Francois Jullien “Tõhususe traktaat”

Jullien, Francois 2011. Tõhususe traktaat. Tallinn: TLÜ Kirjastus

1. Pilk mudelis kinni

Kuid me teame – juba Aristoteles möönis seda –, et teadus võib küll suruda asjadele peale oma ranguse, mõista nende paratamatuid seoseid ning sünnitada niimodi tehnilise tõhususe, kuid meie tegutsemise taust on määramatu, sest ei ole võimalik kõrvaldada tegutsemise sattumuslikkust ja üksikteod ei allu üldisele seadusele. […] Ühesõnaga, praktika reedab teooriat alati kas või natuke. Ja mudel jääb pilgu silmapiiriks. Taevasse tõmbuv ideaal jääb kättesaamatuks. (18-19)

2. Või toetuda kalduvusele

Vanasõna on järgmine: „Isegi kui sul on teadmine ja tarkus, siis parem on toetuda olukorda kätketud kalduvusele; isegi kui sul on hark ja kõblas, siis parem on oodata küpsemise aega“ (MZ, II, A, 1). Tarkus ja strateegia saavad siin tõepoolest kokku: soovitud tagajärje saavutamiseks on parem toetuda protsessi arengule kui tööriistadele, parem on ära kasutada seda, mis on olukorda kätketud ja mida tema areng meile lubab, kui ise plaane teha. Sest see potentsiaal on midagi palju enamat – ja isegi midagi hoopis teistsugust – kui pelgalt asjaolude kokkusattumine, ükskõik kui soodsad need ka ei oleks. Ta on pärit reguleeritud lahtirullumise loogikast, kus olukord kaldub iseenesest arenema ja suudab meid „kanda“. (34)

On hästi näha, kuidas strateegiline käsitlus, nii nagu ta on Hiinas tänapäevani traditsiooniliseks jäänud, on pidevuslikult seotud erilise poliitikakäsitlusega: sõduri vaprus või argus tulenevad olukorra potentsiaalist samamoodi nagu alamate kuulekus või allumatus (sama mõiste shi). Mõlemal juhul on olukorra objektiivne tingitus tähtsam kui indiviidide sisemised omadused ja jõupingutused. (51)

3. Eesmärk või tagajärg

Eespool visandatud alternatiivis liigub esimene, „euroopalik“ modelleerimise tee vahendite ja eesmärgi suhte kaudu. Kui mingi ideaalne eesmärk on välja mõeldud, siis me hakkame otsima vahendeid, mille abil seda ellu viia (kusjuures see „viimine“ tähendab mingil määral sekkumist, meele- ja vägivaldsust). Või kui seda teistpidi esitada, siis plaani kui tegevuskava all peame silmas igasugust välja arendatud projekti, milles on järjestatud rida tegevusi, mis peavad vahenditena aitama saavutada soovitud eesmärki. (53)

Aga ennäe, Hiinast me leiame tõhususest mõtlemise, mis ei projitseeri asjade käigule mingit plaani, mistõttu pole tarvis käsitleda käitumist vahendite ja eesmärgi kaudu. Käitumine pole mitte rakendamine (eelnevalt välja mõeldud teooria asetub reaalsuse peale, nii et reaalsust saab tema pealt maha joonistada), vaid pigem ärakasutamine (lõigatakse kasu mingisse olukorda kätketud potentsiaalist). (54)

[tüüpiline Euroopa lüke]: me lähtume ideaalsest mudelist (mis saadakse eelistatavalt matemaatikast) ning uurime seejärel, kui palju praktika temast erineb. (56)

[…] tema [Hiina strateegi] jaoks pole isegi „eesmärki“ […] Täpsemini öeldes, kogu tema strateegia seisneb selles, et arendada olukorda niimoodi, et tulemus järk-järgult iseenesest tuleneks ja et see oleks vältimatu. […] Olukord on arendatud nii kaugele, et ta sisaldab tulemust […] (62)

Kui strateegia seisneb selles, et lasta olukorral niimoodi areneda ja ennast niimoodi kanda, et temasse kogunenud potentsiaal viib loomuldasa tulemuseni – siis ei pea enam valima (vahendite vahel) ega nägema vaeva (eesmärgi saavutamiseks). Me väljume modelleerimise loogikast (mis tugineb eesmärgi kui vormi konstrueerimisele) ja siseneme protsessiloogikasse […]: ühel pool on avatud, keerukas ja lõpmatute kombinatsioonidega põhjuslik süsteem ning teisel pool suletud protsess ja tema lahtirullumisse kätketud tulemus. (63-64)

