Archive

Archive for the ‘semiootika’ Category

Marc Champagne “What Anchors Semiosis: How Descartes Changed the Subject”

November 20, 2014 Leave a comment

Champagne, Marc 2008. What Anchors Semiosis: How Descartes Changed the Subject. Recherches Sémiotiques / Semiotic Inquiry 28(3-1): 183-197.

To recapture the truly revolutionary scope of Descartes’ inluence, we have to consider the curiously bifurcated semantics of the term “subjective”. The Collins English Dictionarycontains two deinitions in its entry. On the one hand, “subjective” is described as “the grammatical case in certain languages that identiies the subject of a verb”. On the otherhand, it is said to be “of or based on a person’s emotions or prejudices”. These incommensurate meanings are an archaeological trace, a scar that bears silent witness to a severe paradigmatic tear. At the risk of oversimplifying, the irst acceptation owes mainly to Aristotle, and the second to Descartes. (185)

By retreating strictly to what is phenomenally present before the mind, Descartes deliberately casts aside this long-standing way of viewing the world in favour of an agent-centred viewpoint, one which willbecome a deining staple of philosophical Modernity. (186)

[…] Aristotle introduced a very inluential distinction between “matter” and “form”. Exploiting an analogy with a sculpture refashioned into various shapes, he adduced matter as the source of whatever “thisness” stays constant throughout the change, concomitantly letting the form imposed on that matter account for the “suchness” that undergoes modiications from one moment to another. (187)

All we need retain for the purposes at hand is the idea that, in the Aristotelian conception, what anchors the succession of states is the substantial subject. According to this theory, there is an ontological substrate which carries a given thing’s various properties (see Lisska 2010 : 144). (187)

As Aristotle explains : it is plain that there must be something underlying, namely, that which becomes. For when a thing comes to be of such a quantity or quality or in such a relation, time, or place, a subject is always presupposed, since substance alone is not predicated of another subject, but everything else of substance. (Ibid.: 325) (188)

What we ind in the well-known remarks about the melting piece of wax is a drastic revision of the notion of “subject”. (189)

[…] the idea of “subjectivity” as pertaining to a grammatical subject — which includes but is not limited to the irst-person pronoun— goes back to a bygone ontology of substances. Unlike the construal of the subject as that which apprehends, this more archaic sense of the word pertains to that which is apprehended. Our grammar still attests to this Aristotelian thesis. (189)

We can thus say that Aristotle’s “subject” is the “it” lying in the world, whereas Descartes’ “subject” is narrower and is limited solely to the singular and incorporeal“I”. (189)

Of course, once a thing’s predicates are stripped away, it is not altogether clear what — if anything — remains. The only plausible candidate seems to be that extension through space is the one primitive that cannot be eliminated. In his 1634 The World (Descartes 1985 : 90-92), Descartes endorses an arid quantitativeontology akin to what one would ind in a purely geometrical universe. But at this point in his investigations, Descartes is more preoccupied with the still more problematic question of how one could come to know this sort of bare extension. Seeing how the senses each latch onto qualitative properties that shift and replace one another, what faculty can possibly allow us to gain insight into the residual presence that is left over? (190-191)

Note that the level of insight into the wax’s true nature depends not on the thing itself, but on the degree of care and rigour with which the “thinking thing” ponders it. (191)

[…] the senses provide us with a qualitative spectacle, but it is the unaided intellect which grasps quantitative aspects like extension. And since such extended space is in the inal analysis all that bodies consist in, Descartes holds that only mental scrutiny gives us insight into the nature of things. (191-192)

In the Aristotelian scheme defended and expanded by Latin thinkers like John Poinsot, experiential predicates like hot, soft, and pungent were united by and anchored to a worldly “subject” in the archaic dictionary sense outlined earlier. In the new Cartesian scheme, it is a mental “subjectivity” which gathers these qualities and judges them to appertain to a common spatial region. Predicates are therefore notthe gateway to a clear and distinct knowledge of things. Much the contrary, since they can morph to the point of unrecognizability, they obscure and distort the true essence of a thing, which is its inert spatial extension. It is the unaided intellect of the thinking subject which attains a true knowledge of the nature of things, and it does so by putting aside the unclear and indistinct qualitative distortions of the phenomenal field
and relying solely on the ironclad verdicts of rationality. (192)

Instead of a plurality of worldly subjects, intelligibility is now beholden to a singular mental subject. Descartes’ relections on the piece of wax can thus (in hindsight) be seen as the precise locus of this paradigmatic rupture (it would be interesting to pinpoint the exact date when Descartes sat in front of his ireplace with wax). (193)

