Marc Champagne “What Anchors Semiosis: How Descartes Changed the Subject”

Champagne, Marc 2008. What Anchors Semiosis: How Descartes Changed the Subject. Recherches Sémiotiques / Semiotic Inquiry 28(3-1): 183-197.

To recapture the truly revolutionary scope of Descartes’ inluence, we have to consider the curiously bifurcated semantics of the term “subjective”. The Collins English Dictionarycontains two deinitions in its entry. On the one hand, “subjective” is described as “the grammatical case in certain languages that identiies the subject of a verb”. On the otherhand, it is said to be “of or based on a person’s emotions or prejudices”. These incommensurate meanings are an archaeological trace, a scar that bears silent witness to a severe paradigmatic tear. At the risk of oversimplifying, the irst acceptation owes mainly to Aristotle, and the second to Descartes. (185)

By retreating strictly to what is phenomenally present before the mind, Descartes deliberately casts aside this long-standing way of viewing the world in favour of an agent-centred viewpoint, one which willbecome a deining staple of philosophical Modernity. (186)

[…] Aristotle introduced a very inluential distinction between “matter” and “form”. Exploiting an analogy with a sculpture refashioned into various shapes, he adduced matter as the source of whatever “thisness” stays constant throughout the change, concomitantly letting the form imposed on that matter account for the “suchness” that undergoes modiications from one moment to another. (187)

All we need retain for the purposes at hand is the idea that, in the Aristotelian conception, what anchors the succession of states is the substantial subject. According to this theory, there is an ontological substrate which carries a given thing’s various properties (see Lisska 2010 : 144). (187)

As Aristotle explains : it is plain that there must be something underlying, namely, that which becomes. For when a thing comes to be of such a quantity or quality or in such a relation, time, or place, a subject is always presupposed, since substance alone is not predicated of another subject, but everything else of substance. (Ibid.: 325) (188)

What we ind in the well-known remarks about the melting piece of wax is a drastic revision of the notion of “subject”. (189)

[…] the idea of “subjectivity” as pertaining to a grammatical subject — which includes but is not limited to the irst-person pronoun— goes back to a bygone ontology of substances. Unlike the construal of the subject as that which apprehends, this more archaic sense of the word pertains to that which is apprehended. Our grammar still attests to this Aristotelian thesis. (189)

We can thus say that Aristotle’s “subject” is the “it” lying in the world, whereas Descartes’ “subject” is narrower and is limited solely to the singular and incorporeal“I”. (189)

Of course, once a thing’s predicates are stripped away, it is not altogether clear what — if anything — remains. The only plausible candidate seems to be that extension through space is the one primitive that cannot be eliminated. In his 1634 The World (Descartes 1985 : 90-92), Descartes endorses an arid quantitativeontology akin to what one would ind in a purely geometrical universe. But at this point in his investigations, Descartes is more preoccupied with the still more problematic question of how one could come to know this sort of bare extension. Seeing how the senses each latch onto qualitative properties that shift and replace one another, what faculty can possibly allow us to gain insight into the residual presence that is left over? (190-191)

Note that the level of insight into the wax’s true nature depends not on the thing itself, but on the degree of care and rigour with which the “thinking thing” ponders it. (191)

[…] the senses provide us with a qualitative spectacle, but it is the unaided intellect which grasps quantitative aspects like extension. And since such extended space is in the inal analysis all that bodies consist in, Descartes holds that only mental scrutiny gives us insight into the nature of things. (191-192)

In the Aristotelian scheme defended and expanded by Latin thinkers like John Poinsot, experiential predicates like hot, soft, and pungent were united by and anchored to a worldly “subject” in the archaic dictionary sense outlined earlier. In the new Cartesian scheme, it is a mental “subjectivity” which gathers these qualities and judges them to appertain to a common spatial region. Predicates are therefore notthe gateway to a clear and distinct knowledge of things. Much the contrary, since they can morph to the point of unrecognizability, they obscure and distort the true essence of a thing, which is its inert spatial extension. It is the unaided intellect of the thinking subject which attains a true knowledge of the nature of things, and it does so by putting aside the unclear and indistinct qualitative distortions of the phenomenal field
and relying solely on the ironclad verdicts of rationality. (192)

Instead of a plurality of worldly subjects, intelligibility is now beholden to a singular mental subject. Descartes’ relections on the piece of wax can thus (in hindsight) be seen as the precise locus of this paradigmatic rupture (it would be interesting to pinpoint the exact date when Descartes sat in front of his ireplace with wax). (193)

Indeed, by the time we reach the irst edition of the Critique of Pure Reason in 1781, Hobbes’ proposed terminology has become the norm, such that Kant no longer feels it necessary to mention any departure from the once-accepted scholastic usage : “I, as a thinking being, am the absolute subjectof all my possible judgments, and this representation of Myself cannot be used as the predicate of any other thing” (Kant 1998 : 415-416 [emphasis in original]). (194)

Although the task of pinpointing the precise date when this shift manifested itself in natural linguistic usage is best left to lexicographers, I have proposed that the philosophicalrupture from the subject-construedas-a-worldly-thing to the subject-construed-as-a-solipsist-mentalactivity can be traced back to Descartes’ introspective relections on the piece of wax. (194)

Juri Lotman ja Boriss Uspenski “Kultuuri semiootilisest mehhanismist”

Lotman, Juri; Boriss Uspenski 2013. Kultuuri semiootilisest mehhanismist. – Uspenski, B. Vene kultuuri jõujooni. Valik artikleid. Tartu: Ilmamaa, 207-239.

Kultuur on struktuursuse generaator, ja sedaviisi loob ta inimest ümbritseva sotsiaalse sfääri, mis biosfääri kombel teeb võimalikuks elu – siiski mitte orgaanilise, vaid ühiskondliku elu.

Kuid selleks, et niisugust rolli täita, peab kultuur eneses sisaldama struktuuripõhist „šabloone väljatöötavat seadet”. Seda funktsiooni loomulik keel täidabki. Nimelt tema varustab koosluse liikmed intuitiivse struktuuritajuga; oma võimega muuta reaalide „avatud” maailm nimede „suletud” maailmaks paneb ta inimesi tõlgendama struktuuridena niisugust laadi nähtusi, mille struktuursus ei ole enesestmõistetav. Seejuures ilmneb, et tervel real juhtudest polegi oluline, kas see või teine mõtet kujundav alge on struktuur otseses mõttes. Piisab, et kommunikatsioonis osalejad peavad seda struktuuriks ja kasutavad seda struktuurina, et sedamööda hakkaksid ilmnema selle struktuuriomased jooned. Mõistagi on eriti tähtis, et kultuuri keskmes on sedavõrd võimas struktuursuse allikas, nagu seda on keel.