4. Tegu või muundamine

Tegutsemisega sekkutakse asjade kulgu ja juba sellepärast ollakse vahelesegaja, ning oma algatusega ollakse pealetükkiv. Kuna tegutsemine tuleb mujalt – plaanist, projektist, ideaalist –, siis jääb tegutseja alati maailma suhtes mingil määral väliseks ja on seega alati maailma suhtes nihkes – tegutsemine jääb meelevaldseks. Meelevaldseks ja kohatuks, sest asjade kulgu sisse lõigates lõhutakse tegutsemisega alati mingil määral asjade kangast ja häiritakse sidusust. (81)

Tegutsemine koondab tähelepanu ja kristalliseerib huvi: liigendus, mille see asjade arengus välja toob, saab jutus süžeeks ning tegutsemise käigus ette tulevad raskused loovad haarava pinge; ühesõnaga, kuna tegu on kare, siis saab tema külge haakuda lugu. Kuid silmatorkava tegutsemise teine külg on nõrk kokkupuude tegelikkusega, kunstlikkus ja pinnapealsus. Kokkuvõttes on tegutsemine pelgalt epifenomen, mis eendub korraks vahuna asjade vaikselt taustalt ja kaob peagi sinna tagasi. Sellega kaasnev pinge võib küll rahuldada meie draamavajadust […], aga selline tegutsemine pole tõhus. Ka meie keel annab seda mõista: kuna iga agent ehk tegija murrab sisse asjade korda, siis käitub ta energumen’ina […] – selle asemel et olla demiurg, kelleks ta end peab. Igasugune tegutsemine on naiivne. (82)

5. Soodsa võimaluse struktuur

Ootamine on ettenägemise paariline. Me teame, et pragunemine on asjade loogikasse sisse kirjutatud, nii et võib kindel olla, et teine satub varem või hiljem ohtu. Seni kuni maailm on sile, ilma pidepunktita ja lõheta, kuhu tungida, hoiab strateeg end tagasi ja ootab soodsat võimalust.“ (GGZ, 4. ptk „Dixi“) (101-102)

Euroopas seoti soodne võimalus tegutsemisega, seda mõisteti kohtumisena ja sellest tehti sündmus – nii muutus see euroopaliku mõtlemise sõlmpunktiks ja ühtlasi ka oluliseks probleemiks. (113)

6. Mitte midagi teha (ja midagi ei jää tegemata)

Toimida toimimata: ma ei toimi (valmis plaani järgi, punktilaadselt, asju tagant sundides), aga ometi ei ole ma ka mittetoimija – ma ei jää mitteaktiivseks –, sest ma käin tegelikkusega kaasas kogu tema lahtirullumise valtel (ja ma käin temaga koos, ma olen tema partner). Maailm pole enam tegutsemise objekt, aga samal ajal saan ma tema muutumise lahutamatuks osaliseks: toimides ei „põrka ma temaga kokku“ („Laozi“). (125-126)

Üleskutse olla tihedas kokkupuutes asjade iseenesliku käiguga […] ja reageerida sellele „emasena“, nagu „Laozi“ soovitab, võimaldab mõtestada strateegilist käitumist mitte enam tegutsemise, vaid vastamise […] terminites; ja sellest nihkest piisab, et konteksti täielikult muuta. (136-137)

7. Lasta tulemusel tulla

Sest sellel, mis on täis, pole tulevikku ja ta on hävingule määratud, sest ta saab ainult „üle voolata“, aga see, mis ei ole täis, püüdleb täielikkuse poole ja saab „uueneda“. […] Pangem hästi tähele sõnu „näib“, „justkui“: see ei tähenda, et tõhusus olekski puuduolek, vaid seda, et ta täiesti õigustatult paistab sellisena, sest ta peab jätkuvalt tulema ja toimima, aga ei tohi kunagi täielikult kätte jõuda. (150)

Õppetund on selge: Hiina ootab vabanemist pigem tegelikkuse eneseregulatsioonilt kui revolutsioonilt … Kuid on tõsi, et revolutsioon on tegutsemise apogee, mis sihib oma eesmärki, usaldab eeskuju ja teeb sellest eepose. (162)

8. Tõhususest toimivusse

Hiina mõtlemine on meid algusest peale õpetanud vaatama asju muutumise perspektiivist ning juhtinud meid niimoodi kaudse tõhususe ideeni (tõhusus, mis saab olla ainult kaudne, viitab paradoksile mõiste enese sees). Aga rangelt võttes polegi ta rääkinud sellega niivõrd tõhususest kui veelgi radikaalsemalt toimivusest. Vähemasti see mõiste hakkab nüüd paremini välja joonistuma. Toimivust iseloomustavad protsessi voolavus ja pidevus: ta avab tõhususele võime toime tulla ilma konkreetseta. Ta lähtub terviku ökonoomiast ega vaja ei eesmärki ega pingutust. Ja kuna ta pole tahtlik, vaid voolab välja implitseeritud tingimustest, siis ei saa ta äkitselt ära kaduda ega hälbida. (180)