Indeed, by the time we reach the irst edition of the Critique of Pure Reason in 1781, Hobbes’ proposed terminology has become the norm, such that Kant no longer feels it necessary to mention any departure from the once-accepted scholastic usage : “I, as a thinking being, am the absolute subjectof all my possible judgments, and this representation of Myself cannot be used as the predicate of any other thing” (Kant 1998 : 415-416 [emphasis in original]). (194)

Although the task of pinpointing the precise date when this shift manifested itself in natural linguistic usage is best left to lexicographers, I have proposed that the philosophicalrupture from the subject-construedas-a-worldly-thing to the subject-construed-as-a-solipsist-mentalactivity can be traced back to Descartes’ introspective relections on the piece of wax. (194)

Advertisements

Juri Lotman ja Boriss Uspenski “Kultuuri semiootilisest mehhanismist”

September 5, 2013 Leave a comment

Lotman, Juri; Boriss Uspenski 2013. Kultuuri semiootilisest mehhanismist. – Uspenski, B. Vene kultuuri jõujooni. Valik artikleid. Tartu: Ilmamaa, 207-239.

Kultuur on struktuursuse generaator, ja sedaviisi loob ta inimest ümbritseva sotsiaalse sfääri, mis biosfääri kombel teeb võimalikuks elu – siiski mitte orgaanilise, vaid ühiskondliku elu.

Kuid selleks, et niisugust rolli täita, peab kultuur eneses sisaldama struktuuripõhist „šabloone väljatöötavat seadet”. Seda funktsiooni loomulik keel täidabki. Nimelt tema varustab koosluse liikmed intuitiivse struktuuritajuga; oma võimega muuta reaalide „avatud” maailm nimede „suletud” maailmaks paneb ta inimesi tõlgendama struktuuridena niisugust laadi nähtusi, mille struktuursus ei ole enesestmõistetav. Seejuures ilmneb, et tervel real juhtudest polegi oluline, kas see või teine mõtet kujundav alge on struktuur otseses mõttes. Piisab, et kommunikatsioonis osalejad peavad seda struktuuriks ja kasutavad seda struktuurina, et sedamööda hakkaksid ilmnema selle struktuuriomased jooned. Mõistagi on eriti tähtis, et kultuuri keskmes on sedavõrd võimas struktuursuse allikas, nagu seda on keel.

Struktuursuse presumptsioonil, mis keelelise suhtlemisvilumuse resultaadina välja kujuneb, on võimas korrastav toime kommunikatsioonivahendite kompleksile tervikuna. Niisiis baseerub kogu inimkogemuse säilitamise ja vahendamise süsteem teataval konstsentrilisusel, mille keskmes asuvad enesestmõistetavamad ja püsikindlamad (n-ö kõige struktuursemad) struktuurid. Äärealadele lähemal paiknevad moodustised, millede struktuursus ei ole ilmne või pole leidnud tõestust, kuid mis üldistesse märgilis-kommunikatsioonilistesse situatsioonidesse sisestatuna funktsioneerivad struktuuridena. Niisugustel kvaasistruktuuridel on inimkultuuris nähtavasti väga kaalukas koht. Veel enamgi: just teatav seesmine korrastamatus, poolik plaanipärasus tagab nii inimkultuuri suurema sisemise mahutavuse kui ka dünamismi, mida korrapärasemad süsteemid ei tunne. (Lotman, Uspenski 2013: 211-212)

Juri Lotman “Kultuur kui subjekt ja iseenese objekt”

August 16, 2013 Leave a comment

Lotman, Juri 1999. Kultuur kui subjekt ja iseenese objekt. – Lotman, J. Semiosfäärist. Tallinn: Vagabund, 37-52.

[…] sedamööda, kuidas uurimisprotsess use üha enam uurimisobjektiks sai, muutus käsitus uurija asendist keerukamaks ja aktualiseerus traditsioon, mis saab alguse Kantist. Analüüsiobjektiks on nüüd analüüsi mehhanism, teadmine teadmisest. Küsimuselt, kuidas vaim tekstis kehastub, nihkub huvi küsimusele, kuidas auditoorium teksti vastu võtab. […] Kultuuri ajalugu kangastub evolutsioonina kultuuri tõlgendamises – ühelt poolt tema kaasaegse auditooriumi, teisalt järgmiste põlvkondade, k.a teadusliku tõlgendustraditsiooni poolt. Esimesel juhul toimub interpretatsioon kõnealuse kultuuri sünkroonias ja on otsekui osa sellest, teisel juhul on ta kandunud diakrooniasse ja tal tuleb tegemist teha kõigi ühest keelest teise tõlkimise raskustega. (39-40)