Struktuursuse presumptsioonil, mis keelelise suhtlemisvilumuse resultaadina välja kujuneb, on võimas korrastav toime kommunikatsioonivahendite kompleksile tervikuna. Niisiis baseerub kogu inimkogemuse säilitamise ja vahendamise süsteem teataval konstsentrilisusel, mille keskmes asuvad enesestmõistetavamad ja püsikindlamad (n-ö kõige struktuursemad) struktuurid. Äärealadele lähemal paiknevad moodustised, millede struktuursus ei ole ilmne või pole leidnud tõestust, kuid mis üldistesse märgilis-kommunikatsioonilistesse situatsioonidesse sisestatuna funktsioneerivad struktuuridena. Niisugustel kvaasistruktuuridel on inimkultuuris nähtavasti väga kaalukas koht. Veel enamgi: just teatav seesmine korrastamatus, poolik plaanipärasus tagab nii inimkultuuri suurema sisemise mahutavuse kui ka dünamismi, mida korrapärasemad süsteemid ei tunne. (Lotman, Uspenski 2013: 211-212)

Juri Lotman “Kultuur kui subjekt ja iseenese objekt”

Lotman, Juri 1999. Kultuur kui subjekt ja iseenese objekt. – Lotman, J. Semiosfäärist. Tallinn: Vagabund, 37-52.

[…] sedamööda, kuidas uurimisprotsess use üha enam uurimisobjektiks sai, muutus käsitus uurija asendist keerukamaks ja aktualiseerus traditsioon, mis saab alguse Kantist. Analüüsiobjektiks on nüüd analüüsi mehhanism, teadmine teadmisest. Küsimuselt, kuidas vaim tekstis kehastub, nihkub huvi küsimusele, kuidas auditoorium teksti vastu võtab. […] Kultuuri ajalugu kangastub evolutsioonina kultuuri tõlgendamises – ühelt poolt tema kaasaegse auditooriumi, teisalt järgmiste põlvkondade, k.a teadusliku tõlgendustraditsiooni poolt. Esimesel juhul toimub interpretatsioon kõnealuse kultuuri sünkroonias ja on otsekui osa sellest, teisel juhul on ta kandunud diakrooniasse ja tal tuleb tegemist teha kõigi ühest keelest teise tõlkimise raskustega. (39-40)

Uuteks tekstideks nimetame tekste, mis tekivad pöördumatute protsesside (Ilya Prigogine’i mõistes) tagajärjel, s.o tekste, mis on teatul määral ennustamatud. (41)

Tähendust tekitava struktuuri töö teine iseärasus on ta võime siseneda omaenese sisendisse ja iseend transformeerida. Omaenda vaatepunktist paistab ta kui tekst teiste seas ja on seega endale normaalseks semiootiliseks „toiduks”. Siit tuleneb monaadi loomupärane võime enesekirjelduseks (eneserefleksiooniks) ja iseenese tõlkimiseks metatasandile. (42)

Mittetasakaaluliste olukordade iseärasuseks on see, et dünaamilisele trajektoorile ilmuvad Prigogine’i sõnutsi bifurkatsioonipunktid, s.o punktid, kust edasi võib liikumine võrdse tõenäosusega kulgeda kahes (või enamas) suunas, ning pole võimalik ennustada, millises ta tegelikult läheb. Neis tingimustes kasvab järsult juhuslikkuse, kõrvaltegurite osa, mis võivad protsessi edasist kulgu mõjutada. (48)

Kui valiku bifurkatsioonipunktis määrab juhus, siis on ilmne, et mida keerukam oma sisemise korralduse poolest on arenguseisundis viibiv objekt (ja järelikult, mida rohkem ta tekstina sisaldab „juhuslikku”), seda ennustamatum on tema käitumine. (48)

„Subjekti-objekti” kategooriad saavad siin tekkida vaid hetkel, mil enesekirjelduse tasandini tõusnud üksikmonaad modelleerib end kui isoleeritud ja ainsat intellekti. (50)

Niisiis iga kokkupuude ruumiga, mis asub väljaspool kõnealuse semiosfääri piire, nõuab selle ruumi eelnevat semiotiseerimist. (50)

Kuid ka tõeline välismaailm on semiootilises vahetuses aktiivne osaline. Semiosfääri piir on kõrgenenud semiootilise aktiivsuse ala, kus töötavad paljud „metafoorse tõlke” mehhanismid, „pumbates” kummaski suunas vastavalt transformeeritud tekste. Tegelikult käib siin seesama töö mis monaadi erisuguse korraldusega osade piiril ja igasugusel muul semiosfäärisisesel piiril. (51)

Juri Lotman “Autocommunication”

Lotman, Yuri 2001. Autocommunication: ‚I’ and ‚Other’ as addressees. – Lotman, Y. Universe of the Mind. London; New York: I.B. Tauris Publishers, 20-35.

The difference comes down to the fact that while in the ‚I-s/he’ system information is transferred in space, in the ‚I-I’ system it is transferred in time. (21)

Considering everything else Lotman says about autocommunication’s transformational qualities, it may seem that he reduces space strictly to the delivering of messages without any change: messages are being passed along as they are, almost naturally. In this light, also, it seems that autocommunication is necessary if any kind of translation is to occur: all translation is autocommunication: culture can not operate without the dimension of autocommunication.

The ‚I-s/he’ system allows one merely to transmit a constant quantity of information, whereas the ‚I-I’ system qualitatively transforms the information, and this leads to a restructuring of the actual ‚I’ itself. (22)

Messages passed along the i-s/he channel have the ability to trigger autocommunication processes, and if such triggering does not take place, the message will have been meaningless to the adressee? In light of studies of power relations: every effect on a subject needs to trigger his autocommunication processes: power works on autocommunication, inserts itself in the I-I channel.