[…] mida tõhusam on käitumine, seda vähem on ta nähtav (sest seda enam sulandub ta protsessilisuse sisse). (182)

9. Manipuleerimise loogika

Manipuleerimise põhimõe, mis teeb manipuleerimise huvitavaks, on see, et tuleb teha nii, et teine „ise“ tahaks ja ihaldaks teha seda, mida tegelikult tahan mina ja mille kohta ma ette näen, et see tuleb talle kahjuks (aga tema arvab, et see tuleb talle kasuks). (186-187)

[…] vastase „liikumapanemine“ temaga manipuleerimiseks seisneb selles, et olukorrale antakse selline „kuju“, et vaenlane on sunnitud seda „järgima“ […] Selleks, et ta „järgneks“, peab ta selles kasu nägema, ja just seda ma talle näitangi, just nagu enda kahjuks. Aga tegelikult on tähtis see, et ta hakkab „järgnema“ ja muutub niimoodi sõltuvaks. (187)

11. Veekujundid

Sest tõeline jõud on hoitud, kätketud jõud, ja mitte see, mis peab ennast välja näitama ja seetõttu jäigastub ning peab lõpuks purunema või vähemasti ära kuluma. Ehk teisisõnu, tõeline jõud ei peitu mitte nähtavas väes, vaid potentsiaali väes: strateegia puhul olukorra potentsiaalis, mida illustreerib kogunenud vesi. (226)

Pole suuremat kahju kui hoida kinni muutumatutest reeglitest ja nõudmistest. Need teevad meie käitumise jäigaks ega lase meil ära kasutada varieerimist, millest tuleneb potentsiaal (sama kehtib ka moraali kohta). […] Nõnda nagu tark […], samamoodi ei ole ka strateeg „jäärapäine“ ja kogu tema kunst seisneb selles, et osata varieerida ühest äärmusest teise – sama laialt kui tegelikkus ise. (236)

12. Hõlpsuse kiituseks

[…] Hiinast vaadates saab veelgi selgemaks, et Euroopa mõtte ajalugu võib pidada enesega sidusa subjekti järkjärguliseks ülesehitamiseks, kuni see uuemal ajal kildudeks lendas. Palju on räägitud tunnetuse subjektist, kuid tunduvalt vähem tegevuse omast. […] Aristotelesest peale ning eepose ja teari poolt välja arendatud kategooriate kiiluvees pandi eetilistel eesmärkidel paika mitmesugused elemendid teoreetilises raamistikus, millega hakati käsitlema tegevuse subjekti ja mis olid nii tema äratundmise kui ka moodustamise kriteeriumid. Tema autonoomia vanikut illustreerivad sellised võimed nagu „soovimine“, „arutlemine“, „valimine“ ning eeskätt „vabatahtlikud“ ja sunniviisilised tegevused. Tuleb nentida, et neid eristusi ei eksplitseeritud Hiinas kunagi. (242)

Kummaline tahe… Euroopa mõtlemises on seda üksmeelselt käsitatud võimena maailmale vastu seista, ning see tähendab subjekti suutlikkust ennast jaatada, teostada ennast ja oma kavasid. Just tahte kaudu me läheneme kõige rohkem Jumalale, sest see avab meie ees lõpmatuse (Descartes). Ühesõnaga, tahe on inimlik viis olla Jumal. (243)

Võtame kokku Lääne ja Hiina erinevuse selles küsimuses. Üks konstrueerib eeskujuliku vormi, mida projitseeritakse olukorrale, mistõttu olukord tuleb seisata. Teine toetub olukorrale kui seatusele, mille kohta teatakse, et see lakkamatult areneb. See seatus toimib seadeldisena – ja ka sel puhul tuleb mõisted lahku viia. Sest sellist seadeldist ei tule võtta niisuguses sõjanduslikus tähenduses nagu Euroopas („vahendite kogum, mis on seatud vastavalt mingile plaanile“), vaid pigem tähenduses, mille me avastame tagurpidi: teatav konfiguratsioon, millega saab manipuleerida ja mis iseenese kaudu annab efekti. […] Selline seadeldis võimaldab niisiis reguleeritud voolu (nii voolu kui ka selle reguleerimist). (248)