Uuteks tekstideks nimetame tekste, mis tekivad pöördumatute protsesside (Ilya Prigogine’i mõistes) tagajärjel, s.o tekste, mis on teatul määral ennustamatud. (41)

Tähendust tekitava struktuuri töö teine iseärasus on ta võime siseneda omaenese sisendisse ja iseend transformeerida. Omaenda vaatepunktist paistab ta kui tekst teiste seas ja on seega endale normaalseks semiootiliseks „toiduks”. Siit tuleneb monaadi loomupärane võime enesekirjelduseks (eneserefleksiooniks) ja iseenese tõlkimiseks metatasandile. (42)

Mittetasakaaluliste olukordade iseärasuseks on see, et dünaamilisele trajektoorile ilmuvad Prigogine’i sõnutsi bifurkatsioonipunktid, s.o punktid, kust edasi võib liikumine võrdse tõenäosusega kulgeda kahes (või enamas) suunas, ning pole võimalik ennustada, millises ta tegelikult läheb. Neis tingimustes kasvab järsult juhuslikkuse, kõrvaltegurite osa, mis võivad protsessi edasist kulgu mõjutada. (48)

Kui valiku bifurkatsioonipunktis määrab juhus, siis on ilmne, et mida keerukam oma sisemise korralduse poolest on arenguseisundis viibiv objekt (ja järelikult, mida rohkem ta tekstina sisaldab „juhuslikku”), seda ennustamatum on tema käitumine. (48)

„Subjekti-objekti” kategooriad saavad siin tekkida vaid hetkel, mil enesekirjelduse tasandini tõusnud üksikmonaad modelleerib end kui isoleeritud ja ainsat intellekti. (50)

Niisiis iga kokkupuude ruumiga, mis asub väljaspool kõnealuse semiosfääri piire, nõuab selle ruumi eelnevat semiotiseerimist. (50)

Kuid ka tõeline välismaailm on semiootilises vahetuses aktiivne osaline. Semiosfääri piir on kõrgenenud semiootilise aktiivsuse ala, kus töötavad paljud „metafoorse tõlke” mehhanismid, „pumbates” kummaski suunas vastavalt transformeeritud tekste. Tegelikult käib siin seesama töö mis monaadi erisuguse korraldusega osade piiril ja igasugusel muul semiosfäärisisesel piiril. (51)

Juri Lotman “Autocommunication”

August 12, 2013 Leave a comment

Lotman, Yuri 2001. Autocommunication: ‚I’ and ‚Other’ as addressees. – Lotman, Y. Universe of the Mind. London; New York: I.B. Tauris Publishers, 20-35.

The difference comes down to the fact that while in the ‚I-s/he’ system information is transferred in space, in the ‚I-I’ system it is transferred in time. (21)

Considering everything else Lotman says about autocommunication’s transformational qualities, it may seem that he reduces space strictly to the delivering of messages without any change: messages are being passed along as they are, almost naturally. In this light, also, it seems that autocommunication is necessary if any kind of translation is to occur: all translation is autocommunication: culture can not operate without the dimension of autocommunication.

The ‚I-s/he’ system allows one merely to transmit a constant quantity of information, whereas the ‚I-I’ system qualitatively transforms the information, and this leads to a restructuring of the actual ‚I’ itself. (22)

Messages passed along the i-s/he channel have the ability to trigger autocommunication processes, and if such triggering does not take place, the message will have been meaningless to the adressee? In light of studies of power relations: every effect on a subject needs to trigger his autocommunication processes: power works on autocommunication, inserts itself in the I-I channel.

Simultaneous transmission along two communication channels is not only a property of artistic texts, it is also a feature of culture if we take culture as a single message. We can therefore divide cultures into those where the message transmitted along the general linguistic ‚I-s/he’ channel is predominant, and those oriented towards autocommunication. (33)

Cultures oriented towards autocommunication are capable of great activity, but are often much less dynamic than human society requires. (35)

This statements seems a bit paradoxical: if autocommunication is the only phenomenon that enables a subject to transform itself, how can a culture be less dynamic if it is oriented towards autocommunication? It is here, I think that we need to separate autocommunication from self-description, the latter being an outcome of specific autocommunicational processes, while the formes would signify any kind of inner semiotic activity that has the possibility to transform the subject. Self-description forms the subject in one specific mold, autocommunication transforms, and even makes possible the transformation of, the subject.