Simultaneous transmission along two communication channels is not only a property of artistic texts, it is also a feature of culture if we take culture as a single message. We can therefore divide cultures into those where the message transmitted along the general linguistic ‚I-s/he’ channel is predominant, and those oriented towards autocommunication. (33)

Cultures oriented towards autocommunication are capable of great activity, but are often much less dynamic than human society requires. (35)

This statements seems a bit paradoxical: if autocommunication is the only phenomenon that enables a subject to transform itself, how can a culture be less dynamic if it is oriented towards autocommunication? It is here, I think that we need to separate autocommunication from self-description, the latter being an outcome of specific autocommunicational processes, while the formes would signify any kind of inner semiotic activity that has the possibility to transform the subject. Self-description forms the subject in one specific mold, autocommunication transforms, and even makes possible the transformation of, the subject.

The trend towards mental consumerism is a dangerous aspect of the culture which is lopsidedly oriented towards the acquisition of information from outside. (35)

Andrew Garnar “Power, Action, Signs: Between Peirce and Foucault”

Garnar, Andrew 2006. Power, Action, Signs: Between Peirce and Foucault. Transactions of the Charles S. Peirce Society 42(3): 347-366.

I argue that any understanding of the subject must account for the subject being distributed through a field of power. (347)

I think it is clear that Foucault’s target here is the semiology of the Structuralists, but his point might also hold for Peirce. Yet Peirce should be able to escape this challenge since he is concerned with far more than significa-tion. For such an attempt to work though, I believe it necessary to accept, at least in part, Foucault’s agonistic account of human relations. (350)

Foucault kirjutas kuskil, et semiootika tegeleb kommunikatsiooniuuringutega. Kui semiootikat niiviisi (teadete edastamise ja vastuvõtmise teadusena) mõista, välistab see uurimisvaldkonnana võimu. Kuid semiootikat saab kenasti võimusuhete uurimisele laiendada. Siin ei tohiks vastuolu tekkida, kui tuleme foucault’likust vaatepunktist kaugemale.

Our habits guide our conduct. Habits are performed without thought, though thought is key for their development. “What the habit is depends on when and how it causes us to act. As for the when, every stimulus to action is derived from perception; as for the how, every purpose of action is to produce some sensible result.” (CP: 5.400) So there are two key parts to any habit. First, the conditions under which we are lead to use the habit. Second, what actions result from the habit, what it causes us to do. This is not just the mechanics of the habit, what motions are gone through, but also the aim, the purpose, of that action. (350-351)

Power is about structuring habits. Power encourages or discourages certain habits. Power acts through the development and transformation of habits. By inciting, seducing, encouraging, discouraging, prohibiting, or mandating habits, one subject creates the field of possible actions in another. To return to the previous example, teachers create the environment in which habit-production occurs. (352)

Kas õpetaja-subjekt tõepoolest loob õpilaste keskkonna? Foucault eesmärgiks on ju olnud läbi oma töö näidata, et üks subjekt ei oma teise üle võimu, vaid et subjektid paigutuvad võimusuhete võrgustikku, milles nad peavad tegutsema. Õpetaja keskkond on juba institutsionaalselt, diskursiivselt ja ruumiliselt struktureeritud. Kui läheme tagasi valemi juurde “subjekt praktiseerib võimu teise subjekti üle”, ei ole me Foucault’ võimukäsitlust mõistnud.

Unlike traditional discussions of power, Foucault argues that power is not simply repressive, involved with limiting freedom. Instead, power rewards the development of some habits and punishes others. Power is involved at every stage in “constructing” the individual. This point is significant, since Peirce sees habit as a key aspect of being. Habits are what ground the subject in the world, connecting it to the world. Habits allow the subject to successfully navigate through the world. (352)

Power creates knowledge and knowledge sustains power. Knowledge creates spaces for power to operate, while power provides sites for knowledge to be produced. In producing a field of knowledge, one develops techniques for transforming the actions of subjects that fall within that field. Furthermore, every power relation presupposes a body of knowledge about the subjects on which that power is operating. (353)

Iga võimusuhe eeldab teadmist subjektide kohta. See on juba lähemal ja täpsem. Võimusuhe ei ole vägivald, kahene suhe, vaid, Peirce’i järgi, sümboolne. Kokkuleppeline, seaduspärane suhestatus. Ehk ühiskondlikult institutsionaliseeritud. Minnes näitega edasi, õpetaja tegutseb alati juba võimusuhete võrgustikus, mitte pelgalt ei aseta sellesse õpilasi.

The representamen is “something which stands to somebody for something in some respect or capacity.” (CP: 2.228) The object is that thing the representamen stands in for. The interpretant makes the connection between the object and the representamen, determining in what capacity the representamen stands in for the object. In making this connection, the interpretant generates the representamen for the next triad and so on. Thus, we are forever caught up in semiosis. Meaning arises out of this semiotic process. Meaning is never present within a sign. It is derived from later signs. (355)

Siit leiame jälle semiootika põhitõe: märk ei ole iseendaga identne: peab viitama alati millelegi endast väljaspoolsele, olgugi et see väljaspoolne võib olla loodud märgi poolt. Märk kui väljaspoolsust loov protsess. Edaspidi sama ka subjekti puhul, kui subjekt ligikaudselt võrdub märgiga. Subjekt loob piiri sisemise ja välise vahel, subjekt on see piiritlemistegevus, mis loob subjektiivse ja objektiivse eristuse ning seetõttu ei ole meil kunagi võimalik subjekti kui entiteeti fikseerida. Subjekt ei ole lihtsalt keha maailmas, üksus ühiskonnas, vaid piiritlemistegevuse jätkuv rada. Subjektil saab olla ainult ajalugu, mitte positsioon.

So, what then is the status of “truth” now? It would appear that “truth” is an interpretation of a sign, which means it is another sign among others. It is a Peircian symbol, a linguistic sign, which is a sign that has “no existence although it has a real being, consisting in the fact that existents will con-form to it.” (CP 2.292) (356-357)

Tõde kui märk teiste seas. Foucault: diskursus loob omaenese tõe, kustutades oma ajaloolisuse, kontingentsuse. Tõde, mõistetuna diskursuseväliselt, muutuks mitte-märgiks, lõplikuks tähistatavaks, mis jõustaks meie diskursuse (olgu selleks siis subjekti teadvus, keskaegne jumal või teaduslik kindlus). “Fixation of Beliefs” loob aga nt just sellise diskursuse (Peirce’i puhul uskumuste/harjumuste-) välise kinnistamise vastandina teadusliku uuringu, mis peab alati püsima kriitiline, kahtlema uskumustes ja teadmistes, mitte viitama lõplikule tähistatavale.

