiivset (afektiivset) ja eelkõige metakeelelist (kodeerivat) funktsiooni, taandades samas selle referentsiaalset (predikatiivset), faatilist (kommunikatiivset) ja ekspressiivset (autoriaalset) funktsiooni. (120)

4)      Kui igasugune diskursus on fiktiivne, kujundlik, kujutlev, poeetilis-retooriline; kui selle aines on väljamõeldud, selle asemel et olla tegelikkusest võetud; kui seda saab mõista üksnes kujundlikult, nagu tropoloogiline teooria näib ütlevat, siis kas ei kehti sama ka tropoloogi enda diskursuse kohta? (121)

Kui traditsiooniline kriitikateooria suhtub otsemõttelisse ja kujundlikku, fiktsioonilisse ja faktilisse, referentsiaalsesse ja intentsionaalsesse mõõtmesse keeles kui vastandlikesse ja iga tõsiseltvõetava diskursuse puhul lausa üksteist välistavatesse, siis nüüdisaegne keele- ja kirjandusteooria kalduvad suhtuma neisse kui keelekontiinumi poolustesse, mille vahel kõne peab liikuma iga diskursuse, olgu tõsiseltvõetava või kergekaalulise artikuleerimisel. (121)

Vastused:

1)      Tropoloogia on diskursuse, mitte teadvuse teooria. Ehkki see teooria lähtub eeldusest, et kujundlikkust ei saa diskursuses vältida, ei suuna ta meid kaugeltki keelelisse determinismi, vaid püüab anda teadmisi, mida läheb tarvis erinevate kujundlikkus strateegiate vahel vabalt valimiseks. (121)

2)      […] tropoloogia ei eita diskursuseväliste üksuste olemasolu ega meie võimet neile kõnes osutada ja neid esitada. Ta ei arva, et kõik oleks keel, kõne, diskursus või tekst, vaid ainult, et osutamine ja esitamine on keeles hoopis keerukamad nähtused kui lubasid arvata varasemad, kitsamõttelised arusaamad keelest ja diskursusest. (121)

3)      […] tees, et igasugune diskursus on ehituselt troobiline, lubab tõepoolest arvata, et see kehtib ka tropoloogi diskursuse kohta. Siit aga järeldub ainult, et tropoloogilist analüüsi tuleb arendada täiesti teadlikult selle analüüsi enda kujundlikust aspektist. (122)

4)      […] tropoloogiline teooria ei kaota erinevust faktide ja fiktsiooni vahelt, vaid määratleb teisiti nende vahekorra iga konkreetse diskursuse raames. Kui pole olemas puhtaid fakte, vaid üksnes sündmuste erinevad kirjeldused, siis tuleneb faktilisus sündmuste faktideks transformeerimise deskriptiivsetest protokollidest. […] Sündmused toimuvad, faktid aga on nende keelelised kirjeldused. (122)

Traditsioonilise kirjandusteooria järgi tuleks võimalust, et diskursuse vorm on mingil määral selle sisu, vaadata kui paradoksi või mõistatust. Tropoloogilise teooria vaatepunktist aga ei ole sellises mõttes midagi paradoksaalset ega mõistatuslikku. See vormi sisu oleks keeleline ja moodustuks vastavast troobist – troobist, mis toimib ühe või teise asja tuvastatavate tervikute osadena esitamise keelelise paradigmana. Niisugusest vaatepunktist lähtudes võib narratiivi nimetada teatavat liiki diskursuseks, milles sünekdohh toimib valdava troobina, ülesandega „haarata kokku“ […] ajateljele laotuvana tajutava kõiksuse hajali osi üheks tervikuks. (124)