The trend towards mental consumerism is a dangerous aspect of the culture which is lopsidedly oriented towards the acquisition of information from outside. (35)

Andrew Garnar “Power, Action, Signs: Between Peirce and Foucault”

Garnar, Andrew 2006. Power, Action, Signs: Between Peirce and Foucault. Transactions of the Charles S. Peirce Society 42(3): 347-366.

I argue that any understanding of the subject must account for the subject being distributed through a field of power. (347)

I think it is clear that Foucault’s target here is the semiology of the Structuralists, but his point might also hold for Peirce. Yet Peirce should be able to escape this challenge since he is concerned with far more than significa-tion. For such an attempt to work though, I believe it necessary to accept, at least in part, Foucault’s agonistic account of human relations. (350)

Foucault kirjutas kuskil, et semiootika tegeleb kommunikatsiooniuuringutega. Kui semiootikat niiviisi (teadete edastamise ja vastuvõtmise teadusena) mõista, välistab see uurimisvaldkonnana võimu. Kuid semiootikat saab kenasti võimusuhete uurimisele laiendada. Siin ei tohiks vastuolu tekkida, kui tuleme foucault’likust vaatepunktist kaugemale.

Our habits guide our conduct. Habits are performed without thought, though thought is key for their development. “What the habit is depends on when and how it causes us to act. As for the when, every stimulus to action is derived from perception; as for the how, every purpose of action is to produce some sensible result.” (CP: 5.400) So there are two key parts to any habit. First, the conditions under which we are lead to use the habit. Second, what actions result from the habit, what it causes us to do. This is not just the mechanics of the habit, what motions are gone through, but also the aim, the purpose, of that action. (350-351)

Power is about structuring habits. Power encourages or discourages certain habits. Power acts through the development and transformation of habits. By inciting, seducing, encouraging, discouraging, prohibiting, or mandating habits, one subject creates the field of possible actions in another. To return to the previous example, teachers create the environment in which habit-production occurs. (352)

Kas õpetaja-subjekt tõepoolest loob õpilaste keskkonna? Foucault eesmärgiks on ju olnud läbi oma töö näidata, et üks subjekt ei oma teise üle võimu, vaid et subjektid paigutuvad võimusuhete võrgustikku, milles nad peavad tegutsema. Õpetaja keskkond on juba institutsionaalselt, diskursiivselt ja ruumiliselt struktureeritud. Kui läheme tagasi valemi juurde “subjekt praktiseerib võimu teise subjekti üle”, ei ole me Foucault’ võimukäsitlust mõistnud.

Unlike traditional discussions of power, Foucault argues that power is not simply repressive, involved with limiting freedom. Instead, power rewards the development of some habits and punishes others. Power is involved at every stage in “constructing” the individual. This point is significant, since Peirce sees habit as a key aspect of being. Habits are what ground the subject in the world, connecting it to the world. Habits allow the subject to successfully navigate through the world. (352)

Power creates knowledge and knowledge sustains power. Knowledge creates spaces for power to operate, while power provides sites for knowledge to be produced. In producing a field of knowledge, one develops techniques for transforming the actions of subjects that fall within that field. Furthermore, every power relation presupposes a body of knowledge about the subjects on which that power is operating. (353)

Iga võimusuhe eeldab teadmist subjektide kohta. See on juba lähemal ja täpsem. Võimusuhe ei ole vägivald, kahene suhe, vaid, Peirce’i järgi, sümboolne. Kokkuleppeline, seaduspärane suhestatus. Ehk ühiskondlikult institutsionaliseeritud. Minnes näitega edasi, õpetaja tegutseb alati juba võimusuhete võrgustikus, mitte pelgalt ei aseta sellesse õpilasi.

The representamen is “something which stands to somebody for something in some respect or capacity.” (CP: 2.228) The object is that thing the representamen stands in for. The interpretant makes the connection between the object and the representamen, determining in what capacity the representamen stands in for the object. In making this connection, the interpretant generates the representamen for the next triad and so on. Thus, we are forever caught up in semiosis. Meaning arises out of this semiotic process. Meaning is never present within a sign. It is derived from later signs. (355)

Siit leiame jälle semiootika põhitõe: märk ei ole iseendaga identne: peab viitama alati millelegi endast väljaspoolsele, olgugi et see väljaspoolne võib olla loodud märgi poolt. Märk kui väljaspoolsust loov protsess. Edaspidi sama ka subjekti puhul, kui subjekt ligikaudselt võrdub märgiga. Subjekt loob piiri sisemise ja välise vahel, subjekt on see piiritlemistegevus, mis loob subjektiivse ja objektiivse eristuse ning seetõttu ei ole meil kunagi võimalik subjekti kui entiteeti fikseerida. Subjekt ei ole lihtsalt keha maailmas, üksus ühiskonnas, vaid piiritlemistegevuse jätkuv rada. Subjektil saab olla ainult ajalugu, mitte positsioon.