The truth of a sign will be borne out in action. It this through this process that the sense of which signs are true is produced. Power is in play here because the meaning of signs, what actions result from them, is in question. Power channels those meanings in particular directions. (357)

Through the operations of power, communication by way of symbols becomes possible. By communicating in a field where interpretations are constrained, shared meanings are possible. (357)

„Two things here are all-important to assure oneself of and to remember. The first is that a person is not absolutely an individual. His thoughts are what he is “saying to himself,” that is, is saving [sic] to that other self that is just coming into life in the flow of time. When one reasons, it is that critical self that one is trying to persuade; and all thought whatsoever is a sign, and is mostly of the nature of language. The second thing to remem-ber is that the man’s circle of society (however widely or narrowly this phrase may be understood) is a sort of loosely compacted person, in some respects of higher rank than the person of an individual organism.“ (CP: 5.421) (359)

I propose that habits are a species of symbols. In terms of semiosis, this means that whenever a particular repre-sentamen and object comes up, the same interpretation or translation of the

sign occurs. A habit is a stabilized interpretant, such that the same meaning is always derived from the sign.7 These particular symbols make up a large portion of the self≈sign. They form the battery of meanings we deploy throughout much of our lives. (360)

In point of fact, if I am correct in proposing that power relations are important for symbolic communication, then power is a necessary part of human existence. (361)

Häiring: võimu kasutatakse liialt enesestmõistetavalt ning seetõttu omandab väga laialivalguva kuju, samastudes juba nietzscheliku “jõuga”, mis juhib kõike ja kõiki. Samas, võimu sidumine harjumuste formeerimisega annab sellele üsna täpse ja jälgitava kuju. Samas: igasugune harjumus kehtestatud võimusuhte kaudu?

Why is this significant? I think in large part because Peirce offers a non-Cartesian philosophy of the subject. Or, more properly, a sketch of such a philosophy. Let us return to the 1868 essay “Some Consequences of Four Incapacities.” The essay is one of the single most devastating assaults on Cartesianism. This becomes clear from the first incapacity: “We have no power of Introspection, but all knowledge of the internal world is derived by  hypothetical reasoning from our knowledge of external facts.” (CP: 5.265) (363)

We do not have such open access to the mind. Instead, when we reflect on ourselves, this is reasoning about those things “commonly called external.” This is the reason why the self is not given. The self must be inferred. (363)

Foucault üritas subjektifilosoofiast väljuda. Peirce pakub mitte-kartesiaanliku subjektifilosoofia. Kas need on omavahel ühendatavad? Kreeka-loengud annavad alust mõelda, et on. Kas Foucault mitte ise ei arendanud teatavat subjekti(ajaloo)filosoofiat?

Ernesto Laclau “Discourse”

Laclau, Ernesto 2007. Discourse. – Goodin, R.E.; Pettit, P.; Pogge, T. (eds). A Companion to Contemporary Political Philosophy, Volume Two. Oxford: Blackwell Publishing, 541-547.

Saussure’i järgi on strukturaalne lingvistika korrastatud kahe põhiprintsiibi ümber. Esiteks see, et keeles puuduvad positiivsed terminid, on ainult erinevused. […] See keeleliste identiteetide puhtalt suhtel põhinev ja eristuv [differential] iseloom tähendab seda, et keel moodustab süsteemi, kus ühtki elementi ei saa määratleda teistest sõltumatult.  Teiseks printsiibiks on see, et keel on vorm ja mitte substants—see tähendab, et iga süsteemi element on ainuüksi määratletud ühendus- ja asendusreeglitega teiste elementide suhtes. […] Selles täielikult erinevusel põhinevas universumis, mida domineerivad puhtformaalsed reeglid, eksisteerib range isomorfism: igale sõna moodustavale häälikutevoole vastab üks ja ainult üks mõiste.  Tähistaja kord ja tähistatava kord on rangelt kattuvad. (542)

Saussure’ilikust vaatepunktist on diskursus igasugune lausest ulatuslikum keeleline jada.  See aga tähendab, et saussure’ilikus perspektiivis on diskursuse lingvistika võimatu, sest lausete järgnevus, mida valitseb üksnes kõneleja kapriis, ei kujuta endast mitte mingit üldise teooriaga haaratavat struktuurset regulaarsust. (542)

Kui elementidevahelist ühendust ja asendust valitsevate formaalsete reeglite abstraktne süsteem pole enam paratamatult seotud mitte ühegi konkreetse substantsiga, siis saab igasugust tähistamissüsteemi ühiskonnas—toitumiskorda, mööblit, moodi jne—kirjeldada selle süsteemi terminites. (543)

Kui formalism rakendub rangelt, siis tähendab see, et substantsiaalsed erinevused keelelisuse ja mitte-keelelisuse vahel tuleb samuti kõrvale heita.  Teisisõnu, tegutsemise ja struktuuri vaheline eristus muutub teisejärguliseks eristuseks tähenduslike totaalsuste üldisema kategooria raames. (543)

Lõpuks, range formalism võimaldas samuti ületada ühe teisegi takistuse lingvistilise diskursuseteooria formuleerimisel: niivõrd kui kõiki eristusi tuli pidada lihtsalt erinevusel põhinevaiks—s.o struktuurisisesteks—, polnud subjekti enam võimalik vaadelda tähenduse allikana, vaid hoopis ühe järjekordse konkreetse asukohana tähenduslikus totaalsuses. (543)

Klassikaline fenomenoloogia oli keskendunud väidete (statement) tähendusele, sulustades nende osutuse mis tahes välisele reaalsusele.  Foucault’ siirdub teise tasandi sulustamisele, näidates et tähendus ise eeldab ette [pre-supposes] loomistingimusi, mis ise ei ole tähendusele taandatavad.  Selline “kvaasi-transtsendentaalne” käik viib välja nähtustekihi/ladestu eraldamiseni, mida Foucault nimetab diskursuseks. (544)

Niisiis järeldas ta, et diskursiivse formatsiooni ühtsusprintsiipi pole võimalik leida ei samale objektile viitamise, ei lausungite produtseerimise ühtse stiili, ei mõistete püsivuse ega ka ühisele teemale viitamise alusel, vaid selles, mida ta kutsus “regulaarsuseks hajutatuses” [regularity in dispersion]—püsivus välistes suhetes elementide vahel, mis ei allu mitte mingile põhjapanevale või olemuslikule strukturatsiooniprintsiibile. (545)