So, what then is the status of “truth” now? It would appear that “truth” is an interpretation of a sign, which means it is another sign among others. It is a Peircian symbol, a linguistic sign, which is a sign that has “no existence although it has a real being, consisting in the fact that existents will con-form to it.” (CP 2.292) (356-357)

Tõde kui märk teiste seas. Foucault: diskursus loob omaenese tõe, kustutades oma ajaloolisuse, kontingentsuse. Tõde, mõistetuna diskursuseväliselt, muutuks mitte-märgiks, lõplikuks tähistatavaks, mis jõustaks meie diskursuse (olgu selleks siis subjekti teadvus, keskaegne jumal või teaduslik kindlus). “Fixation of Beliefs” loob aga nt just sellise diskursuse (Peirce’i puhul uskumuste/harjumuste-) välise kinnistamise vastandina teadusliku uuringu, mis peab alati püsima kriitiline, kahtlema uskumustes ja teadmistes, mitte viitama lõplikule tähistatavale.

The truth of a sign will be borne out in action. It this through this process that the sense of which signs are true is produced. Power is in play here because the meaning of signs, what actions result from them, is in question. Power channels those meanings in particular directions. (357)

Through the operations of power, communication by way of symbols becomes possible. By communicating in a field where interpretations are constrained, shared meanings are possible. (357)

„Two things here are all-important to assure oneself of and to remember. The first is that a person is not absolutely an individual. His thoughts are what he is “saying to himself,” that is, is saving [sic] to that other self that is just coming into life in the flow of time. When one reasons, it is that critical self that one is trying to persuade; and all thought whatsoever is a sign, and is mostly of the nature of language. The second thing to remem-ber is that the man’s circle of society (however widely or narrowly this phrase may be understood) is a sort of loosely compacted person, in some respects of higher rank than the person of an individual organism.“ (CP: 5.421) (359)

I propose that habits are a species of symbols. In terms of semiosis, this means that whenever a particular repre-sentamen and object comes up, the same interpretation or translation of the

sign occurs. A habit is a stabilized interpretant, such that the same meaning is always derived from the sign.7 These particular symbols make up a large portion of the self≈sign. They form the battery of meanings we deploy throughout much of our lives. (360)

In point of fact, if I am correct in proposing that power relations are important for symbolic communication, then power is a necessary part of human existence. (361)

Häiring: võimu kasutatakse liialt enesestmõistetavalt ning seetõttu omandab väga laialivalguva kuju, samastudes juba nietzscheliku “jõuga”, mis juhib kõike ja kõiki. Samas, võimu sidumine harjumuste formeerimisega annab sellele üsna täpse ja jälgitava kuju. Samas: igasugune harjumus kehtestatud võimusuhte kaudu?

Why is this significant? I think in large part because Peirce offers a non-Cartesian philosophy of the subject. Or, more properly, a sketch of such a philosophy. Let us return to the 1868 essay “Some Consequences of Four Incapacities.” The essay is one of the single most devastating assaults on Cartesianism. This becomes clear from the first incapacity: “We have no power of Introspection, but all knowledge of the internal world is derived by  hypothetical reasoning from our knowledge of external facts.” (CP: 5.265) (363)

We do not have such open access to the mind. Instead, when we reflect on ourselves, this is reasoning about those things “commonly called external.” This is the reason why the self is not given. The self must be inferred. (363)

Foucault üritas subjektifilosoofiast väljuda. Peirce pakub mitte-kartesiaanliku subjektifilosoofia. Kas need on omavahel ühendatavad? Kreeka-loengud annavad alust mõelda, et on. Kas Foucault mitte ise ei arendanud teatavat subjekti(ajaloo)filosoofiat?

Ernesto Laclau “Discourse”

February 18, 2013 Leave a comment

Laclau, Ernesto 2007. Discourse. – Goodin, R.E.; Pettit, P.; Pogge, T. (eds). A Companion to Contemporary Political Philosophy, Volume Two. Oxford: Blackwell Publishing, 541-547.