Kuna aga teostunud on just üks, mitte aga teised võimalikud konfiguratsioonid, siis tuleneb siit: (1) et tegelikult eksisteeriv konfiguratsioon on olemuslikult sattumuslik; (2) et seda ei saa seletada mitte struktuuri enese kaudu, vaid jõu kaudu, mis peab olema osaliselt struktuuriväline.  See on hegemoonse jõu roll.  “Hegemoonia” on teooria otsuste kohta, mis langetatakse otsustamatuse tandril/väljal.  Järeldus on, nagu näitab dekonstruktsioon, et kuna otsustamatus toimib ühiskondlikkuse pinnal enesel, muutuvad objektiivsus ja võim eristamatuks.  Just seda silmas pidades on väidetud, et võim on sattumuslikkuse jälg struktuuris (Laclau, 1990). (545-546)

Mihhail Lotman “Struktuur ja vabadus I”

Lotman, Mihhail 2012. Struktuur ja vabadus I: semiootika vaatevinklist. I.I, Tartu-Moskva koolkond: tekstist semiosfäärini. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.

 

Peirce, Saussure ja semiootika alused

Peirce’i lähenemist märkidele võiks nimetada atomistikuks. Tähelepanu keskmes on (üksik)märk, veelgi enam, need eeltingimused, mis teevad märgi märgiks. Peirce’i semiootika seisukohalt on märk elementaarne ja semiootiliselt väikseim element. […] „Märk või esitis on midagi, mis esindab kellelegi midagi mingis suhtes või ulatuses.“ Ehkki niisugune definitsioon on puhtrelativistlik (märgi moodustab suhete süsteem), on märk semiootilises mõttes siiski elementaarne objekt, koosnemata mingisugustest väiksematest koostisosadest. […] Et märk on ükskõik missugune objekt (midagi), võib see olla oma ehituselt üpris keeruline jne, olles semiootilises mõttes ikkagi elementaarne, st see ei koosne väiksematest semiootiliselt relevantsetest elementidest. (52)

Saussure’i jaoks ei eksisteeri isoleeritud märki üldse. Tema seisukohalt on kogu Peirce’i semioosi skeem ebakorrektne, märgi loob mitte selle seos objektiga või märgi kasutajaga, vaid sidemed teiste märkidega, mis kuuluvad samasse märgisüsteemi. (53)

[…] Peirce’il ja Saussure’il tähistab üks ja sama sõna ’märk’ täiesti erinevaid asju. Peirce’i märk on konkreetne objekt, see on substituut, mis asendab teist, samuti konkreetset objekti, Saussure’il aga abstraktne, mis realiseerub konkreetses substantsis, ja mis kõige huvitavam, antud realisatsioon õõnestab teatud määral selle märgilisust: kõnes realiseeritud märk ei ole enam üldse märk selle sõna otseses mõttes. (54)

Ehkki tavaliselt saussure’ilikus traditsioonis semioosist juttu ei ole ja seda terminit ei kasutata, võib siiski öelda, et just märgi funktsioon on märgi moodustuse (st semioosi) aluseks. Niisiis on erinevalt Peirce’ist Saussure’i märk esiteks abstraktne ja teiseks (semiootiliselt) kompleksne objekt. (55)

Arbitraarsus iseloomustab märgi tähendust, absoluutne determineeritus aga väärtust. Tähendus tekib tähistaja ja tähistatava omavahelisest seosest, väärtus iseloomustab elemendi positsiooni süsteemis, s.o väärtus on antud süsteemi elemendi kõikide süsteemisiseste seoste kompleks. (56)

Kui me läheneme sellele probleemile Saussure’i vaimus, peame arvesse võtma, et kõik, mida Peirce vaatleb, iseloomustab mitte keelt, vaid kõnet; kõik keelemärgid on Saussure’i süsteemis samatüübilised. […] kõik Peirce’i märgitüübid iseloomustavad üksnes kõnet, samas kui keelemärgid baseeruvad põhimõtteliselt teistsugusel loogikal, mis rajaneb märgi väärtusel, mitte selle seostel teiste objektidega. (59)

Émile Benveniste rõhutas, et kõnel on oma semiootilised omadused, mis ei tulene keelest. Teiseks, kõne võib olla ka suletud ja stabiilne süsteem. Sellist süsteemi hakati nimetama tekstiks. […] Seega on tekst immanentne süsteem, teksti elemendid moodustavad struktuuri ning igal tekstil on oma kindel väärtus. (60)

Peirce, mitteortodoksne pragmatist, lähtub arusaamast, et mitte keegi ei saa tõeni jõuda teisiti kui praktika kaudu. (61)

Kui me püüame defineerida märki, lähtudes samast loogikast, millega defineerime ükskõik millist teist empiirilist objekti (ent see ongi täpselt, mida Peirce üritab oma fenomenoloogias või faneroloogias teha), libiseb märk lihtsalt minema. See ei ole objekt nagu teised asjad. Märk ei ole „mingiasi“ (something), see pole üldse mingi asi (thing). (64)

[…] Saussure’i jaoks ei ole märk algusest saadik empiiriline fenomen. Tema implitsiitselt platonistlikus süsteemis on märgil sama loomus nagu Platoni ideel. See ei ole mingi objekt, vaid see realiseerub objektis. Teisisõnu, ka Saussure’i puhul peame järeldama sama mis Peirce’i puhul: märke ei saa käsitleda sarnaselt teiste asjadega. Asjade maailmas pole kohta märkidel, märkide maailmas pole kohta asjadel. Semiootika püüab leida ja rajada teid nende maailmade vahel. (65)

Märgi identiteet ei ole temas endas, vaid on täiesti teises objektis, mida nimetatakse märgi tähenduseks. Märk ei ole identne ei iseenda ega objektiga, mida ta tähistab. Märki identifitseerib tema tähendus, kuid märk ei ole identne ka oma tähendusega, need on põhimõtteliselt erinevad fenomenid. Seega ei kehti märgimaailmas identsuse seadus. Semiootika aluseks on sisemine paradoks: A ≠ A. (65-66)

Mis on eneseidentiteedi alus jõe või ükskõik millise teise objekti puhul? See on märk, mis tähistab vastavat objekti. (67)

 

Semiootika, kultuur ja kultuurisemiootika

Peirce’i klassikalise definitsiooni järgi on märk „miski, mis esindab kellelegi midagi mingis suhtes või mingil määral“ (CP 2.228), st märgil enesel ei ole mingit n-ö märgilisuse tunnust, märgilisus on nelja muutujaga funktsioon ning märgiks saamise protsessi nimetatakse Peirce’i õpilase Charles Morrise terminit kasutades semioosiks. (68)

Peirce’i semiootikat võiks nimetada substitutiivseks: märk on objekti asendaja; Peirce nimetbki märki esitiseks (representaameniks), kasutaja on see, kes selle asenduse sooritab (kas adressandina teksti luues või adressaadina seda dešifreerides). (69)

Võiks arvata, et mitte-semiootiline ala on primaarne, semiootiline ala aga tekib selle semiotiseerimise käigus. Kuid semiootika seisukohalt on see suhe vastupidine: mittesemiootiline ala on sekundaarne ja tekib kultuuri teatud semiootilise arengu etapil. Loodus osutub asendatuks kultuuri poolt, niisamuti on mittesemiootiline valdkond välja arendatud semiootilisest. (72-73)

[…] nagu tekst saab eksisteerida ainult tekstivälise reaalsuse taustal, sellest eraldudes, on ka tekstiväline reaalsus spetsiifiline igale tekstile. Jakob von Uexkülli terminoloogiat kasutades võiks öelda, et tekstiväline reaalsus on teksti omailm (Umwelt). Tekst on suletud ja suveräänne struktuur ning just niisugusena tuleb seda tundma õppida. (75)

 

Sekundaarne modelleeriv süsteem

[…] primaarne märgisüsteem on primaarne ainult antud sekundaarse süsteemi suhtes ja sekundaarne süsteem on sekundaarne ainult antud primaarse süsteemi suhtes. See, et luule on sekundaarne märgisüsteem loomuliku keele suhtes, ei tähenda, et loomulik keel ei saa olla sekundaarne mingi muu süsteemi suhtes. (105)

Tihtipeale figureerib keel semiootilise süsteemi sünonüümina. Ma tahan need mõisted lahutada – keel on vaid üks komponent igas semiootilises süsteemis. Teine kohustuslik komponent on väli. Seega defineerime semiootilist süsteemi S paarina ’keel ja väli’: S = {L,F}. Keel  tähendab edaspidi paari ’leksikon ja grammatika’: L = {A,G}, kus L on keel, A on leksikon ja G grammatika. […] Konstruktsioonid, mis on moodustatud baaselementides reeglite abil, moodustavad antud keele lausete hulga. Tekst on ühe või mitme lause realiseerimina a) kindlas aines – materialiseeritud lauset nimetame ütluseks ja b) kindlal väljal (taustal) […] Väli – erinevalt ütlusest – ei ole tuletatav keelest, kuigi neid seob vastastikune sõltuvus; erinevates semiootilistes süsteemides on keel ja välja vahelised seosed erinevad. Väli ei ole üksnes konkreetne materiaalne fenomen – nagu keeleski, võib väljas eristada abstraktset ja materialiseeritud plaani. (106-107)

Autonoomseteks nimetame keeli, mis ei vaja oma realiseerimiseks mõnda teist keelt; nad võivad realiseeruda ka teiste keelte kaudu (st kasutada teist keelt oma väljana), kuid samas võivad esineda iseseisvalt. Need keeled, mis saavad realiseeruda ainult mõnd teist keelt väljana kasutades, on mitteautonoomsed. (111)

Norbert Wiley “The Semiotic Self”

Wiley, Norbert 1994. The Semiotic Self. Oxford: Polity Press

 

The Politics of Identity in American History

It [identity] usually  refers  to  some  long-term,  abiding  qualities which,  despite  their  importance,  are  not features  of human  nature  as  such. Identities  individuate  and  allow  us  to  recognize  individuals,  categories, groups  and  types  of  individuals.  They  can  be  imposed  from  without,  by social  processes,  or  from  within,  in  which  case  they  are  often  called  self-concepts.  They  may  also  imply  habit  in  various  senses,  including Pierre Bourdieu’s  “habitus”  (Bourdieu,  197211977,  p.  72).  Identities,  then,  are nested within and express the qualities of selves  and collections of selves. (1)

The line  between  (particular)  identities  and  (generic)  selves  is  not easy to draw.  History  is  notorious  with  peoples  who  thought  their  historically specific  identities  were  universal,  and who  therefore  used  the  name  of their tribe  as  the  name  of their  species.  Despite  the  difficulty  of  applying  this distinction,  I  will  use  the  terms  “self’  and  “identity”  in  the  way  indicated, as  distinguished by degree  of generality. (1)

[…] the  politics  of  identity  is  the  struggle  over the  qualities  attributed,  socially  and  institutionally,  to  individuals  and groupings  of  individuals. (2)

It  is  a  mistake  to  say  that  identities  are  trans-historical  and universal,  but it is  also  a  mistake  to  say that personhood  and  selves  are  not. The  selves  are  generic  human  structures,  and  the  identities,  anyone  of which  mayor  may  not  be  present,  are  distinct  from  and  inhere  in  these structures. (2)

Behaviorism  as  such  never  became  influential  as  a  model  for  the democratic  actor,  i.e.  for  the  politics  of  identity.  Pragmatism  and  the disciplinary  triad  took  that  role.  But  behaviorism  did  become  quite influential as  a  model for  the  economic actor.  In other words  the  “economic man”  of  classical  economics  was  transformed  from  utilitarianism to behaviorism.  Behaviorism’s  victory  in  the  economy  limited  the  institu-tional  impact of  pragmatism,  although  the  latter  did  gain  hegemony  in political life. (9)

(1)  Dialogical. The  self  of  pragmatism  was  dialogical,  both  inter-personally  and internally  (Taylor,  1991,  pp.  31–41).  The  self was  initially formed  in  dialogue  with  caretakers  and  this  dialogue  was  constitutive  of whatever  identities  the  self would  take  on.  Moreover  the  inner  life  of the self,  both  in  content  and  form,  was  a  continuation  of  interpersonal dialogue.  In  contrast  the  self  of  faculty  psychology  was  unitary  and

monological.  When  it  entered  into  dialogue  with  others,  it  did  so  from  a fully  formed psychological base. Later I  will  show  that the  dialogical  self is  also  trialogical  (and semiotic). This  is  because  all  dialogue,  both  inter- and  intra-personal,  entails  a  self- other-self  reflexive  loop.  I  will  refer  to  this  three-place  loop  as  the “structure,” in contrast to the  “content,” of the semiotic self. (9-10)