Saussure’i järgi on strukturaalne lingvistika korrastatud kahe põhiprintsiibi ümber. Esiteks see, et keeles puuduvad positiivsed terminid, on ainult erinevused. […] See keeleliste identiteetide puhtalt suhtel põhinev ja eristuv [differential] iseloom tähendab seda, et keel moodustab süsteemi, kus ühtki elementi ei saa määratleda teistest sõltumatult.  Teiseks printsiibiks on see, et keel on vorm ja mitte substants—see tähendab, et iga süsteemi element on ainuüksi määratletud ühendus- ja asendusreeglitega teiste elementide suhtes. […] Selles täielikult erinevusel põhinevas universumis, mida domineerivad puhtformaalsed reeglid, eksisteerib range isomorfism: igale sõna moodustavale häälikutevoole vastab üks ja ainult üks mõiste.  Tähistaja kord ja tähistatava kord on rangelt kattuvad. (542)

Saussure’ilikust vaatepunktist on diskursus igasugune lausest ulatuslikum keeleline jada.  See aga tähendab, et saussure’ilikus perspektiivis on diskursuse lingvistika võimatu, sest lausete järgnevus, mida valitseb üksnes kõneleja kapriis, ei kujuta endast mitte mingit üldise teooriaga haaratavat struktuurset regulaarsust. (542)

Kui elementidevahelist ühendust ja asendust valitsevate formaalsete reeglite abstraktne süsteem pole enam paratamatult seotud mitte ühegi konkreetse substantsiga, siis saab igasugust tähistamissüsteemi ühiskonnas—toitumiskorda, mööblit, moodi jne—kirjeldada selle süsteemi terminites. (543)

Kui formalism rakendub rangelt, siis tähendab see, et substantsiaalsed erinevused keelelisuse ja mitte-keelelisuse vahel tuleb samuti kõrvale heita.  Teisisõnu, tegutsemise ja struktuuri vaheline eristus muutub teisejärguliseks eristuseks tähenduslike totaalsuste üldisema kategooria raames. (543)

Lõpuks, range formalism võimaldas samuti ületada ühe teisegi takistuse lingvistilise diskursuseteooria formuleerimisel: niivõrd kui kõiki eristusi tuli pidada lihtsalt erinevusel põhinevaiks—s.o struktuurisisesteks—, polnud subjekti enam võimalik vaadelda tähenduse allikana, vaid hoopis ühe järjekordse konkreetse asukohana tähenduslikus totaalsuses. (543)

Klassikaline fenomenoloogia oli keskendunud väidete (statement) tähendusele, sulustades nende osutuse mis tahes välisele reaalsusele.  Foucault’ siirdub teise tasandi sulustamisele, näidates et tähendus ise eeldab ette [pre-supposes] loomistingimusi, mis ise ei ole tähendusele taandatavad.  Selline “kvaasi-transtsendentaalne” käik viib välja nähtustekihi/ladestu eraldamiseni, mida Foucault nimetab diskursuseks. (544)

Niisiis järeldas ta, et diskursiivse formatsiooni ühtsusprintsiipi pole võimalik leida ei samale objektile viitamise, ei lausungite produtseerimise ühtse stiili, ei mõistete püsivuse ega ka ühisele teemale viitamise alusel, vaid selles, mida ta kutsus “regulaarsuseks hajutatuses” [regularity in dispersion]—püsivus välistes suhetes elementide vahel, mis ei allu mitte mingile põhjapanevale või olemuslikule strukturatsiooniprintsiibile. (545)

Kuna aga teostunud on just üks, mitte aga teised võimalikud konfiguratsioonid, siis tuleneb siit: (1) et tegelikult eksisteeriv konfiguratsioon on olemuslikult sattumuslik; (2) et seda ei saa seletada mitte struktuuri enese kaudu, vaid jõu kaudu, mis peab olema osaliselt struktuuriväline.  See on hegemoonse jõu roll.  “Hegemoonia” on teooria otsuste kohta, mis langetatakse otsustamatuse tandril/väljal.  Järeldus on, nagu näitab dekonstruktsioon, et kuna otsustamatus toimib ühiskondlikkuse pinnal enesel, muutuvad objektiivsus ja võim eristamatuks.  Just seda silmas pidades on väidetud, et võim on sattumuslikkuse jälg struktuuris (Laclau, 1990). (545-546)

Mihhail Lotman “Struktuur ja vabadus I”

February 4, 2013 Leave a comment

Lotman, Mihhail 2012. Struktuur ja vabadus I: semiootika vaatevinklist. I.I, Tartu-Moskva koolkond: tekstist semiosfäärini. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.