(2)  Social. From  dialogicality  comes  sociality.  The  pragmatists’  self was inherently  social  and  therefore  public  and  political.  For  faculty  psychology the  individual  and  society  were  at  distance,  requiring  social  contracts  in politics  and  markets  in  economics  to  unite  them.  For  the  pragmatists  the individual  and  the  social  were  interpenetrating.  This  is  because  all conscious processes were based on an outside  or social perspective.  Markets and social contracts merely refined an already existing social solidarity. (10)

(3)  Horizontal. For  faculty  psychology  human  nature  was  a  vertical structure,  consisting  in  a  hierarchy  of  faculties.  For  pragmatism  it  was  a horizontal  structure,  consisting  of temporal  phases  of the  self.  For  Peirce these phases were  called the  “I” and the  “you.” For Mead they were  the  “I” and  the  “me.”  I  will  look at these  temporal  phases  in more  detail  later,  but for  now  I  want  to  point  out  that  pragmatism’s  horizontality suggested  a

generic  uniformity  in  everyone’s  rational  processes.  To  describe  this uniformity pragmatism  demoted  the  passions  of faculty  psychology into  the less  influential  category  of  impulses.  In  turn,  interests  and  reason  were merged in the horizontal semiotic process. (10)

(4)  Egalitarian. The  pragmatist  theory  of  the  self  was  distinctly egalitarian.  All  humans  had  the  same  psychological  equipment in  the  same way.  Human  variation  into  identity  groupings  and  unique  individualities was  a  matter  of  differing  symbols  and  their  interpretations. […]The  pragmatists’  self was  extremely  plastic;  communication  could  produce  all  manner  of variations,  and  the  perplexing  variations  in  the  new  immigrants  could  be fully  explained semiotically, interactionally, and culturally. (10)

(5)  Voluntarist. Concerning  the  psychological  freedom  of the  person  or citizen,  the  founding  fathers  were  somewhere between  Calvinist determinism and  Locke-Hume  compatibilism,  i.e.  between  hard  and  soft  determinism. The  pragmatists,  instead,  attributed  a  capacity  for  self-determination  or psychological  freedom  to  the  individual,  i.e.  they  believed  people  could have  chosen otherwise.  In contrast to  the  semi-determinism  of the  founding fathers,  this  freedom  had  more  deeply  libertarian  implications  for  law,  civil liberties,  and democratic self-government. (10)

(6)  Cultural. Finally  the  pragmatists’  self  was  part  of the  great  cultural turn  of  the  late  19th  century  and  the  early  20th.  The  anthropologists, particularly Franz Boas  and his  students,  discovered  culture  macroscopically and  from  above.  The  pragmatists  discovered  it  microscopically  and  from below.  The  human  semiotic/symbolic  capacity  is  the  motor  of  culture. Once humans were  theorized  as  semiotic  the  psychological  preconditions  of culture had been found  and the cultural level itself could be identified. (11)

The  major  difference  between  Peirce  and  Mead,  for  present  purposes, is  in  the  temporal  direction  of  the  internal  dialogue.  Mead  has  this conversation  going  temporally  backwards,  from  present  to  past,  or  from  I to  me.  Peirce has it going forward,  from present to  future  or from I  to  “you” (i.e.  one’s  own  self  in  the  immediate  future). (13)

Although  identities  are  more  general  than  individual  signs,  they  are  less general  than  the  semiotic  structure.  They  are  historically  specific  and “housed”  in  these  structures.  Thus  I  am  distinguishing  three  semiotic levels  within  the  self:  individual  signs,  e.g. thoughts;  systematic  complexes of  signs,  e.g.  the  ethnic,  class,  gender  and  sexual  identities  and  self-concepts  of this  chapter;  and  the  generic  capacity for  semiosis, anchored  in the I-you-me structure. (14-15)

Mead’s  I-me  reflexivity  and  Peirce’s  I-you  interpretive  process  each becomes  part  of  a  more  inclusive  semiotic  process,  the  I-me-you  triadic conversation.  This  triad  is  the  structure  of  the  self,  the  universal  generic human nature with which I  began this  chapter and which the  reductions  are unable to explain. (15)

 

Conclusion

Humans  are  a  triad  of triads,  and,  in  addition,  the  three triads  merge  into  one.  As  merged  I  usually  refer  to  them,  in  dialogical short-hand,  as  the  I,  you,  and  me,  though  the  more  precise  names  are I-present-sign,  you-future-interpretant,  and  me-past-object.  Human beings  are  not  anyone  of the  three  (or  nine).  They  are  the  three  together, including  both  the  elements  and  the  relations  among  these  elements. Humans  consist  of present,  future,  and  past;  sign,  interpretant,  and  object;  I, you,  and  me;  and  all  the  overlap,  and  connectedness,  and  solidarity  among these elements. (215-216)

The idea that the  self is  semiotically triadic in its  structure  as  well  as  in its activities  explains  how  the  self can be  both  semiotic  and  autonomous.  For Eco  the  self is  a  sign  in  the  same  way  that  ordinary  words  are  signs.  But obviously we  are  not signs  in  the  same  way  that the  words  in  this  sentence are  signs.  Otherwise  these  words,  or  others  like  them,  would  also  be humans.  All  signs  are  semiotic  triads,  consisting  of  “sign,”  interpretant, and  object,  but  humans  are  triads  in  a  unique  way.  They  are  the  signs behind the signs,  or to put it another way, they are bi-Ieveled signs. (217)

To say  that  the  I  is  actually  the  1-present-sign;  the  you,  the  you-future-interpretant; and  the  me,  the  me-past-object  is  more  than  just  stringing words  together.  These  expressions  designate  the  functional  interplay  of time,  semiotic,  and  the  internal  conversation. (218)

But the humans that are being shaped by culture  have  natures  of their  own,  independently  of culture.  This  nature  or structure  is  the  semiotic  self,  viewed,  not  as  a  process,  but as  the  structure that engages in the process. (219)

The  Reality  of Democratic  Selves  Apart  from  any  specific  features  of the self,  such  as  equality and freedom,  democracy assumes  the  simple  existence or  reality  of  selves.  If  there  were  only  the  forms  and  rules  of  society, without  human  beings,  the  notion  of democracy  (rule  of the  “demos”  or “people”)  would  make  no  sense.  It would  be  langue  without  parole  or,  in Durkheim’s terms, a collective consciousness without anything to collect. (224)

Democracy assumes  that the  citizens  are free  and  equal.  Its  whole  point  is  that  humans  all  have  the  same  moral worth,  that they should direct their government in a  bottom-up fashion  and that  they  have  the  capacities,  cognitive  and  volitional,  to  do  this.  If  the theory  of the  self is  declared  “outside”  democracy,  then  the  freedom  and equality of institutions will  not be  anchored in human beings.  Instead  these qualities  will  have  to  be  justified  in  some  self-legitimizing  manner,  which would make them both logically circular and unconnected to the citizens. (226)

I  think  that  at  the  very  least  one  can  say  there  is  a  tendency  for  the reductions  to drive  out notions  of moral,  legal,  and political  equality.  At the present time in the United States, however,  I  do not think one  could say the people  who  represent  the  reductionist  positions,  upward  or  downward, personally  oppose  equality  or  any  other  aspect  of  democracy.  On  the contrary  the  partisans  of  these  positions  present  themselves  as  politically progressive,  opposed  to  the  alleged  rigidities  of  foundationalism  and committed  to  the  liberalizing  effects  of  science.  The  natural  sciences  are supposed  to  liberate  with  downward  reduction,  and  (some  of)  the  cultural sciences  are  also  supposed  to  liberate  with  upward.  Unlike  the  reductions that  the  pragmatists  and  the  classical  template  opposed,  the  current reductions  present  themselves  as  benign  and  more  pro-humanity  than  the humanistic positions. (227-228)

In the  Peirce-Mead  model  equality  is  based  on the  semiotic  structure  of humans  as  such.  Right  from  the  very  first  primate-cum-human they  are  all triads  of  triads.  This  implies  that  moral  equality  is  not  just  something peculiar  to  certain  times  and  places  but universal,  regardless  of whether  or not it is  recognized by social  institutions.  All  people  are  equal  because  they all  consist of an I, a you, and a me, i.e.  they are  all  semiotic signs. (228)

Anti Randviir “Ruumisemiootika”

Randviir, Anti 2010. Ruumisemiootika: tähendusliku maailma kaardistamine. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Semiootiline subjekt

Esmajoones tuleb märkida, et semiootilise subjekti määratlemisel ei paku lahendusi mitmesugused filosoofilised arutluskäigud, mis peamiselt käsitlevad subjekti kui kategooriat. Selle asemel on antud diskursuse jaoks oluline semiootilise subjekti funktsionaalne aspekt […] Ülal rääkisime semiootilistest subjektidest kui tähenduslikest sfääridest, mille vahel tekkiv pingeväli teeb võimalikuks uue tähenduse tekke. (72)

Praegu võime need kaks terminit – omailma ja semiosfääri – seostada semiootilise subjektiga nii, et esimene võimaldab kirjeldada semiootilise subjekti suhet ümbritsevasse keskkonda, teine aga võimaldab tegelda märgiloome analüüsiga subjektisiseselt: käsitades kultuuri semiootilise makroobjektina kui tekstilist nähtust, saame ’semiosfääri’ kaudu kirjeldada semiootilise subjekti sidusust tekstitasandil (vt nt Taborsky 1997), nagu ka sellele eelnevaid märgiloomelisi protsesse nii-öelda subjektisiseses suhtluses. (73-74)

[…] semiootilise subjekti individuaalsuse kaudu mõistame käesolevas kontekstis võimalust kirjeldada semiootilist reaalsust sidusana, see tähendab vähemalt minimaalselt individuaalse tervikuna. (75)

Siinkohal peamegi tõdema paradoksaalset olukorda: olemaks võimeline rääkima semiootilisest subjektist ja selle individuaalsusest kui nähtusest, mille aluseks on kontrast semiotiseeritud ja mittesemiotiseeritud maailma vahel ning nende vaheline dünaamiline piir, võime järeldada, et seda piiri polegi võimalik määratleda. Täpsemalt, seda piiri ja seega ka semiootilise reaalsuse ulatuvusega kaasnevaid tunnuseid ja omadusi ei saa esile tuua kestvana. See kehtib nii semiootilisel uurimistasandil kui ka, veelgi enam (hüpoteetiliselt refereeritaval) semiootilise reaalia kui uurimisobjekti tasandil: kõneldes tähendusliku maailma ulatuvusest, peame selle piiri kirjeldamiseks olema tähendustanud (algselt) ’tähenduseta maailma’ elemente. On ilmne, et seeläbi lülitatakse viimati mainitud elemendid semiootilise reaalsuse raamistikku. (75)

Vastandus, milles sisalduvad loetamatu/arusaamatu/raskesti tõlgendatav ning loetav/arusaadav/interpreteeritav, toob sisse vaatepunktiteguri ja elimineerib semiosfääri liialt kategoorilise olemuse. (76)

Nagu juba tähendatud, on semiootiliste subjektide (semio-)sfääriline või ruumiline kontseptualisatsioon otseselt seotud identiteedi (ehk semiootiliste piiride) ja (enese-)positsioneerimise teemaga kommunikatsioonis, olgu interaktsioon seotud kas isikute- või kultuuridevahelise tasandiga. (80)

Roman Jakobson “Two Aspects of Language and Two Types of Aphasic Disturbances”

Jakobson, Roman 1990. Two Aspects of Language and Two Types of Aphasic Disturbances. – Jakobson, R. On Language. Cambridge: Harvard University Press, 115-133

[…] the concurrence of simultaneous entities and the concatenation of successive entities are the two ways in which we speakers combine linguistic elements. (118)

Any linguistic sign involces two modes of arrangement:

(1)   Combination. Any sign is made up of constituent signs and/or occurs only in combination with other signs. This means that any linguistic unit at one and the same time serves as a context for simpler units and/or finds its own context in a more complex linguistic unit. Hence any actual grouping of linguistic units binds them into a superior unit: combination and contexture are two faces of the same operation.

(2)   Selection. A selection between alternatives implies the possibility of substituting one for the other, equivalent in one respect and different in another. Actually, selection and substitution are two faces of the same operation. (119)

[…] selection (and, correspondingly, substitution) deals with entities conjoined in the code but not in the given message, whereas, in the case of combination, the entities are conjoined in both or only in the actual message. (119)

The constituents of a context are in a state of contiguity, while in a substitution set signs are linked by various degrees of similarity which fluctuate between the equivalence of synonyms and the common core of antonyms. (120)

The constituents of any message are necessarily linked with the code by an internal relation and with the message by an external relation. (120)