 

Peirce, Saussure ja semiootika alused

Peirce’i lähenemist märkidele võiks nimetada atomistikuks. Tähelepanu keskmes on (üksik)märk, veelgi enam, need eeltingimused, mis teevad märgi märgiks. Peirce’i semiootika seisukohalt on märk elementaarne ja semiootiliselt väikseim element. […] „Märk või esitis on midagi, mis esindab kellelegi midagi mingis suhtes või ulatuses.“ Ehkki niisugune definitsioon on puhtrelativistlik (märgi moodustab suhete süsteem), on märk semiootilises mõttes siiski elementaarne objekt, koosnemata mingisugustest väiksematest koostisosadest. […] Et märk on ükskõik missugune objekt (midagi), võib see olla oma ehituselt üpris keeruline jne, olles semiootilises mõttes ikkagi elementaarne, st see ei koosne väiksematest semiootiliselt relevantsetest elementidest. (52)

Saussure’i jaoks ei eksisteeri isoleeritud märki üldse. Tema seisukohalt on kogu Peirce’i semioosi skeem ebakorrektne, märgi loob mitte selle seos objektiga või märgi kasutajaga, vaid sidemed teiste märkidega, mis kuuluvad samasse märgisüsteemi. (53)

[…] Peirce’il ja Saussure’il tähistab üks ja sama sõna ’märk’ täiesti erinevaid asju. Peirce’i märk on konkreetne objekt, see on substituut, mis asendab teist, samuti konkreetset objekti, Saussure’il aga abstraktne, mis realiseerub konkreetses substantsis, ja mis kõige huvitavam, antud realisatsioon õõnestab teatud määral selle märgilisust: kõnes realiseeritud märk ei ole enam üldse märk selle sõna otseses mõttes. (54)

Ehkki tavaliselt saussure’ilikus traditsioonis semioosist juttu ei ole ja seda terminit ei kasutata, võib siiski öelda, et just märgi funktsioon on märgi moodustuse (st semioosi) aluseks. Niisiis on erinevalt Peirce’ist Saussure’i märk esiteks abstraktne ja teiseks (semiootiliselt) kompleksne objekt. (55)

Arbitraarsus iseloomustab märgi tähendust, absoluutne determineeritus aga väärtust. Tähendus tekib tähistaja ja tähistatava omavahelisest seosest, väärtus iseloomustab elemendi positsiooni süsteemis, s.o väärtus on antud süsteemi elemendi kõikide süsteemisiseste seoste kompleks. (56)

Kui me läheneme sellele probleemile Saussure’i vaimus, peame arvesse võtma, et kõik, mida Peirce vaatleb, iseloomustab mitte keelt, vaid kõnet; kõik keelemärgid on Saussure’i süsteemis samatüübilised. […] kõik Peirce’i märgitüübid iseloomustavad üksnes kõnet, samas kui keelemärgid baseeruvad põhimõtteliselt teistsugusel loogikal, mis rajaneb märgi väärtusel, mitte selle seostel teiste objektidega. (59)

Émile Benveniste rõhutas, et kõnel on oma semiootilised omadused, mis ei tulene keelest. Teiseks, kõne võib olla ka suletud ja stabiilne süsteem. Sellist süsteemi hakati nimetama tekstiks. […] Seega on tekst immanentne süsteem, teksti elemendid moodustavad struktuuri ning igal tekstil on oma kindel väärtus. (60)

Peirce, mitteortodoksne pragmatist, lähtub arusaamast, et mitte keegi ei saa tõeni jõuda teisiti kui praktika kaudu. (61)

Kui me püüame defineerida märki, lähtudes samast loogikast, millega defineerime ükskõik millist teist empiirilist objekti (ent see ongi täpselt, mida Peirce üritab oma fenomenoloogias või faneroloogias teha), libiseb märk lihtsalt minema. See ei ole objekt nagu teised asjad. Märk ei ole „mingiasi“ (something), see pole üldse mingi asi (thing). (64)

[…] Saussure’i jaoks ei ole märk algusest saadik empiiriline fenomen. Tema implitsiitselt platonistlikus süsteemis on märgil sama loomus nagu Platoni ideel. See ei ole mingi objekt, vaid see realiseerub objektis. Teisisõnu, ka Saussure’i puhul peame järeldama sama mis Peirce’i puhul: märke ei saa käsitleda sarnaselt teiste asjadega. Asjade maailmas pole kohta märkidel, märkide maailmas pole kohta asjadel. Semiootika püüab leida ja rajada teid nende maailmade vahel. (65)

Märgi identiteet ei ole temas endas, vaid on täiesti teises objektis, mida nimetatakse märgi tähenduseks. Märk ei ole identne ei iseenda ega objektiga, mida ta tähistab. Märki identifitseerib tema tähendus, kuid märk ei ole identne ka oma tähendusega, need on põhimõtteliselt erinevad fenomenid. Seega ei kehti märgimaailmas identsuse seadus. Semiootika aluseks on sisemine paradoks: A ≠ A. (65-66)

Mis on eneseidentiteedi alus jõe või ükskõik millise teise objekti puhul? See on märk, mis tähistab vastavat objekti. (67)

 

Semiootika, kultuur ja kultuurisemiootika

Peirce’i klassikalise definitsiooni järgi on märk „miski, mis esindab kellelegi midagi mingis suhtes või mingil määral“ (CP 2.228), st märgil enesel ei ole mingit n-ö märgilisuse tunnust, märgilisus on nelja muutujaga funktsioon ning märgiks saamise protsessi nimetatakse Peirce’i õpilase Charles Morrise terminit kasutades semioosiks. (68)

Peirce’i semiootikat võiks nimetada substitutiivseks: märk on objekti asendaja; Peirce nimetbki märki esitiseks (representaameniks), kasutaja on see, kes selle asenduse sooritab (kas adressandina teksti luues või adressaadina seda dešifreerides). (69)

Võiks arvata, et mitte-semiootiline ala on primaarne, semiootiline ala aga tekib selle semiotiseerimise käigus. Kuid semiootika seisukohalt on see suhe vastupidine: mittesemiootiline ala on sekundaarne ja tekib kultuuri teatud semiootilise arengu etapil. Loodus osutub asendatuks kultuuri poolt, niisamuti on mittesemiootiline valdkond välja arendatud semiootilisest. (72-73)

[…] nagu tekst saab eksisteerida ainult tekstivälise reaalsuse taustal, sellest eraldudes, on ka tekstiväline reaalsus spetsiifiline igale tekstile. Jakob von Uexkülli terminoloogiat kasutades võiks öelda, et tekstiväline reaalsus on teksti omailm (Umwelt). Tekst on suletud ja suveräänne struktuur ning just niisugusena tuleb seda tundma õppida. (75)

 

Sekundaarne modelleeriv süsteem

[…] primaarne märgisüsteem on primaarne ainult antud sekundaarse süsteemi suhtes ja sekundaarne süsteem on sekundaarne ainult antud primaarse süsteemi suhtes. See, et luule on sekundaarne märgisüsteem loomuliku keele suhtes, ei tähenda, et loomulik keel ei saa olla sekundaarne mingi muu süsteemi suhtes. (105)

Tihtipeale figureerib keel semiootilise süsteemi sünonüümina. Ma tahan need mõisted lahutada – keel on vaid üks komponent igas semiootilises süsteemis. Teine kohustuslik komponent on väli. Seega defineerime semiootilist süsteemi S paarina ’keel ja väli’: S = {L,F}. Keel  tähendab edaspidi paari ’leksikon ja grammatika’: L = {A,G}, kus L on keel, A on leksikon ja G grammatika. […] Konstruktsioonid, mis on moodustatud baaselementides reeglite abil, moodustavad antud keele lausete hulga. Tekst on ühe või mitme lause realiseerimina a) kindlas aines – materialiseeritud lauset nimetame ütluseks ja b) kindlal väljal (taustal) […] Väli – erinevalt ütlusest – ei ole tuletatav keelest, kuigi neid seob vastastikune sõltuvus; erinevates semiootilistes süsteemides on keel ja välja vahelised seosed erinevad. Väli ei ole üksnes konkreetne materiaalne fenomen – nagu keeleski, võib väljas eristada abstraktset ja materialiseeritud plaani. (106-107)

Autonoomseteks nimetame keeli, mis ei vaja oma realiseerimiseks mõnda teist keelt; nad võivad realiseeruda ka teiste keelte kaudu (st kasutada teist keelt oma väljana), kuid samas võivad esineda iseseisvalt. Need keeled, mis saavad realiseeruda ainult mõnd teist keelt väljana kasutades, on mitteautonoomsed. (111)